"Paar aastat tagasi veetsime jõule teadmisega, et need võivad olla meie viimased ühised jõulupühad. Meil õnnestus küll mõlemal aastal napilt jõuluõhtuks koju pääseda, kuid väga suurt jõulutunnet hinges ei olnud. Jõulud seostuvad meie jaoks eelkõige pere seltsis aja veetmisega. Esimesel aastal olime karantiinis, kuid saime jõululaupäeval tänu jõuluimele haiglast priiks ning meie pere poolt ootas kodus jõulukuusk, mille all olid kingitused ning jõulupraad küpsemas ahjus," meenutab ema Marianne 2016. aasta jõule, esimesi, mis teadmisega Annabeli haigusest veeta tuli.

"Eelmisel aastal tegime pereringis kokkuleppe, et petame lapsi natukene ning nihutame jõululaupäeva sellele päevale, kui Annabel haiglast pääseb," tõdeb ta, et esimest korda on sel aastal võimalik neil taas pühi pidada ja valmistuda pühadeks liigse kus-mis-kas-kuidas närvipingeta, kuigi hetkel võitleb Annabel kopsupõletikuga.

2018. aasta imelistele hetkedele mõeldes tõdeb Marianne, et parim on keerukate aastate järel tavapärane rutiin: "See kõlab ehk veidralt, aga selle aasta suur väärtus peitubki meie jaoks tavalises pereelus, argipäevas. Sel aastal on neid ilusaid hetki palju olnud – saime suvel puhata kodumaal, käisime talvel puhkusereisil, Annabel hakkab tasapisi koolis järjele saama ning sai laulustuudio jõulukontserdil solistina esineda," on ema uhke pealtnäha lihtsate ja enesestmõistetavate, ent samas nii eriliste hetkede üle koos perega.

Uuele aastale mõeldes tunnistab Marianne, et nende suurim soov on onkoloogiaosakonnast kauge kaarega mööda käia, hoolimata sealsetest sõpradest ning toredast personalist. "Kõige olulisem on praegu Annabeli turgutada, et ta jõuaks vastu hakata kõikvõimalikele viirustele ja bakterilistele. Kui aga sellest mööda vaadata, siis mina usun, et järgmine aasta tuleb vahelduseks halbadest uudistest prii, täis rohkelt häid uudiseid ning põnevaid seiklusi ja suurema muutusena saadame sügisel kooli oma pesamuna!" on ta positiivselt ootusärev.

"Ma väga tahaksin, et inimesed näeksid ja tajuksid rohkem seda, mis on tegelikult oluline ja mõistaksid, et seda poest osta ei saa. Pole vaja kriisi või kaotust, et olla lähedaste jaoks olemas," räägib Marianne oma suurest soojast südamest. "Võtke aega, kuulake päriselt, tunnustage, kallistage! Naeratage ning öelge midagi ilusat – poes müüjale, tanklas teenindajale, postkontoris võõrale. Vahel piisab ühest sõnast kellegi päeva paremaks muutmisel juba," külvab ta soovi lihtsate asjadega head teha, selle asemel, et pea laiali mööda poode tuisata ja kulutada asjadele. Ühtlasi kutsub ta üles osa võtma vähiravifond Kingitud Elu kampaaniast mitte raha taevasse lasta, vaid suunata see sinna, kus seda päriselt vajatakse. "Mul on hea meel, et sel aastal on aina rohkem ettevõtteid loobunud jõulukingitustest annetuste kasuks," räägib Marianne ja paneb südamele: "Mõelge, kui palju head saaks teha selle aastavahetusel minutiga taevasse lastava rahaga."

"Jõulukingitustel on muidugi meie peres ka oma koht, kuid küsisin paar päeva tagasi meie pesamunalt, millest ta unistab, sain vastuseks, et soovib, et terve pere saaks jõuludel koos olla. Paremat vastust ei oskakski tahta," on ema uhke, et lapsed mõistavad elu tõelisi väärtusi.

"Soovime kõigile imelisi hetki pere ja lähedastega, täname veelkord kõiki, kes on meile kaasa elanud ning aidanud ja saadame omalt poolt vastupidavust ja kangust neile vapratele väikestele, kes sel aastal peavad veel oma jõulud osakonnas veetma. Häid jõule!"