Kroonika arhiivist | Jüri Aarma: paradiis peab ikka endaga kaasas olema

 (1)
Kroonika arhiivist | Jüri Aarma: paradiis peab ikka endaga kaasas olema
Erakogu

Avaldame täismahus 2017. aasta juulis ilmunud intervjuu Jüri Aarmaga, kes 21. mail meie seast traagiliselt lahkus.

Küsimusele, kus asub tema reisidel nähtu ja tuntu põhjal see maailma parim, paradiislikult õnneliku elu paik, vastab näitlejast ajakirjanik Jüri Aarma küsimusega: „Kas, kus või kellega?!” Ja lisab: „Paradiis peab ikka endaga kaasas olema.”

Reisisarjade „Reisile minuga” ja „Lauluga maale” saatejuhina näeb telepublik Jüri Aarmat (66) nii maailma kui ka Eestimaa erinevatele nurkadele ringe peale tegemas võrdse vaimustusega. Sündinud Eestist väljasaadetud pere lapsena Kirovi oblastis, võib eeldada, et tema Venemaa lapsepõlve unistuste välismaa oli Eesti…

Kui sind kinnisilmi „Lauluga maale” võtteplatsile sõidutataks, kas eristaksid rahva järgi, kuhu kanti sattunud oled? On’s virukatel, võrukatel, mulkidel jt tänapäeval veel vahet?

„Ma ei julge talle öelda, et minu arust on ta ema polaarorav ja isa lambihari. Äkki solvub…”

Küll. Kui nad häält teevad. Kui ma minuti inimestega rääkinud olen. Julgen öelda, et saaksin aru, kellega tegemist on. Ja mida Tallinnast kaugemale äärealadele, seda avalamad ja lahkemad inimesed.

Kust kandi rahva hulgas on olnud eriti tore?

Igal pool jäävad meelde isepärased, üllatavad tüpaažid! Näiteks hiljuti kolasin Võhmas, et „Lauluga maale” platsisalvestusele eelnevat ornamentikat teha. Ja sõidab mulle tõukerattal vastu sinises minikleidis tütarlaps. Mina küsin: „Ega te ei oska öelda, kus linnapea liikuda võiks? Mul tarvis intervjuu teha, aga ei leia teda kusagilt.” Plika naerab ja ütleb mulle: „Aga mina olengi linnapea.” Muuseas, sõidabki mööda oma hallatavat linna tõukerattal ringi!

Seotud lood:

Üllatuseks tallinlasele

Ei, mul pole ka tallinlaste vastu midagi. Olen ise siin migrandina pea 50 aastat elanud. Painet näen Tallinnas rohkem. Töökoormat, ärategemise tarvidust. Üks tore lauljatar laulis hitiks depressiivsed Eesti väikelinnad. Aga depressiooni võib inimene läbi elada Tallinnas, Moskvas, New Yorgis, Shanghais. Igal pool, Võhmas ka. Kummati just väiksemates kohtades, nii-öelda väiksema toimetulekuga inimeste juures paistab seda vähem olevat.

Nagu maailmaski, vaesemates riikides paistavad inimesed õnnelikumad?

Paistab küll. See jutt läheb nüüd filosoofiaks – ja jumala eest, filosoof ma ei taha olla. Aga mu isa ütles mulle ikka: „Jõuad võõrale maale, vaata kõigepealt koeri!” Koera käitumine ja tema pilk, ning inimeste suhtumine koera, peegeldab vägagi selle maa ja rahva temperatuuri.

„Nagu oleks seal Hollywoodi õudukat tehtud ja minema mindud.”

Sri Lankas magab koer keset tänavat. Buss tegi suure kaare, ja koer magas edasi. Nad ei puutu endast nõrgemat, aga see on hinduism! Islamimaades on „koer” sõimusõna. Tihti kasutatakse seal väljendit „kristlasest koer”. Seal on kaamel au sees, kuid ega koerigi peksta, jäetakse pigem rahule.

Indias, Nepalis, Vietnamis, Aafrika maades olen ka vaadanud. Koerad tunduvad olevat ilma peremeheta, aga elavad oma elu ja on rahulikud. Rõõmsad. Hea küll – kärnas, asja sest, nad on rõõmsad.

Tallinnas pole koeri. Ainult need ohjeldatud tõu-neljajalgsed rihma otsas, keda pissitatakse, kakitatakse, tema järel kogu ekskrementum ää korjatakse. Mul omalgi on toas väike valge nuustik. Ma ei julge talle öelda, et minu arust on ta ema polaarorav ja isa lambihari. Äkki solvub…

Ühesõnaga Eesti suuremates linnades see termomeetrinäit puudub. Mis pole ehk viga, vaid eripära. Aga mida sügavamale Eestimaale lähed… Setumaal kohtab veel selliseid rõõmsaid koeri. Hiljuti kohtasin üht sellist Lagedil. Käisin proua Tiina Pargil külas. Tema peab oma „Reisile minuga” saatejuhtide tiimiga igal aastal suvekeskme-pidu. Sada meetrit enne tema suvekodu istus tee peal ka üks suur-suur rahulik koer. Kui õhtul tagasi sõitsin, oli ta ikka rahulikult seal. Vaatas mulle otsa kui vanale tuttavale.

Sind viimati üllatanud paigad Eestimaal?

Loe veel

Fred Jüssi tegi meile Soomaal, Hüpassaare õpperajal öise jalutuskäigu. Astusime mööda pikka laudteed, kui äkki Fred peatas meid: „Nüüd kõigilt vaikust, minut aega, mitte üks piuks…!” Pärast küsis, kas me kuulsime? Mina kuulsin, et oli mingi „piik-piik”, hästi vaikse morse moodi. Selgus, et õige. Fred ütles: „See on pöialpoiss. Aga miks ma teid kinni pidasin – mitte ainult sellepärast, et te pöialpoisi laulu kuulaksite, vaid et – praegused 14aastased ei pruugi teda enam kuulda. Tänu tümakale oma kõrvatroppidest on nende kuulmekiled nii kahjustatud, et nii peent heli enam kinni ei püüa!”

Teine näide. Sõit üle mere Ruhnu. Pärnust on sinna sadakond kilomeetrit. Salacgrīva sadamast vist vähem. Nii et lätlased tahtsid Ruhnut ju endale. Ei saanud, see on meie oma. Rootslased, vabandust, ruhnlased ise tahtsid nii. See selleks.

Pärnu lahe katel kaob silmist ja siis… Ligi kolmveerand tundi ümberringi vaid vesi, ei muud. Sellest vaatepildist lõi minusse küll väike euforiin! Heakene küll, paljud meist on näinud sama kuskil maailmamerel. Aga et ka väikses Eestis on see võimalik – sõidad ühest asustatud punktist teise nii, et sa vahepeal maad ei näe! Ma ei taha minna „oh, sa mu meie!” liiga emotsionaalseks, aga meelde see jäi!

Ja hämmeldav, et nii väikese saare peal on kõrvuti kaks kirikut. Üks puust ja vana, võeti pandi kõrvale uhke valge kivikirik püsti. Ehk olen vähe käinud, aga pole midagi sellist mujal näinud. Vöörmünder oli meil hommikul vastas. Läks tõi võtmed ja tegi mulle mõlemad kirikud lahti. Vaatasin mõlemad üle ja suures mängisin orelit kah!

Sündisid sa väljaküüditatud peres 1951. aastal Venemaal. Nii et „sinu lapsepõlve unistuste maa” ja „esimese välisreisi” kohta on vastus küsimatagi selge: Eesti.

Ei julge nii pateetiliselt vastata. Eestit mitte näinuna polnud mul sellist „nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad” tunnet. Isa muidugi rääkis kunagi veel koju tagasi jõudmisest. Tegelikult ei oodanud meid siin mingit kodu. Eestis tagasi, ei lubatud mu vanemaid tagasi sinna, kust nad küüditati. Nii et kus see kodu, mingit kodu polnudki.

Kirovi oblasti kodust mäletan väljendit: „Vene poisid keldrisse!” See tähendas, et vene keelt kodus rääkida ei tohtinud. Sellest hoolimata ei teadnud ma, mis on „moroženoje” eesti keeles. Tagasiteel rongiga Eesti poole rääkis vanem õde: „Kui jõuame Leningradi, ostame moroženojet.” Seal oli vahepeatus, mul oli sünnipäev, ma olin viieaastane ja sõin esimest korda moroženojet.

Ja edasi hakkas Eesti elu. Ma polnud lapsepõlves nii suur filosoof, et mõtiskelda: oo, kus ma sündisin ja oo, kuhu ma jõudnud olen.

Siiski, mida head ja halba mäletad oma esimesest kodust seal Kirovi oblastis? Mis paik see oli?

Täpsemalt Darovskoi rajoon, Betševa küla. Levinud arvamuse järgi küüditati kõik Siberisse. Ei, Kirovi oblast asub siinpool Uuraleid.

Nälga enam ei olnud. Aga parima asjana meenuvad need võileivad, mis ema isale hommikuti vattpükste taskusse kaasa pani. Olin vist neljane, kui pärast Stalini surma isa seal sunnitöölaagrist välja lasti. Pere juurde elama lubati. Ta sai autojuhiks metsaveole. Ju tal ei jäänud aega neid võileibu tööl süüa, mõnikord tõi ta need koju tagasi. Leib ja odav doktorivorst, aga päeva peale lõhnasid need põnevalt bensiini järele. Neid sõin isukalt.

Kõige halvem? Mul ei olnud õnnetu lapsepõlv. Vanaema sõitis meile Eestist sinna järele, et lapsed identiteeti ei kaotaks, ladina tähtedega aabits kaasas. Emal olid pikad tööpäevad kultuurimaja juhatajana. Isal õnnestus kaasa võtta 1937. aastal Šveitsist ostetud Hohneri akordion. Oleks palju öelda, et see pill meid päästis, aga tegi meie elu seal oluliselt hõlpsamaks küll. Nii et kui pärast isa ka mu ema siitilmast läks, palusin perekonna nõukogus, et see akordion mulle antaks. Vahel võtan selle kodus vutlarist välja ja mängin. Aga harva-harva, see ei ole igapäeva pill.

Oled sa reisinud sealset kodu üle vaatama?

Käisime. Minu kaksikutest õe ja venna ja onupojaga, kes samuti seal kasvanud. See oli oma viis aastat tagasi, mu õeke oli elus veel…

„Jah, seal tuli tunne, kui ise oleks tõmmum ja prantslane, siis ega sealt Pariisi tagasi elama enam küll ei tahaks.”

Omal ajal isa ja ema käisid iga nelja-viie aastat tagant seal. Nende „pulmareis” viis ju neid sinna. Nende noorus jäi sinna! Mõistan, miks nad neid kohti üle vaatama kippusid. Noorena polnud meil huvi kaasa minna. Kuni aastakümneid hiljem vend ütles: „Nüüd lähme teeme selle treti ära.” Tegime. Ilmselt mitte rohkem.

Veendusime, sealt ei ole meil suurt midagi meeles. Ega tegelikult enam ka alles. Sise-Venemaa on rahvast tühjaks jooksnud. Külateed nägid välja kui kraavid. Palkidest ehitatud tared või barakkide laastukatused on ammu sisse vajunud. Neli-viiskümmend katusteta haigutavat tarevaret kahel pool mudakraavi näeb välja kui kummitusküla. Nagu oleks seal Hollywoodi õudukat tehtud ja minema mindud. Täiesti tühi küla.

Küll aga naaberkülas elasid veel mõned inimesed, kes meid mäletasid. Isegi mind, väikest tattnokka.

Kas mind seal miski üllatas? Üllatas – just inimesed. Need vene inimesed räägivad seal veel „a” asemel „o”. Mitte nagu moskvalased, vaid nagu sisemaa venelased. Lõpmata lahked, võtsid panid kohe oma kitsukesse tarre elama. Oh, küll see õige vene inimene on tegelikult suure sisemusega, et… noh eestlasel jääb sinnamaale veel tükk aega. Seal tuli see jälle endale kätte ja meelde.

Eestis perega tagasi, millal oli esimene reis Eestist välja?

Mitte nii pea. Kui mind üheksandasse klassi istuma jäeti, täppisteadustes olid mu teadmised nullilähedased, oli isa väga kurb ja kuri. Saatis mu suveks oma kunagiste laagrikaaslaste juurde Leningradi ja Moskvasse. Nimelt tekkis mul idee vene keelt harjutada, et lõpetan parem „desitiletko” – venekeelne keskkool oli tollal kümmeklassiline, eestikeelne kestis 11 aastat. Nii tahtsin kaotatud aasta kähku tasa teha. Sügisel saime siiski isaga kokkuleppele, et lähen häbiga tagasi Pärnu 1. keskkooli. Aga suvel näitasid isa laagrikaaslased mulle suured Vene pealinnad ära. Leningradis elasin Nevski katedraali eesseisja patriarh Nikolai Sergejevitš Ljodokovski kodus. Moskvas tema sugulaste juures, Arbatile hästi lähedal. Ja siis väike ekskurss Novgorodi. Esimene sõit lennukiga. Ei muid reise, perega isegi mitte Lätti.

Kui palju kasutasid tudengina tollast vabadust mööda kuuendik planeeti seigelda, või sai lapsepõlvest mõõt täis?

No pulmareisi jällegi sokutas mulle paps Armeeniasse. Seal üleval mägedes Tsaghadzoris oli kuulus spordibaas, kus NSV Liidu sportlased valmistusid Mehhiko olümpiamängudeks.

Pulmareis oli august 1972. Aasta pärast suvel õnnestus mul end sokutada üliõpilasmaleva interrühma Krakowisse Poolasse.

Lihtsurelik tudeng võis EÜE interrühmast vaid unistada.

Jah-jah. (Naerab.) Eks ma olin mingisuguse hõbemärgi eelmiste suvede malevaist välja teeninud. Või oli see autasu isetegevuse ülevaatusel saavutatud kõrge koha eest. Ja paar head tuttavat poissi olid mul EÜE peastaabis ka.

Oli siis Poolas väga teistmoodi, väljamaa-tunne?

Küll, see oli täiesti teine maailm! Eriti Krakow ja ka Łódź, Varssavi nii suurt muljet ei jätnud. Krakow oli ju iidne Poola pealinn. Sealne raekoda, muuseum seal… Pepsikoolat sai esimest korda mekitud. Pööraselt põnev jook oli.

Mille jaoks teenitud zlotte hoidsid? Teksad? Ja mitu plaati koju tõid?

Plaatide peale ei kulutanud. Maailm on niigi muusikat täis, igasugu valjuhääldist lasevad ju ilma rahata. Lääne plaate liikus mu sõpradel Tallinnaski käest kätte.

Ja teksapüksid sain Soomest. Mu ema lõpetas omal ajal Helsingis kehakultuuri instituudi. Ja kui ta sõbrannad said teada: oh imet, Heljo on Siberist eluga tagasi…! Mäletan, kui 1960ndate lõpul kord kogu see ports ema kursaõdesid, soome rouvasid meil Pärnus külas oli. Vaatasin neid, täiesti teiselt planeedilt tulnud naisi. Ja leidsin, et minu ema oli neist kõige paremini säilinud, kõige ilusam. Hoolimata Siberist! Ühesõnaga teksad sain Soomest.

Poola palgast ehk ostsin mõned naljakad paksu tallaga kingad ja pooseka mantli. Ega tollal Poolast palju muud rohkem kui Eestis osta olnudki.

Noore abielumehena perele tarvilikke asju?

Haa-hah. Me olime naisega koos selles rühmas. Kiuri polnud veel plaanis, lutte-mähkmeid Poolast ei toonud.

Esimene reis „päris välismaale” – millal uks vabasse Läände sulle paotus?

Alles aastal 1982, aga siis kaks pauku ühekorraga! Noorsooteatri kaudu õnnestus välja nuiata ametiühingu tuusik Indiasse ja Nepali. Tagasilennul oli aga Moskva Šeremetjevo lennuväljal lumetorm. Lähim riik, kuhu Air India lennukid maanduda tohtisid, oli Soome. India pluss 40 kraadi käest maandusime Vantaa miinus kahekümneviide! Öö hotellis ja päev Helsingis, ja alles siis õhtul – loomulikult siis veel mitte otse laevaga – vaid tagasi Moskvasse. Ja sealt Moskvast rongiga Tallinnasse.

Hotellist välja Helsingit uudistama ei lubatud, ei pääsenud...

Pääsesin. Grupis oli ka hea sõber Ülev Aaloe! Õppinud Stockholmi ülikoolis, oli tal ka Helsingis mitu head tuttavat. Paar telefonikõnet ja meile vurises hotelli auto järele. Sain elu esimese Helsingi ekskursiooni. Juba autoaknast lõhnas õhkki teisiti!

Kumb kahest paugust mõjus võimsama kultuurišokina?

Mõlemad lõid põlvist! Indiaga oli mu isal selleks ajaks oma kauge kaudne suhe. Ta oli mulle kirjeldanud Taj Mahali ja teisi sealseid paiku, ise siinses elus seal kunagi käimata. Ütles mulle: „Mine, vaata nüüd ise!” Jõuda kohale ja näha, et see kõik ongi, nagu ta kirjeldas – see lööb jalust.

Aga Helsingis just see, nagu irvitas siis Ülev: „Ah, Helsingi – see on ju lähemal kui Paide.” Oh olnuks siis parem maailma kuklapoolel see linn, kus peaaegu, kus vaat et saad kogu keelestki aru ja on sinu moodi inimesed…! Vaat seda laadi esimesed mälupildid jäävad ületamatuks.

Palju maid oled nüüdseks ära näinud?

Pole täpset arvet pidanud, mitmes kohas on ka mitu korda oldud. Viiskümmend ehk? Ja ega tänapäeval ei maksa poosetada oma reisidega. Suvaline lugeja võib selle peale õlgu kehitada: so what, ma suvitan seal igal aastal.

Just sinu reisidelt parim paik, maapealne paradiis – kuhu ikka ja veel tagasi pöörduksid?

Ah, kas paradiis või põrgu. Need on suuresti meil endil paigast sõltumata kaasas. Näiteks, jõudnud lõpuks Lõuna-Koreasse kohale, olin unustanud iseoma hooletusest telefoni lennukisse. Teadsin mõistusega, et tühiasi. Palju sa seal Lõuna-Koreas siis ikka helistad. Aga ikka häiris see mind kogu reisi. Eestis tagasi, sain oma telefoni mingi lunaraha eest cargo-postiga kätte.

Ehk siis paik, kus oled ise, õnnestunud reisikaaslased ja paik paradiislikult kokku sobinud?

Siis Guadeloupe. See on Kariibi meres üks imeväike, liblikatiibade kujuga kaksiksaar. Prantsuskeelne rahvas, ehk kõik on tõmmud. Seal tuli küll tunne: no siin ei oleks elul küll midagi viga! Kõik on olemas. Muuseas, isegi euro on rahaks. Sest see on Prantsuse Vabariigi meretagune departemang. Nad ise nimetavad ka end prantslasteks, ja neil on esindus Prantsuse parlamendis. Kuigi elavad Pariisist tuhandeid kilomeetreid eemal. Sinna lendavad lennukid vaid Orly lennuväljalt, kuhu enne tuleb de Gaulle’i lennujaamast 90 kilti sõita.

„Ja kui siis poetasin natuke seda väravat, kargas vastasmajast välja vanamees, kes oleks mu kepiga vaat et läbi tümitanud.”

Kuritegevus on nullilähedane. Palgad normaalsed, suhkruroog ja veiniistandused annavad piisava sissetuleku. Rahvast pole ülearu palju, poole miljoni kanti. Saare õige nimi oli Karukera. Praeguse nime pani Kolumbus. Muide, Karukera nime kannab üks väga kuulus kallis ja kange rumm, Eestiski müügil.

Jah, seal tuli tunne, kui ise oleks tõmmum ja prantslane, siis ega sealt Pariisi tagasi elama enam küll ei tahaks. Aga ma ei olnud tõmmu ega prantslane ega Pariisist.

Ja tahtsin sealt ära, kui orkaan niitis saarelt kogu interneti. Sest mul oli vaja üks lugu Maalehele ära saata. Tänu Tiina Pargile (saate „Reisile minuga” autor, režissööri ja produtsent – M.K.) õnnestus leida üks internetipunkt, mis siiski toimis natukene. Sain oma loo ära saata, ja süda sai jälle rahul oldud.

Kus oled tundnud maapealset põrgut…?

Tead, Meelis, ma ei ole põrgus käinud, ma ei tea…! Mulle ebamugavates kohtades, slummides elavad ka inimesed. Oma elu. Ka araablased nii-öelda Valge-Aafrika riikides, kus minusugust võidakse jõllitada kui mitte-sõpra.

Marokos viis Tiina Park mind kunstnik Viiralti maja otsima. Julgesin koputada väravale, aga vastust ei tulnud. Väljas lõõskas palavus. Jõudsin mõelda, et siesta ehk. Ja kui siis poetasin natuke seda väravat, kargas vastasmajast välja vanamees, kes oleks mu kepiga vaat et läbi tümitanud.

Kunagi olla meie kultuuritegelased käinud seal ja kolmes keeles sildi seinale pannud: „Selles majas elas ja töötas Eesti kunstnik…” Silti enam pole. Mis see meie silt peakski neile korda minema?!

Ei, Maroko ei ole põrgu, Maroko on imelius maa ja päris rahulik elamiseks isegi valgetele. Ehk siis vaid Marrakech jäi minusugusele turistile harjumatuks, süvitsi araabia alaks. Hea küll, nii loll ma pole, et ma lühikestes pükstes seal jalutama läheks. Aga nii või teisiti torkab minu nii välimuslik kui ka sisemuslik sinisilmsus seal silma. Ja oled seal igavesti võõras. Vaat, võib-olla see on põrgu, kui tunned, et sa kõigiga koos katlasse ei mahu. Ja jäädki tuiama, kondama, ja sind ei võeta kunagi omaks. Võetakse kui võõrast, kellelt tuleb saada kätte raha, ja siis ta kahjutuks tunnistada.

Lootusetu võõra tunne islamimaades?

Jah, kuigi islamil ei ole viga midagi, olen põhjalikult uurinud Koraani, eesti keelde tõlget muidugi. Leidnud sealt üllatavalt täpseid ja huvitavaid mõttevälgatusi Allahilt. Alates sellest, et Allah väidab, et tema kirjutas juutide Toora, kristlaste Piibli ja siis kolmandana Koraani – ja rohkem ei tule. Pole ime, kui moslemid võtavadki seda kui viimset, lõplikku tõde. Millele ei juudid ega kristlased pole järele jõudnud.

„Usun, et õnnelik laps võib olla ka Põhja-Korea pioneer.”

Aga jumala eest, üksi maa pole iseenesest põrgu. Usun, et õnnelik laps võib olla ka Põhja-Korea pioneer. Miks…?

Ta ei tea muud paremat tahta.

Jaa! Õnnetus või õnn tekivad võrdlusest: temal on rohkem, mina saan päevas kaks peotäit riisi ja kord kuus uued trussikud. Aga kuna mul on algusest peale selgeks tehtud, et see ongi õnn, siis see ongi õnn. Õnnetus on see, kui ta lõpuks peaks nägema Lõuna-Korea televisiooni.

Nagu nad nüüd Aafrikas internetist elu Euroopas näevad.

Jah. Kui ma ei taha enam seal elada, kus ma elan. See on põrgu. Vabatahtlikult ei taha ju keegi põrgusse jääda.

Jubedaim, surm silme ees reisielamus?

(Paus.) Ei eluohtlikke hetki on tulnud ette paar korda ainult Eestis. Aga siin tunnen ma end kindlana, ja olen suutnud enda eest seista.

Suurima pettumise paik? Koht, mis suurtele ootustele ei vastanud?

Aa, sa pead silmas „Pariisi sündroomi”… Kuubalt ootasin, lootsin mina ehk rohkem suurt ehedat ookeanilainete kohinat. Ilmselt Hemingway raamatutest loetu põhjal.

Kuigi, me käisime seal tuunikala püügil. Kala õnge otsa ei tulnud. Kuna aga turistile oli kruiisi lõpuks kala ette nähtud, sukeldus kapten harpuunpüssiga vette ja tuli minut hiljem välja, kala hambus. See hetk jäi kirkana meelde.

„Karske näoga venelast silmast silma kuulata on kihvt.”

Sellest, et Kuubal kimavad 1950ndatel ameerika rikkuritest maha jäänud limusiinid, oli nii palju ette jahutud… Ei üllatanud. Sellistel tähistas üks meie reisigrupikaaslane oma abikaasa sünnipäeva. Tõtt öelda, see oli väga kena ja ilus! Efekt oli võimas.

Reeglina mulle ei istu all inclusive hotelli-külad. Nad tahavad alles jätta oma maa koloriidi, samas pakkuda kõike ka Lääne moodi. Ja seal tekib üks soust, mis ei kõlba süüa. Marokoski käisime ka ühes rikkurite hotellis – kõrge taraga ümbritsetud, ees oma sadakond Ferrarit. Meid lubati võttegrupiga sisse. Ja seal võis nüüd olla kõik, mis sa iganes tahad: joogid, söögid, ujumine, näitsikud, imeilus ilm. Üks mis rikkus asja ära – kaugelt kostus meeletu, odav Lääne tümakas. Läänes on kirjutatud väga palju ilusat muusikat nagu Idaski. Miks?

Kus on sinu silm täheldanud enda ümber kõige tihedamas kontsentratsioonis piltilusaid inimesi?

See kontsentratsioon on hullumeelne Lõuna-Koreas. Palavatel päevadel on Soul mattunud sudusse, aga õhtuti lööb elu kesklinnas särama. Tänavatele veeretatakse välkkiirelt müügiletid. Kesklinn muutub vaat et kogu öö elavaks hiigel-kaubamajaks. Mitte käratsevaks, lõunakorealane ei tüki sulle peale, on väga viisakas. On väga visa, väga vastupidav, väga töökas. Oma viis sentimeetrit pikem kui alatoitumuses elav põhjakorealane. Neil on viiskümmend tuumajaama, aga nad kardavad üht tuumapommi põhjanaabritelt, oma sugulastelt. Nad on rõõmsad ja tõesti ilusad inimesed, nagu pisikesed portselannukud.

Kus asub praeguseks sisuliselt Euroopa kultuuripealinn?

Luba mul küsida, mis asi on Euroopa kultuur?!

Linn, kuhu kibeleks ikka jälle kultuurireisile. Kuhu tõmbaks sind ikka jälle kasvõi pikaks nädalavahetuseks midagi uut nägema, vaatama?

Nõus. Vastan sulle kalambuuriga. „Kus te tahaksite elada?” – „Mitte kus, vaid kellega.” – „Aga kellega te tahaksite elada?” – „Oleneb kus.”

Nii…

Loe siit ise välja. (Paus.) Aga pealinnad… on suured, lärmakad, tormakad. Eh, Lissabon, ei. Madrid, ei-ei. Brüssel – kõike juba liiga palju, ehkki väga ilus raekoda. Helsingi või Stockholm? Pariis, London? Ei. Moskva? Ei, ei tea.

Haapsalu! Täitsa tore linn, Läänemaa pealinn. Linnapea Urmas Sukles on seal kõiksugu kultuurisündmusi kasvatades suutnud jätta selle kõik parajatesse piiridesse. Seevastu Pärnuski on kõik ülepea suureks paisunud.

Viimasel ajal käidud Eesti linnadest oli suurim avastus Kunda. Pöörase kannapöörde teinud linn. Tasub minna kaema sealsesse tsemendimuuseumisse – milline oli ja on nüüd.

Millise maa kirjandus, filmid, muusika on sinu jaoks kindel kvaliteedimärk?

Prosaistidest meeldib tšehh Čapeki soe huumor. Just Čapek, mitte niivõrd Hašek ja tema „Vahva sõdur Svejki juhtumised”!

Luulest on mu vana lemmik Rootsi kuningas Gustav III aegne õukonnalemmik Carl Michael Bellmann. Ülev Aaloe, Ott Arderi ja Mati Sirkeli heades tõlgetes. Just Bellmanni laulud panid mind ennastki kunagi rootsi keelt õppima, nagu Piafi ja eriti Jaques Brelli laulutekstid ka prantsuse keelt. Selgeks saanud pole ma muidugi kumbagi keelt, aga laulan küll mõlemas.

Kui ühe valima peab, siis miks mitte rootsi kirjandus. Mulle on siiani mõistatuseks, kuidas ligi Koidula-aegne Selma Lagerlöf teadis „Nils Holgersoni imelist teekonda läbi Rootsi” kirjutada, et kõrgelt ülevalt paistavad põllulapid kandiliste ruutudena. Lennukid polnud veel ju leiutatudki. Ehk käis hane turjal lennanud Nils ja sosistas Selmale…

Sakslased, taanlased, rootslased, venelased. Millist meid valitsenud rahva loomust meis enim on? Või oleme pigem ikka soomeugrid?

Võlgneme kõige rohkem ikka saksa kultuurile. Seda on meil siin kõige pikemini olnud, ja kaugeltki mitte ainult „talli peksupingi” tasandil. Eesti keele lausestus on saksa keele moodi. Meie usk ja kultuur tulid sealt kandist. Paljud need n-ö õllelauludki, mida me peame eesti oma rahvalikeks lauludeks.

Kellega haakub, kattub kõige paremini eestlaste huumorimeel?

No see eesti huumor on kohati ju päris kentsakas. Pigem skandinaavia moodi jahe ja napp. Läheb Rootsis mees poodi, küsib pudeli veini. Valget või punast,” küsib müüa. „Vahet pole, ma olen värvipime.”

Meil on kah sama moodi suhe: tahan tina panna – mis sa veel värvi kohta pärid, anna mulle kätte üks pudel! Selline möödaminnes käegalööv nali. Venelastel on teistmoodi, hulga lopsakamad anekdoodid.

Teistest rahvusest sõpru, kellega olete vastastikku teineteisel külas käinud?

Pole juhtunud. Mul on üldse sõpru vähe, pole Facebooki kontotki teinud. Aga ma ei tunne ennast üksildasena.

Kellega kõige kergemini sügavama jutu peale sobid?

Kõige rohkem venelastega. Just seal sügaval Vene maal. Kui õnnestub jätta jutust kõrvale meie vahel „okkaks” olev praht ja praak. Eks seekordki, kui käisime oma sünnikohta vaatamas, tekkis algul pronkssõduri teemal väheke pusklemist. Leppisime siis, et mõnda teemat me parem kumbki ei puuduta.

Aga põhimõtteliselt, jah, venelastega. Eriti, kui ta veel kaine on. No sopsu jäädes, jah, ta nagu laotub lauale laiali – hakkab nutma või naerma või norima. No eestlanegi teeb vahest seda. Aga karske näoga venelast silmast silma kuulata on kihvt. Tema elurõõmu ja hakkama saamist, sest elu on seal kohati ikka päris raske.

Paik, mis käimata, aga kuhu kindlasti jõuda tahaksid?

Gröönimaa. See võib olla küll üks hull maa, aga väga tahaks. Põhja-Koreasse ja Mongooliasse tahtsin vanasti, aga isegi neilt maadelt tundub mulle, on turistide hordid nende jubeduse süütuse juba ära kiskunud. Me kõik oleme lugenud sadu artikleid Põhja-Korea kohta. Ma kardan, et ta on juba ette avastatud minu jaoks. Ka Mongoolia tundub Euroopale liigagi lähedale toodud.

Gröönimaa. Aga Kuninganna Maude’i maa? Selle kättesaamatult kauge maa nime kandvas telelavastuses mängis noornäitleja Aarma ühe oma meeldejäävama peaosa.

(Muheleb.) Kuninganna Maude’i maal ei ole ühtegi linna. Ainult jääväljad. Mine sa tea, miks Norra maadeavastajailt selle Antarktise ala kingituseks saanud kuningas Haakon just sellele maale oma naise nime andis…

Jumal hoidku, keegi ei kipu enam sinna! Hiljuti tegin pika intervjuu ühe Antarktise uurijaga ja ehmatasin jälle ennast ikka väga ära. Järved, mille vesi on –40, aga paatidega saab sõita! Ülisoolane vesi ei jäätu. Kui viskad vette viineri – mitte sõrme, jumal hoidku – puruneb see otsemaid jääkildudeks. Et näha miinus neljakümnekraadist vett vabas olekus, kas peaks selleks minema sellele Kuninganna maale, kui see mees mulle selle juba ära rääkis. Ma kardan natuke seda külma vett.

Kõige romantilisem, parim paik pulmareisiks?

…et kui peaksin soovitama kellelegi või?

Armeenia valis kunagi paps sulle välja. Aga oma lähenevaiks kuldpulmadeks…?

Jällegi, vastan sulle: „Kus te tahaksite elada?” – „Mitte kus, vaid kellega.” – „No kellega siis?” – „Oleneb kus.” Pulmareisil peab romantika endal kaasas olema!

Kõige romantilisematesse kohtadesse on mõnigi reis nii nässu läinud, et midagi jubedat. Vähemasti minul küll. Ja ma ei räägi praegu tööreisidest, vaid hoopis muudest asjadest.

Ja vastupidi teekond Viljandist Võhmasse võib osutuda ootamatult toredaks. (Naerab.) Sest sulle tuleb vastu tõukerattaga neiu, kes ütleb sulle, et tema ongi linnapea. Elu koosneb väikestest üllatustest. Mida ootamatumad need on, seda parem!

K