"Maja peab valmis saama siis, kui lapsed on väikesed, selles vanuses, mil nad tahavad vanematega koos olla ja toimetada, ja neil tekib koduarmastus," leiab Nukuteatri direktor Meelis Pai. Tema on nii talitanud ja oma kätega õuele püsti löönud ka roniparadiisi, et poegadel poleks vaja minna ula peale seiklusi otsima.

"Väiksem poiss Gulliver täna nii armsalt ütles, et talle nii meeldib kodus olla! Selle poole olengi alati püüelnud - et meil oleks kodu, kus lapsed tahavad rõõmuga olla," sõnab Meelis Pai (42), grillil kuumava sealiha küpsusastet uurides.

Õuel tormlevad ja seletavad, sekka vaimustunult kilgates, omad lapsed ja nende sõbrad. Puuvõrade vahel turnib koos vendade Kristoferi (12) ja Gulliveriga (8) nende vanem õde Marleen (17), Meelise tütar varasemast, kes veedab nende juures ohtralt aega ja on ka reisidel alati kaasas.

Meelise kaasa Kirsti (36) segab väliterrassil pliidiraudadel podisevaid kartuleid. "Üldjuhul käib kogu suvi meil siin väljas - söögitegemine, hommikul kohvi joomine… Isegi televiisorit vaatame siin. Juba üsna vara kevadel ilmade soojenedes tuleme välja. Meil on selline lihtne olemine – et endal oleks mõnus. Ei armasta me peenutsemist ja teiste jaoks elamist," tähendab Kirsti, lõpetades mehe kartulitegu. Lisaks küüslauguseks grillitud sea seljafileele on Meelise firmaroaks võis keedetud kartulid - ta paneb potti pool pakki võid. "Eesti võid!" hüüatab Gulliver täpsustuseks. Ja mitte tilkagi vett.
"See on nii huvitava maitsega," lubab peremees. Kirsti leiab: "Tead, sina paned nii palju võid sinna! Mina panen vähem võid ja siis küpseb see põhjast nagu praekartul. Mulle meeldib veidi kõrbenud - potipõhi on minu jagu!" Gulliver pöördub emme poole: "Kas ma piparmündi teed saan teha?" Ja kuuleb pettumuseks, et kõigepealt tuleks tee jaoks piparmünt ära kuivatada. Emme julgustab aga katsetama: "Aga mine tuppa ja lase vesi keema. Pane lehed tassi sisse ja proovi, kas tuleb veele piparmündi maitse juurde või ei tule."
VANA KÖÖGIMÖÖBEL ÕUES KASUTUSEL
"Meelis on täiesti ise selle terrassi siia ehitanud," kiidab Kirsti. Peremees otsustas tunamullu poja Kristoferi suviseks sünnipäevaks õuele püsti lüüa mugava varjualuse. "Igal õhtul nokitsesin, nädalaga sai valmis," räägib Meelis. Kui pereisa lõi ehitustöödele käed külge, haaras Kristoferi samuti tahtmine 6-meetristest laudadest üks väike maja ehitada, nii palus ta isalt luba töömaterjali kasutada. "Täiesti uskumatu, kui hästi tal see kõik välja kukkus - saagis oma majja pärast veel ukse sisse. Mul oli aga häda, sest olin vahepeal poja meistrioskusi imetledes unustanud, et mul kuluvad need lauad ju terrassi ehitamisel ära, nüüd ongi tänaseni osa laudu veel panemata," naerab Meelis. Terrassile puhuti kodu hing sisse majast toodud vana köögimööbliga.
Kirsti teeb iga päev kiviktaimlas käed mullaseks: "Kui vähekenegi soojaks läheb, hakkavad mul näpud tohutult sügelema! Kasvatan taimi seemnest." Muist närtsivad päikeselõõsas - ka majas kütab nagu saunas -, aga ellujääjatega mässab ta edasi. "Näha neid kasvamas ja kuidas lõpuks see õis sinna otsa tuleb, minu jaoks on see nii eriline. Aastast aastasse jändan nendega. Ja kui aega on vähe, on kõik umbrohus." Kirsti suu tõmbub muigele: "Muru niidan samuti ainult mina, see on hea väljalülitus." Pealegi teised ei oska korralikult. Oh seda pahandust, kui Meelis sai korra naiselt loa ise niita! Nimelt oli Meelise ema, kelle kasvatatud on ka kõik elupuud õuel, toonud neile lumepallipõõsa, mida Kirstil polnud mahti kohe maha istutada. Kui ema tuli pere äraolekul maja ja loomi valvama, istutas ta selle ise keset aeda maha. Perega tagasi saabunud, ent liiga väsinud niitmiseks, palus naine Meelisel muruniidukile hääled sisse lüüa. "Viis meetrit, mis ta sai niita - ja ta oli juba oma ema istutatud põõsast üle sõitnud," mugistab Kirsti naerda.
Laste kasvatamine jaotub oskuspõhiselt, eks ikka, et mida keegi paremini teha mõistab. "Kõik, mis on laste kasvatamisel lõbus, selle eest hoolitseb isa," naerab Meelis. "Ja kõik, mis puudutab kohustusi, selle eest hoolitseb kuri ema, kes käib ja õiendab..." turtsatab Kirsti, ent lõbusalt. Kohustuste hulka kuuluvad õppimine, hammaste pesemine ja toa koristamine.
Isa harivalt lõbusat kasvatustööd kroonivad näiteks ühised kalalkäigud, viimati käidi Norras lante loopimas: "30 lanti viskasin ära. Sõna otseses mõttes," tunnistab Meelis, et merekaruks pole temast asja. Kirsti muhatab, armsalt tögades: "Vastu ei saanud midagi. Kõik landid andis ära, igale lombile..." Meeliselgi on sellest kahju: "Ma nii tahtsin, et lapsed saaksid kogeda seda tunnet, kuidas on suur kala kätte saada... No see ei ole õige jutt, et Norras saad igast porilombist kala."
Ema meenutab, et Kristoferil olid mullu suvel ainult kalamehejutud peas - pere suvilas Võrtsjärve ääres veetiski aega ainult kala püüdes. "Ma kõige rohkem kartsin, et ta siin kodus läheb Ülemiste järve äärde, üle tee ju kohe..." räägib Meelis. Nukuteatrisse on ta lasknud tuua suure akvaariumi, kus sulpsutavad Võrtsjärve kalad, nii et kõik lapsed neid paremini tundma õpiksid. Kord, kui meespere püütud kala liigi määratlemisel jänni jäi, sõitis Meelis poistega Järvemuuseumi täiendõppele. "Lastel oli nii huvitav," soovitab ta teistelegi võsukestega käsikäes uusi teadmisi omandama asuda. 
"See võimalus, mil lapsel on tohutu huvi olla koos vanematega, sul on 10-15 aastat.  Hiljem teeb ta otsuse, kas sa oled temaga piisavalt hästi tegelenud, et ka tema sinuga tahab edasi tegeleda," mõtiskleb Meelis.
KORTERHAAVAL KOGUTUD KODU
"Mul on nii hea meel, et poisid veedevad aega siin kodus ja aias," lausub Meelis. Eks ole sellest kodust ka kõvasti unistatud - kui mõne aasta eest kribati jõuluvanale traditsioonilist kirja, soovis üks Pai poistest perele maja mitte väga kaugel linnast. Enne elas perekond Olümpia hotelli kõrval, kus neil oli maja. "Korter haaval ülikooli ajal ostsin ära selle - olen hiljem mõelnud, et kust tuleb noorel inimesel tudengipõlves selline mõttekene osta korter, et lõpuks saada kätte maja, et saada oma kodu ja keskkonda?! Poistel ju ses eas teised mõtted peas... Ju oli see soov elada nii nagu olin elanud varem, majas. Sisemine eesmärk viib sind kogu aeg õiges suunas sellesse kohta, kuhu tahaksid jõuda. Ilmselt tuleb see lapsepõlvest kaasa," juurdleb Meelis.
Südalinna maja tehti korda, ent selle väike krunt ei tundunud olevat meesperele piisav. Elanud pärast maja müüki uue kodu renoveerimistööde ajal tillukeses korteris Mustamäel, kolis pere 2007. aastal oma Tallinnas Järvel asuvasse pessa. "Me oleme nagu õiged kinnisvara ärimehed - müünud endise kodu tipus ja ostnud uue languses," sõnab Meelis. Enne renoveerimist jalutasid nad ühtelugu majas ringi, otsides loogikat, kuhu mingid ruumid tulema peaksid. "Siis kui sain lõpuks arhiivist kätte selle maja joonised, nii nagu arhitekt oli kunagi mõelnud üle 70 aasta tagasi, nii praegu ongi," räägib peremees, lisades:  "Maja ehitamine, oh, see on aga üks õudus." Maja pole neil veel seni päris valmis saanud.
Kodu sisustamisel lõi käed külge Kirsti ja poisid ütlesid sõna sekka, millised nende toad olema peaksid.
Meelis hoiab enda kallist vara, mälestusi, köögis. Köögisein on palistatud väikeste konksukestega, mille otsas rippuvatest värvilistest suveniiridest moodustub kruusimosaiik. Praeguseks on tal kokku üle 200 kruusi. "See on minu mälu!" seletab Meelis. Kui reisides on koht toredaid elamusi pakkunud, ostab ta sealt koju rahvustemaatilise kruusi. Palub esmalt poegadel reisi ajal kullipilgul kruuse märgata, et nad teaksid kohe issile soovitada, kui mõni vääriline silma jääb. "Igal hommikul seisan siin seina juures ja mõtlen, milline päev on mul tulemas, siis selle emotsiooniga kruusi võtan," usub Meelis, et siis tuleb hea päev.
Köögilaest ripuvad alla ka vorstid, mida peremees on kuivatanud.  "Hea nali oli see, kui Kristoferi klass tuli meile siia lõpupeole ja üks küsis, et ah, te kogute vorsti ka!?" Kui kohe ära ei jõua süüa, eks ikka tarvis tallel hoida, nagu vanal ajal: "Meil on siin nagu küla, mulle tuuakse siia piima, mune, suitsuvorsti!" 
  KODUNE MÄNGUPARADIIS HOIAB SURMASEIKLUSTEST
Olles soetanud uue maja, mille ümber täielik heinamaa, oli Meelisel esimene asi muru ära niita, lüüa valduse ümber püsti müürid ja riputas poistele üles atraktsiooni, et saaks ülevalt puu otsast trossi küljes alla sõita. "Ilmselt see oli mul enda unistus, mida tahtsin oma aias näha," tunnistab ta. Igal aastal nuputab mees sinna midagi uut, arutades enne poistega, mis see võiks olla. Meelis on aeda loonud roniparadiisi, et ennetada kõikvõimalikke õnnetusi, mis võib lastega kõrgelt kukkudes juhtuda. Et neil poleks teadmatust, kui kõrge on kõrge ja kui valus on kõrgelt kukkuda. "Oi kui palju olen ise lapsena alla prantsatanud - kolasin kogu aeg igasugustes ohtlikes kohtades sõpradega. Elektri alajaam, mahajäänud majad, katusealused - nüüd tahan väga, et mu enda lapsed sellistes kohtades ei käiks. Kujuta ette, ma olen niimoodi elektrit saanud lapsena, kui sorkisin traadiga kõrgepinge allikat, et jäingi voolu alla. Olin kangestunud, nägin kuidas kõik sõbrad jooksid hirmust ära, aga see traat kukkus mul õnneks käest. Kohutavaid asju... Sellepärast olen tahtnud selle siia õue teha, et poisid saaksid oma adrenaliini kodus möllates kätte ja et nad ei peaks minema kuskile seda otsima. Nad ei lähe kah."
LAPSED ERINEVATES KOOLIDES
Gulliver käib õues ringi, vibu ja nooled kämblas, ütleb end harjutavat sügiseks ja avaldab lootust saada tulevikus ammukütiks. "Ma lähen sügisel vibutrenni!" seletab ta hooga. "Enne käisin jalkas. Kristofer käib jalgpallis edasi, ta ei taha trenni vahetada. Siis kui kool algab, me enam trenni vahetada ei saa." Kirsti sõnutsi on nad seadnud põhimõtteks aasta vältel ühele spordialale keskenduda, sest uus trennivarustus on alati korralik väljaminek. "Nad võtavad endale pealegi kohustuse ühele asjale pühenduda. Keegi ei keela midagi proovida, aga mitte nii, et täna siin, homme seal," ütleb Kirsti.
Ta tunnistab, et pani vanema poja Kristoferi 4-aastaselt ise sunniviisiliselt jalgpalli mängima, et poisikluti energia ülejäägid leiaksid hästi kasutust. "Et vähemalt kaks korda nädalas ta jookseb ennast tühjaks... Samuti õpib teistega meeskonnas ju ühiselt eesmärgile püüdlema."
Kirsti arvab aga, et ühispingutusi heade õpitulemuste nimel tegi ta emana alguses liigselt, istudes esimese poja kõrval neli aastat iga päev, koos rida-realt õppides ja kontrollides. Kui väiksem laps kooli läks, otsustas Kirsti anda mõlemale vastutuse oma koolitööde eest. Nüüd teevad poisid ise, emme kontrollib, et oleks tehtud.
Kirsti soov oli aga, et lapsed ei õpiks ühes koolis: Kristofer käib Vanalinna Hariduskolleegiumis, Gulliver 21. keskkoolis. "Igal lapsel peab olema võimalus ennast näidata, ennast tõestada sellena, kes ta on. Meil käivad lapsed erinevates koolides, et neil oleks võimalus olla tema ise. Õppimine tuleb välja nii nagu ta tuleb - lapsed on erinevad." Kirsti ütleb, et on ise selle üle elanud, et eelkäijaga vari saadab kõikjal: "Ja mina enda lastele seda ei taha."
Niisamuti Meelis: "Minu vend oli keemia-füüsika geenius. Mina ei saanud sellest mitte midagi aru, hiljem arenes alles matemaatiline loogika. Mulle aga nagu heideti koolis ette, et kuidas sina nüüd ei saa aru, kelle vend on olümpiaadid kinni pannud?"
EDU PANT ON RÕÕMUS MEEL
Meelis ei näe paanikaks põhjust, kui lapsevanem sotti ei saa, kes ta lapsest tuleb. Ehkki poeg Kristofer teeb juba ammu rolle Nukuteatris ja mängib "Kelgukoerte" sarjas, nüüd sai osa ka Dostojevski teose põhjal vändatavas filimis "Idioot", ei näe isa selles põhjust siduda tulevik näitlemisega. Isegi kui laps on alal edukas, ei tohiks tulevikupaanikat kogev lapsevanem teda ühe potentsiaalse eduvundamendi külge kinni naelutada, vaid võimaldama rõõmsat miutmekülgset argielu. "Ei tohi lastelt võtta ära lapsepõlve," vangutab Meelis. "See on kõige kõige hullem asi, mida teha saad, kui hakkad suruma ja survestama, niimoodi viid lapse lõpuks stressi ja siis tal tekib trots. Kuhu on kadunud loomingulisus ja seoste loomise võime, kuna kõik käib ainult läbi range tuupimise? Kuhu nii kiire nüüd on?"  Meelisele tuleb meelde, kuidas naine ei lasknud tal poegadele pidulikele üritustele selga panna ülikondi, nagu täiskasvanutel, vaid pani jala maha, et las lastel olla lasteriided!
Lastele tuleb aga veidi muud ilma näidata, leiab Meelis, kes perega paar korda aastas avastusretkele vurab. Ära käimine õpetab kodu just väärtustama. Ütlevad ka kõik nende tuttavad, et, oi, kui hea on koju tulla tagasi! "Võime olla kärbsemust kaardi peal, aga kui armas on see kaugelt vaadatuna," märgib Meelis. Lapsed harjuvad aga ka enesega koju kaasa võtma kogetud kammitsemata elutunnetust. "Euroopa vanema iseseisvusega riikides on nii tuntav ja nähtav see elus hakkama saamise oskus just läbi rõõmsa meele!" tõdeb Meelis. "Iga kord, kui tuled tagasi, tahaksid kõigi ees vabandada, et issand jumal, kui väiksed on need probleemid, mille peale tavaliselt üksteise peale häält tõstame. Sisendame ise endale, et oi kui raske elu on. Neil on seal emotsionaalsed ja emotsionaalselt terved inimesed. Nad on juba põlvest põlve terved inimesed. Meil on võib-olla esimene-teine põlvkond terveid inimesi, keda ei paina mälestused ja hirm. Lastele ei tohi seda ellu kaasa anda. Nad peavad hakkama saama ühiskonnas, kus nad praegu on. Nad peavad olema ja on targemad kui nende vanemad. Jumal tänatud."