Kroonika eksperiment | Kõike naerutamise nimel: kokku 8 tundi tööd, et olla 1,5 minutit näosaate laval!
Kui olen oma nõusoleku produtsent Triin Luhatsile andnud, saabub paar päeva hiljem kirjakasti kiri. Hirmutavalt punktuaalne – minuti pealt on seal kirjas, mis kell ja kus olla tuleb ning kuidas edasine kommunikatsioon toimub.
PÄEV 1 Proov
Kokkulepitud päeval kell 15 seisan ma WAF laulukooli ukse taga. Kiire kõne koreograaf Villiko Kruusele ja olen uksest sees. Villiko palub paar hetke oodata, kuni ta eelmise osalisega lõpetab. Puhkenurgas kohtun ka oma paarilise Mariiga, kes samuti Urban Symphony etteastes taustalauljat kehastab koos minuga.
Meist peaks saama need preilid:
Astume tühja saali, mille üks sein on kaetud peeglitega. Villiko räägib kiirelt ja konkreetselt, haarab iPadi ja vaatame koos veel üle video, mida koos Marta Laanega siis lavastama hakkame hooaja 5. saates. Muusika kõlab ja liigutame suud. “Alati on parem häälega laulda, ka siis, kui mikrofonid välja lülitatud,” juhendab Villiko meid kiirelt mitte vaid suud maigutama. Olgu öeldud, et taustahääled on juba eelnevalt sisse lauldud ja Tomi Rahula käe all on ka algne lugu saanud oluliselt lühemaks. Kui kaks korda läbi proovitud, anname Villikole oma e-postiaadressid, et ta meilegi kodus harjutamiseks helifaili saata saaks.
Järgmised kolm päeva kõlab “Rändajad” mu kõrvus igal vabal hetkel.
PÄEV 2 Lavaproov
Olen vahepeal saanud ka järgmise kirja, märksa detailsema, umbes nagu kujutlen sõjaväe päevakava. Minutitäpsusega on paigas kõigi osaliste saabumine TV3 stuudiosse Peterburi teel, kus lavaproov toimub.
Vihmasel õhtul jõuangi kell 18.20 maja ette, minuga samal ajal saabub ka Lauri Liiv ning tema etteastes kaasa tegevad lauljad. Tühjas koridoris kaigub vaid mu enda hääl, kunagi varem pole ma seal majas nii hilja õhtul käinud. Kõik on tuttavlik, ent samas kummitavalt tühi – ei ole tavapärast saatesaginat. Piilun üle grimmiruumi läve – kohta, kuhu tavaliselt kaameratega ja tööd tehes ei satu.
Kõik on sätitud - külmkapid surisevad hea ja paremaga, millega end pikal saatepäeval kostitada, peeglilaudadele on seatud hulk vahendeid, et üks või teine osaline tundmatuseni parodeeritavaks muuta. Ainult inimesi pole, ent miski õhustikus annab aimu, et peagi hakkab siin midagi suurt toimuma.
Hetk hiljem ongi aeg minna lavale: saal on tühi, toolegi publikule pole veel ja dressides Marta Laan tuleb viiul käes lavale. Muusika kõlab ja ühe korra teeme loo läbi. Villiko sätib meid veidi, Marta kordab oma teksti kaks korda, poogen lendab ja tehtud see ongi. 40 minutit hiljem olen juba stuudiost lahkumas, kell on 19 ning tean, et juba järgmisel hommikul vara pean tagasi olema oma suurt teledebüüti ette valmistamas.
PÄEV 3 Saade!
Veel üks kiri minu postkastis nädal enne saatepäeva teatab, et saatepäeva hommikul kell 8.45 pean olema TV3 majas. Teadmata, kaua Põhja-Tallinnast Peterburi teele sõidab, hakkan liikuma igaks juhuks juba kell 8 kodust. Ega ma liiga vara ei läinudki. 8.35 saabun maja ette, kus taas minuga samaaegselt tuleb Lauri Liiv ja muigab: “Sa pole koju läinudki?”
Annan oma saabumisest teada, varasest ajast hoolimata on ruum täis suurt saginat. Grimmitoolidel istuvad saatest tuttavad staarid. Igal grimeerijal on kaks osalist vaja saateks valmis saada. Saate alguseni on aega neli tundi. Ja etteruttavalt saab öelda, et seda on väga vähe. Mina sätin end kell grimmitooli Heldi käe alla, kes saatevälisel ajal on Linnateatri grimeerija. Vaatame üheskoos üle klipi YouTube'ist, mida isiklikult olen selleks hetkeks vaadanud saate tõttu umbes 23,3 korda. Paus juuste peal, vaatame üle ka meigi ja pintslid üle mu näo hakkavad väledalt käima.
Kui oleme jumestusega peaaegu ühel pool, kõlab hüüatus "Urban Symphony, lavale" ja ma jooksen. On aeg korra kaameraproov teha, mis sest, et ettevalmistused alles poole peal. Nii see käibki ja proovis on osalejadki sageli alles pooliku grimmiga. Tund hiljem on ka mu juuksed soengus ja olen peaproovi ajaks täiesti valmis.
Riietusega läheb mul lihtsalt. Juba proovis Villikoga selgub, et tähtis on riietuda üleni musta. Kodus kapis mul peamiselt mustad asjad ongi, ent igaks juhuks võtan saatepäevaks kaasa kaks pluusi ja pikema kampsuni, teadmata, kas mõni neist ehk kaamerate valguses materjali tõttu liialt läikida võib ja asendamist vajab. Õnneks mitte ja kostüümide osas pääsen tõesti kergelt oma kapisleiduvaga. Kui oleks tegu keerulisema etteastega, tuleks mul veel Karolin Kuusikuga kindlasti ka kostüüme proovida ja sel teemal arutleda.
Õnneks olen valmis ja kasutan võimalust grimmist tulnud Martaga ka pilt teha, et sellest inimkatsest mälestus jääks.
Kui saade on alanud, jälgin tagaruumis ekraanilt teiste etteasteid, kuni on Marta ja Urban Symphony kord. Põnevusega jälgin, mis näoga valmistub Maarja Kiviks riietunud Tanel Padar Ott Leplandi esinemist ansambliga The Sun, vaatan, kuidas Marta veel seltskonnast mõned minutid enne esinemist eemaldub, et keskenduda etteastele.
Ja olengi laval!
1,5 minutit mööduvad kiirelt ja kuigi ma ei pabista, tunnen, kuidas süda taob. Või on need kõmisevad bassihelid? Igatahes jõuan üle mõelda, et ma pean seisma paigal, sunnin end mitte kaasa tatsuma ja käedki paigale sundima. Kuigi kiusatus Juss Haasma ja teiste kohtunike pilke näha on suur, tean, et pean vaatama vaid kaamerasse "rändaval" pilgul, mida ka püüdlikult teen. Ja enne kui arugi saan, on see läbi.
Kõik need tunnid tööd vaid selleks? On uskumatu, kui palju tööd teevad iga päev ja iga saate nimel kõik need taustajõud, kes teleeetris vaid mõneks minutiks tähelepanu saavad grimmitoa või proovisaali klipis. Selleks, et ma saaksin 1,5 minutit Martaga laval veeta, olen ma kolm päeva pidanud tegutsema, kokku on kulunud 8 tundi, 4 taksosõitu ja pähekulunud sõnad "See on tee...". Kas kujutlete, et tantsijad ja taustabänd peavad proove tegema kordades rohkem ja paljudel neist on saateperioodil ka veel põhitöö, mille kõrvalt nad seda kõike teevad. Osaliste harjutamisele kuluvast ajast ma ei taha mõeldagi - see on enamat kui täiskohaga töö.
Minu kummardus, Marta ja kogu näosaate tiim!
