KROONIKA JÕULULUGU | Katrin Lust 2018. aastast: selle tööga ei ole võimalik teha nii, et kõik rahul oleks ja ühtegi kohtujama ei oleks

 (56)
Traagilised ja helged hetked
Katrin Lust
Katrin LustFoto: Priit Simson

Kroonika vestis jõulude teemal juttu ajakirjanik Katrin Lustiga, kellele on peagi lõppev aasta olnud märgilise tähedusega, pidevalt meedia tähelepanu keskpunktis olev naine rääkis jõuludest, kuid eelkõike sellest, mis tal 2018. aastast südamele on jäänud.

Jõulud lapsepõlves

Katrinile meenub esimesena see, kuidas ta vanematele esinemise tarvis õppis klaverit mängima. "Ma käisin balletiklassis ja kõikidele tüdrukutele olid klaveriõpingud kohustuslikud. Minu kõige suurem soov oli selgeks saada "Püha öö", mida jõuludel oma emale ja isale esitada."

Samuti oli iga-aastaseks traditsiooniks metsast kuusepuu toomine. "Jõululaud pidi samuti olema igal aastal väga rikkalik. Viisime toitu ka meie hulgast juba lahkunud vanavanematele."

Jõuluvana Lusti kodus ei käinud, sest tema isa oli Katrini lapsepõlves juba vanem mees, kellele ei meeldinud veiderdada. "See oli pigem selline vaikne ja perekondlik aeg."

"Ma olen ise käinud naabritele jõuluvana mängimas, kui ma olin 13- aastane. Naabrinaine palus, mul on see hästi meeles. Kuigi ma ootasin jõulumeest, aga siis pidin teda ise mängima."

Tänavu kuuske toas ei ole

Lust tõdeb, et sel aastal pole ta kuuske jõudnud tuppa tuua, kuna tema elus on olnud traagilisi hetki. "Jõulud on iseendasse vaatamise aeg, ma olen neid pigem endast eemale lükanud. Kui üks pereliige on lahkunud, siis on eriti kurb jõuludele vastu minna."

Seotud lood:

Jõuluaeg ei ole alati õnnelik aeg

Katrin Lust kutsub jõuludel tähele panema ja toetama ka neid inimesi, kes mingil põhjusel pühi üksinda veedavad. "Vaatasin eelmise nädala "Pealtnägijast" seda, kuidas jõuludel on nii palju inimesi üksinda. Mulle läheb see väga südamesse, kui mõtlen, et jõuluõhtul paistavad ühest aknast kuuse ümber tantsivad lapsed ja perekond, teisel pool aga on inimene, kes on täiesti üksinda. Jõulud võivad olla ka väga kurb aeg," tõdeb Katrin.

Lust meenutab, et pärast isa surma olid mitmed järgnevad jõulud tema jaoks pigem kurb aeg. "Kui sa iga päev enam lahkunule ei mõtlegi, siis jõuluõhtul tunned temast kohutavalt puudust ja kõik see kurbus valgub taas sulle südamesse."

"Peaksime jõulutuhinas märkama ka neid, kes on üksi. See võib olla tohutult kurb aeg, kus inimene on oma mõtetega üksinda. Kindlasti peaks mõtlema ka nende peale, kellele ei ole täna kedagi."

"Kuuuurijast" ei saa puhata ka jõuluajal

Lust tõdeb, et tema töö pole selline, millest saaks nö stepsli pühade ajal seinast välja tõmmata. "Eelmise aasta jõulude ajal inimesed helistasid ja sealt tuli palju olulisi vihjeid. Ega see ei ole nii, et esimene või teine jaanuar paned telefoni sisse ja hakkad häid lugusid ootama. Head lood ei hüüa tulles, nad tulevad siis, kui on vaja."

Kuigi jõulueelne nädal oli Katrini jaoks rahulikum, siis on endiselt palju tegemist kohtuasjadega.

"Need on kõik vanad asjad tegelikult, Janika Veski lugu oli kaks aastat tagasi eetris, alles nüüd jõudis kohtusaali. Samuti Urmas Kausi lugu. Tundub, nagu mul oleks jube palju neid kohtuasju, aga lihtsalt peale hooaega on läinud niimoodi. Ma ei ole saanud eriti puhata, kuna korraga on tulnud traagilised peresündmused ja kohtuasjad. Aga elu on juba selline," räägib Lust.

Katrin Lust jätkab kohtuvõitlust

"Kuuuurija" autor tunnistab, et kuna tema tegemised jõuavad rohkem meediasse, siis võib ekslikut tunduda, kuidas "Kuuuurija" on ainus ajakirjanduslik väljaanne, keda kohtusse antakse. Tegelikult on sarnane saatus tabanud ka "Pealtnägijat", rääkimata suurematest Eesti ajalehtedest.

"Kui me võtame, et ma olen teinud üle 100 saate, nendel on olnud kokku 15 pressinõukogu kaebust. Viis oleme kaotanud. Seda ei ole tegelikult väga palju," tõdeb Lust.

"See on paratamatus, sellise tööga ei ole võimalik teha nii, et kõik rahul oleks ja ühtegi kohtujama ei oleks. Loomulikult tuleb neid vältida, aga ma olen väga palju targemaks saanud, seda näitab ka see hooaeg, mis nüüd läbi saab, seal ei olnud kellelgi millestki kinni haarata."

Samuti on Lusti hingel see, et Eestis ei ole tavalisel inimesel ennast võimalik kohtus kaitsta, kuna kohtukulud on väga kõrged. Seega on eelis alati inimesel, kellel on rohkem raha. "Olen isiklikult kulutanud üle 6000 euro, need kulud veel kasvavad."

Katrini sõnul on tema võitlus tähtis kõikide ajakirjanike jaoks, kuna kui tema isikliku raha kallale minemisega luuakse kohtus pretsedent, siis peavad tulevikus kõik ajakirjanikud süüpositsioonilt oma tööd tegema.

Süsteemi ebaõiglust kirjeldab Lusti sõnul veel seik I.J Zandiga, kes ajakirjaniku isiklikust varast miljonit nõuab, kuid samas ise kõik enda varad Eestis välja on viinud. "Kui mina peaks teda näiteks võitma, siis ei ole temalt midagi võtta!"

Vana-aasta õhtu

Vana-aasta õhtut kavatseb Katrin Lust veeta rahulikult. "Ma ei tea, kas ma olen juba nii vana, aga mulle meeldib 1. jaanuaril ärgata nii, et mul ei ole halb olla. See annab värske pilgu uuele aastale."