Kübersepast miljonäriks


Vabakutselisest programmeerijast JAAN PILLESAARest on saanud silmapaistev IT-guru ja miljonär ning üks Eesti majanduse päästekomitee asutajaid. Kuid kunagi oli ka tema õpipoiss.

 
 
Jaan (41), tema kallim Hede Kerstin (33) ning nende kaks toredat tütart Anna (2) ja Liisa (3) ja ka Lisett (16), Hede tütar esimesest kooselust elavad Kakumäel majas, mille hoovis kasvavad pohlad ja mustikad. Kui elamut ehitati, siis ei lubatud töömehi ehitusest rohkem kui paari meetri kaugusele, et kena metsaalune säiliks täies ilus.
Jaanile meeldib loodus, eriti armastab ta mägesid. Mees käib vähemalt korra aastas Alpides matkamas. Kuid väärt lõõgastust pakuvad ka Maarjamaa metsad. Pole midagi vahvamat kui perega nädalalõpus seenel käia.
 
Kuidas oma firmaga alustasid?
Termin «oma firma» ei kirjelda päris õigesti seda, mida ma eluaeg olen teinud. Firmade asutamine ei ole eesmärk omaette või rikkaks saamise viis, vaid äririskide, võitude ja kaotuste reguleerimine. Enamasti on ebamõistlik olla firma ainus omanik. Püüan seda vältida.
#end#
Miks tegid oma firma?
Tõtt-öelda pole ma seda kunagi teinud. Esimest tõsist firmat, milles ka mina omanikuks sain, juhtis alguses sõber Andrus Kasesalu. Ta oli ärilistes küsimustes minust palju targem ja õpetas ka mind. Olen talle palju tänu võlgu ja arvatavasti tegin rumalasti, et ma selle äri üksi välja ostsin. Ühiselt toimetades oleks ettevõte edukam olnud.
Millal oled tundnud, et oled edukas?
Ei mäleta... Arvan, et ma polegi kunagi nii mõelnud. Rahaline edu tuli nii, et tegime tööd ja tööd, ning ühel hetkel oli arvel miljon krooni. See võis juhtuda umbes viisteist aastat tagasi. Ma võib-olla poleks seda ise tähelegi pannud, aga sekretär tõi mulle pangaväljavõtte: vaata, meil on miljon krooni arvel! Miljon tundus maagiline number. Investeerisin raha edasi ja mõne ajaga sai sellest neli miljonit, siis kümme. Rohkem verstaposte endale ei seadnud. Vahepeal õnnestus ka kaotada, see tegi targemaks. Mul on raha täpse lugemisega alati kehvad lood olnud, jätan selle nende ülesandeks, kellel see paremini välja tuleb.
Mille eest Joakim Helenius sulle miljoni andis?
Joakim Helenius pole mulle kunagi ühtegi krooni andnud. See on mingi linnalegend. Küll korraldas Joakim Heleniuse investeerimispank Helmese müüki. Hästi korraldas. Kui ma ei eksi, siis tõstsime kapitali 34 miljonit. Tol ajal oli see suur summa. Kahjuks kadus osa sellest IT-turgude krahhi keerisesse.
Kas ise oled rikkaks saanud?
Ei tea, ei ole uurinud, kas ma mõnda edetabelisse sobiksin. Rikkusega on üldse selline lugu, et on olemas mõistlik arv autosid, maju, asju ja hüvesid, mida ühel inimesel tegelikult vaja on. Ühel hetkel saabub piir, kus täiendav raha enam oluliselt õnnelikumaks ei tee. Edasi on see vaid sport ja harjumus. Ja minu jaoks pigem mitte võistlussport.
Mis autoga sõidad?
Mul on Range Rover. Mu firmade töötajad sõitsid aastaid paremate autodega kui mina. Viimasel ajal olen sattunud rohkem esindustegevusi tegema ja nii ma ostsin ka veidi esinduslikuma auto.
Kas Helmese kõige geniaalsem trikk oli mobiilse parkimissüsteemi juurutamine Belgias ja siis selle edasimüük?
Mobiilse parkimissüsteemi äri algas sellest, et Antwerpeni linn korraldas konkursi ja Helmes võitis selle. See võttis aega umbes kaks aastat. Täna tegeleb mobiilimaksetega firma nimega NOW! Innovations, mida juhib Arho Anttila. Ma olen vaid üks investoreid, kes selle alguse kulud kinni maksis. Täna on NOW! Innovations aktiivne kogu maailmas ja Arho kolis peakontori ära Belgiasse.
Eks mul on äris olnud palju edukaid tehinguid. Ja on olnud ka palju ebaedukaid. Investeerin võrdlemisi riskantsetesse üksikvaradesse ja enamasti pikaks ajaks. Paljudel juhtudel pole täna veel teada, mis kujuneb edukaks.
Kas Toompea kinnisvara, kindral von Holsteini maja on alles?
Selle müüsime juba palju aastaid tagasi ära.

Loe veel

Kas on ka ruumi ja aega hobideks?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Minu jaoks on iga tegevus huvi ja eesmärgiga. Ka need tegevused, mida enamik teisi inimesi nimetab tööks. Vastan praegu neile küsimustele hetkel, kui minu väikesed tütred Anna ja Liisa vaatavad «Helisevat muusikat». On see nüüd töö või vaba aeg, mina ei oska vahet teha.
Millised on su viimased reisid?
Viimati käisin Austrias rattaga sõitmas. Kaks tundi mäkke üles ja kümme minutit alla. Veidi matkamist. Elasime kenas perekonnahotellis ja lapsed mängisid basseinis, Liisa õppis ujuma. Üldiselt oli suvi kiire. Ühe pika nädalalõpu veetsime Inglismaal Cornwalli ümbruses ja teise Prantsusmaal. Korraldasin ka ühe matka Itaalia Alpidesse, nagu ma seda peaaegu igal suvel teinud olen.
Kas armastad mägesid?
Jah. Mägedes on kirjeldamatu vaikus ja rahu. Eriti hommikul vara, kui kogu maa allpool on kaetud uduga ja tipud kerkivad pilvedest. Kõik on ebamaine ja karge. Linnud ei lenda, putukaid ei ole. Inimesed mägedes on reeglina kõrgemate väärtushinnangutega ja palju lahkemad kui laugmaa inimesed. Kui sind ühendab sõbra ja kiviga kaheksa millimeetrit neopreeni, ei teki kellelgi ülearuseid küsimusi. Saab ennast proovile panna viisil, mis ei toimu kellegi arvel.
Mis hotelle eelistad?
Mina isiklikult võin ööbida igal pool, kus magada saab. Kõige ebamugavam koht, kus ma olen ööbinud, on päästehüti põrand ja seda olen ma aegade jooksul palju kordi teinud. Olen maganud ka lageda taeva all. Inimesele on elus toimetulemiseks väga vähe tarvis, kui mitte südamesse võtta asjaolu, et mõned uinuvad sulgpatjadel.
Kui hotelle valida, siis neid on vaja eelkõige mitte minul, vaid abikaasa Hedel ja lastel. Peamine kriteerium on meile see, et hotellis on kenad inimesed, autentne välimus, puhtad toad ja rahvuslik köök. Me väldime suurkettide hotelle, enamasti on need isikupäratud masinavärgid. Meeldivaim koht on kellegi kodu meenutav ja perekonna juhitud hotell, kuhu ei ole jõudnud frantsiisilepingud, Michelini tärnid ega fusion kitchen.
 
Kuidas pereasjad lähevad? Kuidas hoiad tasakaalu töö ja pereelu vahel?
Ei teagi, see tasakaal tekib iseenesest. Enamasti olen õhtul ikka kenasti kodus ja lapsed näevad mind iga päev vähemalt mõned tunnid. Mina neid ka. Hedel on abiks kaks lapsehoidjat ning vanemad. Mulle tundub et lastele ongi parem, kui nad kohtuvad ja harjuvad paljude inimestega. Õpivad erinevaid käitumisviise, koguvad erinevaid teadmisi ja oskusi. Mina näiteks ei suuda istuda 15 minutit paigal ja korrata, et see on karupoeg Puhh ja Puhh algab P-tähega.
Ma võin seevastu õpetada rattaga sõitma, ujuma ja ronima. Nädalavahetusel käisime metsas seeni korjamas, mina ja kolmeaastane Liisa. Eksisime veidi ära. Emadel oleks selle peale ilmselt närvid läbi olnud, kuid mulle tundub et lastel ongi vaja õppida erinevat maailma ja võimet igasuguses olukorras toime tulla. Sinna hulka kuuluvad ka sellised teadmised, et üksikut musta marja ei tohi süüa ning teed saab leida ka looduse järgi.
Mis on elukeskkonnana parim sinu kahele lapsele - Vanalinn, Nõmme, Kakumäe?
Lühikest aega elasime Hedega vanalinnas. Aga elu kivide vahel muutus üsna kiiresti ahistavaks. Seal ei ole tõesti mitte midagi teha, peale õhtuti väljas käimise. Lahkusime kaks nädalat enne lepingu lõppu ja kolisime Laulasmaa hotelli. Tuba oli väiksem, aga maailm oli ilusam.
Kakumäe krundi ostsin kunagi põhjusel, et ilmselt ei ole palju linnakrunte, kus kasvavad pohlad ja mustikad. Säilitasime maja ehitades kogu metsaaluse. Ehitajaid ei lastud rangelt kaugemale kui kahe meetri kaugusele majast.
Kuid ma arvan et olulisem küsimus on tegelikult see, millises riigis elada. Oleme Hedega seisukohal, et meie lapsed peavad oma põhihariduse omandama emakeeles. Olles väikese rahva esindajad, on ebaõiglane katkestada vanemate ja vanavanemate teed. Meie edasine otsus, kus me elame, sõltub olulisel määral sellest, mis suunas see riik muutub.
Miks moodustasite Eesti majanduse päästekomitee?
Ma tahan, et Eestis tekiks tasakaalustatud, haritud ja edukas ühiskond. Kuid selle saavutamiseks peaks valitsus astuma võrdlemisi radikaalseid samme.
Päästekomitee on mõiste, mille mõtles välja ajakirjandus. Ja kas meie tegevuse tulemusel midagi päästetud saab, ei ole teada. Kuid me pidasime oma kodanikukohuseks välja öelda, mida me riigi tulevikust arvame. Makromajandus on keeruline ala, enamik inimesi seda ei analüüsi. Meie analüüsime. Paljud äriinimesed teavad riigi olukorda, kuid ei saa oma seisukohti välja öelda, sest nende äri sõltub liiga palju Eesti riigist. Lusikat me nurka visanud ei ole. Täna käisime riigi majanduskomisjonis. Vaatame, näeme.
Kuidas rikkaid juurde teha?
Tuleb luua ühiskond, milles haritus, hea töö, ettevõtete asutamine ja kaaskodanikele teenuste pakkumine on hinnatud ja motiveeritud tegevus. Ja aktsepteerida fakti, et ainus majandusmudel, millega Eestil on võimalik rahvusvaheliselt konkureerida, on teenusmajandus.
Tänases Eesti riigis on aga mõttega töö tegemine kõige kõrgemalt maksustatud tegevus - alt üles arvutades on töökoha maksukoormus ettevõtja jaoks 80%. Seda on tänases kosmopoliitses maailmas väga palju. Selle tulemusena inimesed ei ole motiveeritud Eestis töötama ning ettevõtted ei ole motiveeritud töökohti looma. Mõistlikud tööjõumaksud võimaldaks teenusmajandusel areneda. Elujärg paraneks kõigil Eesti elanikel. Seda mõtet püüame levitada.
Kas sa võtad oma firmades töötajaid partneriks?
Tulude ja riskide jagamine töötajatega on mõistlik tegevus. Minu osalusega ettevõtetes on reeglina põhimõte, et kasumit loovad töötajad saavad osa kasumist endale. Ja investeerivad koos minuga, kui selline soov on. Kuid tegelikult on nii, et enamik inimesi ühiskonnas ei soovi olla ettevõtjad ega riskida oma rahaga täies mahus iga päev. Seega kujuneb tavaliselt nii, et mina võtan väga suure riski ja töötajad võtavad väiksema. Just nii palju, et mõlemal poolel on veel turvaline tunne.
IT-kaupu müüvas firmas MarkIT oled andnud võimaluse ka noorematele ?
MarkIT-l on tublid noored juhid, kes ostsid endale osaluse juba mitu aastat tagasi. Pigem oli see tol ajal nende idee. Ja MarkIT on kiiret kasvu jätkanud, firma katab täna suurt osa Euroopast. Selle aastakäibeks tuleb nelisada miljonit krooni ja laienetakse järgmisse kolme riiki. Jah, MarkIT on hea näide sellest, kuidas töötajate huvid peavad olema ettevõttes esindatud.
Kas lubad endale või oma perele aeg-ajalt midagi ilusat ?
Ikka. Kogu aeg. Ilus on õnnestunud foto lapsest ja tema sünnipäevalilledest. Ilus on see, kui austerlased süütavad jaaniööl mäetippudes tuled. Ilus on Atlandi ookean Walesi kõrgete kaldakaljude all. Päikesepaiste aias. Selle ilu nägemiseks ei ole vaja erilist vaeva näha.
Lemmikraamat ?
Neid on sadu. Vaba aja raamatutest julgen viimasest ajast soovitada Joe Simpsoni «Touching the Void». Ärimaailmas olen alati parimaks pidanud Jim Collins'it, Marcus Buckingham'i, Peter Drucker'it ja Ken Blanchard'i. Hiljuti lubasin Blanchard'i «The Secret» tõlkida eesti keelde, seni ei ole luba saabunud. Kes ei usu, et edu tuleb mõtteviisist, soovitan lugeda Duncan Bannatyne «Anyone Can Do It». Samahästi sobib Branson'i «Losing My Virginity» või Ray Kroc'i «Grinding it Out».
 
Jaan Pillesaar
*On lõpetanud TPI tööstuselektroonika 1991. Samal aastal asutas ASi Helmes, mille nõukogu esimees on tänaseni.
*2000. aastal liitus ta Eesti IT-miljonäride klubiga, kui müüs veidi alla kolmandiku Helmese aktsiatest Baltic Republic Fondile.
*Koos partneritega (Olari Taal, Hannes Tamjärv, Peeter Männi, Arti ja Viljar Arakas, Olav Miil) on ta loonud investeerimisfirma Eften Capital ja kuulub selle nõukogusse.
*Ta on valitud Kaubandus-Tööstuskoja juhatusse, kuhu pääsevaid vaid väärikad ja tegusad ärimehed.
*Hiljuti müüs oma osaluse Antwerpeni parkimisfirmas Mobile-for Belgia telekomihiiule Belgacom.