«Selle inimesega kokku saamine, kelle puhul tunned, et ta on sinu oma inimene, hingesugulane, et kõik klapib, ega neid kordasid siin elus eriti ei tule ette,» mõtiskleb legendaarne varieteetantsija Ülle Toming, Eesti teatriloo suurkuju Jüri Krjukovi elu armastus.
Ülle Tominga (58) palged õhetavad kergelt, kui ta saabub tantsutunnist. Tantsimine on tal alati käinud käsikäes õpetamisega.
Pärast kahtkümmend aastat on Ülle tagasi laval monotükiga «Ma armastasin jaapanlast». «Mõtlesin just praegu, et tark inimene võtab õigel ajal palju ette ja hiljem hakkab sellega teenima. Kui see etapp on vahele jäänud, et polegi palju ette võetud, siis on kehvasti. Mingil ajal tuleb palju ette võtta,» arutleb Ülle.
Sa olid mitu aastakümmet lavast eemal. Mis tõmbas sind uuesti rambivalgusesse?
Ma mõtlesin, et see hetk on käes – kui ma nüüd etendust ära ei tee, siis on aeg üle. Vaatasin, et ümberringi kõik laulavad, tantsivad, mängivad, kirjutavad, ja mõtlesin, et mina teen ka! Natuke hiljaks olen jäänud, tegelikult olen ikka pikalt maganud, selles mõttes, et baarvarietee Tallinn pandi kinni 1992. Sellest ajast peale olen väga rahulikult olnud, teinud kaasa ainult ühes kabareetükis ja mõnes väikeses etendusejupikeses. Üldiselt olen andnud ainult tunde ja kirjutanud raamatuid natukene.
Kui olin 1998. aastal Eesti Naise kaanel, ütles seal mu kunagine tantsupartner Mait Agu minu kohta väga ilusasti. Lugu ilmus, kui Mait oli juba surnud. Ta ütles enam-vähem nii: «Üllet ei takista lavale tagasi tulemast mitte tema anded, oskused, vaid tema psüühiline seisund.»
Mis on olnud selle vaikioleku taga, et pole olnud erilist tahtmist end nii-öelda kunstiliselt väljapoole paisata?
Mul on ju kogu aeg, 32 aastat olnud taustsüsteem õpetamine. Tallinna Ülikooli koreograafia osakonnas 18 tundi nädalas ja Tallinna Balletikoolis 12 tundi. 30 praktilist tundi nädalas – see ei ole arvuti taga istumine. Arvan, et saan need omad väljaelamised ja tantsud seal täiesti kätte. Tantsutunni andmine on väga emotsionaalne tegevus. Saad selle kaifi kätte, nagu sa oleksidki laval olnud, kui sa midagi ette näitad, ja hästi näitad! Mida vanemaks saad, seda tehniliselt halvemini muidugi näitad raskeid asju. Aga näiteks rõhklöögid lähevad paremaks. Nagu Hispaaniaski on flamencos tõelised tegijad vanemad daamid: seal on mitte ainult elurõõm ja särts, seal on sügavust ja leina ja rõõmu ja hetkeemotsiooni. Palju nüansse.
Kuidas jõudis lavale «Ma armastasin jaapanlast»?
Mõtlesin, et võtan lavastaja. Mitte et ma ise seda ei oska, aga tahtsin, et oleks lavastaja silm kõrvalt ka peal, mitte et üksi tantsin, laulan… Pealegi pole asjaajamine minu tugev pool, saalid ja proovid ja reklaamid. Mu mõte jäi üsna varakult Kristina Paškeviciuse peale. Me meenutame õppejõududega sageli, kuidas Kristina astus ülikooli. Pani muusika peale ja midagi ta hüppas. Igal teisel puhul oleksid ütelnud, et kulla laps, kuhu sa tuled, see on professionaalne õppeasutus. Tema puhul oli see nii huvitav – me kõik vaatasime, suu lahti. Seal oli sisu, mis koosluses muusikaga sai huvitavaks.
Üks asi on olla näitleja teatris, teine asi on olla nagu mina praegu – see pole mu põhitöö. Olen selles plaanis vabakutseline, kuigi mul on nii tantsija kui ka laulja diplom. Olen üks väheseid, kes lauljaametit ei pea, olles professionaalne laulja, diplomiga. Lõpetasin 1973. aastal balletikooli ja 1975. aastal estraadistuudio. See ei olnud aga aeg, mil oleks kutsutud külalisesinejaks, ei tehtud ka muusikale. Nii et kes teatris oli, see oli.
Kas sul oli unistusi rohkem, kui said teoks teha?
20 aastat olin varietees kuus korda nädalas, pluss ringreisid. See oli täiesti omaette huvitav maailm.
Elu oli niigi mitmekülgne?
Jah, ja kui 20 aastat sai tehtud, saigi mingi etapp läbi. Seda mäletan, et mingi loominguline kriis mul ikka oli, kui baarvarietee Tallinn kinni pandi. Ega siis kuskile edasi minna ei olnud. Ja endast asjaajajat ka ei olnud. Siis ei olnud ka selliseid väikseid toredaid teatrikesi. Nii ta jäigi. Hakkasin lilli kuivatama ja punuma sellel perioodil. Järelikult mul oli mingi vajakajäämine, pidin kuidagi ennast väljendama. Korjasin lilli ja muudkui punusin kimbukesi ja pärjakesi! Võib-olla mõned inimesed olid väga šokeeritud, kui said minult juubeliks kuivatatud kimbu.
Kuidas jõudis klassikalist balletti õppinud lootustandev noor varieteesse?
Ma olin balletikooli lõpetades ilusasti natuke prullakas. Natukene tugev balleti jaoks. Mul oli suunamine Vanemuisesse, kuhu meil läks terve lend. Mina ei läinud suunamisejärgselt, sest sain vaba diplomi. Minu avaldusel olid allkirjad Enn Suvelt, kes oli tol ajal Estonia balleti peaballettmeister, ja Rene Hammerilt, kes oli Estonia teatri direktor. Et noor spetsialist võetakse Estoniasse. Need kaks inimest, keda ma nimetasin, vallandati umbes kahenädalase vahega Estoniast ja minu paberist ei teadnud keegi enam mitte midagi. Estoniasse tulid nende asemel tööle Ants Sõber ja Mai Murdmaa. Kuna olin kena paksuke ka, keegi minust mitte midagi ei teadnud, ainult seda, et natukene nagu tüsedavõitu – siis nii oligi.
Tol ajal jäid veel üle filharmoonia või varietee. Pärast tulin ka tantsupedagoogiks õppima praegusesse Tallinna Ülikooli.
Millised kultuuriinimeste olengud kõige rohkem meelt köitsid?
Ma olen selline natuur, kes eriti kellegagi läbi ei käi. Olen rohkem omaette. Pealegi, olin kuus päeva nädalas varietees kakskümmend aastat, ja kuhu ma siis pärast oleksin nii väga läinud? Läksin koju, et hommikul minna tundi andma. Mingil perioodil oli ka väike laps kodus. Jah, KuKu klubi on mulle meelde jäänud. Väiksed olengud, kus ma käisin, neid ma seostan Jüri Krjukoviga kõige rohkem. Jüri ütles juba siis paljusid presentatsioone ära – tema jaoks oli tähtis olla hea näitleja ja ta ei pidanud vajalikuks toetada ennast igasuguste käikudega. Kuna tema eriti palju ei käinud, mina ka ei käinud. Nii kui Jürit enam ei olnud, ma ei mäleta, et keegi oleks neid kutseid nii väga saatnud. Praegu mõtlen, et mida ma siis kaotanud olen. Ei tulegi ette.
Kui oled leidnud armastatud mehe näol täiesti oma inimese, hingesugulase, kosutab see suhe nii palju, et...
Siis ei ole vaja üldse palju suhelda. Nii ongi.
Ja Jüri käis sul ka pärast varieteed vastas...
Jah, kui temal etendus lõppes, siis minul varietee algas. Tee peale jäi KuKu klubi – Draamateatri ja varietee vahele. Sellega on toredad lood seotud. (muigab) Pärast ei teadnud tihtipeale, kes kellel järel käis.
Kui on ainult helged mälestused, siis ongi vast veider?
Jaa. Elus on ikka igat värvi – valget, musta, halli. Kõike.
Mul on kogemusi, mida igaühele ei ole antud. Mõtlen inimeste põetamise osas. Paljud arstidki ei ole olnud surma juures. Olen olnud kahe inimese juures, nelja silma all, surmahetkel. Kui sa näed selliseid asju, siis ka sinu elu muutub. Elu läheb natuke tõsisemaks. Hakkad teadvustama, et nii see on, jah. Sinnamaani teadvustad, et inimene on haige ja hakkab ära minema, aga on ikka mingi lootus. Kui see hetk on käes, hakkad elu juba teistmoodi võtma. Alguses lööb lein muidugi jalapealt maha. Enne 1997. aasta sügist ei olnud minu elus neid hetki veel olnud, siis olid määravamad hetked teist laadi.
Jüril diagnoositi kurguarsti juures stomatiit, mis veidi hiljem osutus kasvajaks. Haigusega tuli rinda pista aasta jagu. Lähedane kodus nii haige, kuidas samal ajal muude asjadega hakkama saab?
Muud asjad, kui inimesel neid on, on abiks. Praegu räägitakse puuetega inimeste hooldamisest – inimesel, kes ravib kedagi, peab olema vahepeal võimalus tegeleda millegi muuga. See muu päästab sind. Iga töö kindlasti enam ei huvita, aga just sulle omane tegevus.
Mil moel hoidis väljalülitus mure alla mattumast?
Mina õpetasin tantsu tol ajal, see mind tohutult päästis, et käisin vahepeal tundi andmas. Ega seda ei olnud Jüri puhul pikalt, kaks viimast kuud oli ta päris kodus, kuskil ei liikunud. Samas, kujutan ette, et kui olin hallis masenduses, ju ma siis ikka ka tundides teistsugune olin. Ei kiiranud seda rõõmu ega elurõõmu nii väga. Andsin muidugi täie eest tunde, ikka nii hästi kui sain – ei saagi teisiti, kui oled õpetaja. Mind ennast päästis juba see, et ma seal käisin, korraks eemal.
Tervis on üks suur õnn siin elus, see on üks suuremaid õnnesid.
Mis on toonud otsatult helgust?
Kõlab klišeena, aga arvan, et enamikel naistel, kellel on laps, siis see ongi kõige-kõige tähtsam elus.
Hinges on laps A ja O, aga see võib argielus muidugi välja näha teistmoodi, kui käid koolis, tööl või esined laevadel. Ajaliselt veedad rohkem tööl, või oled üldse kuu aega välismaal ära, ehkki mõtled kogu aeg lapse peale.
Vanemad aitasid last hoida?
Ema ja isa aitasid loomulikult. Olin 24, kui poeg sündis. Tegelikult inimesed käituvad nii, nagu nad sel hetkel saavad käituda. Öeldakse, et kuu aja pärast läheme Taisse esinema... Kui ära ütlen, tulevikus enam kutsuta, sest inimesi, kes konkurentsi pakuvad, on ümberringi palju. Lähed välismaale, mõtled tihti lapsele, et nüüd ta ärkab, nüüd läheb kooli. Vanasti ei olnud ju mobiiltelefone. Mäletan, helistasin Moskva lennuväljalt, et nüüd lähen lendama, ja kui saabusin uuesti samasse lennujaama, siis helistasin uuesti, et olen nüüd, jalad maas, tagasi Moskvas. Vahepeal oli aga kolm nädalat, mil sa midagi ei kuulnud, ei helistanud, ja ei helistatud ka sulle. Praegu mõtlen, et miks ma ei oleks siis võinud raisata raha, et koju helistada. Seda lihtsalt ei tehtud, seda ei teinud trupist mitte keegi.
Loomulikult on normaalne, et inimesed saavad küsida, kuidas läheb. Jüri ajal meil mobiile veel ei olnud, kummalgi polnud.
Ema suri mul 2003, siis olid meil esimesed mobiilid. Tegin toona projekti Vanalinnastuudioga, olin kaks päeva ära – ema oli siis tõeliselt haige. Ta ütles, et mine-mine, laps. Tema jäi hooldajaga koju, mina tegin etendusi. Helistasin, et kuidas on, ja kuulen, et ema hääl kaob ära... Mõtlesin, kas ta minestas või mis hullu nüüd juhtus. Helistasin uuesti, ei vasta. Selgus, et emal oli segadus nuppudega. Päris suuri üleelamisi oli selle mobiiliga.
Kuidas on lood lapselastega?
Ei ole veel. Kui tulevad, tulevad. Kui ei tule, ei tule. Iga inimese elu on enda kujundada. Tänapäeval vist muide ongi nii, et enne pannakse enda elu kindlalt paika. (Ülle poeg Marek töötab infotehnoloogia vallas – toim.)
Nagu me kõik teame, selle inimesega kokku saamine, kelle puhul tunned, et ta on sinu oma inimene, hingesugulane, et kõik klapib, ega neid kordasid siin elus eriti ei tule ette. Üks või kaks. Tavaliselt lihtsalt ajad juttu, käid kuskil, teatris, spaas, välismaal. Siis mõtled – aga ei?! Kas selle pealt nüüd hakata kodu mängima või mitte?! Kodu loomiseks on ikka natuke midagi muud vaja minu meelest.
Kodu vundamenti ei hoia koos muu kui tõeline armastus?
Olen mõelnud, et kellel ei ole seda tõelist olnud, kas ta teab, et tal pole tõelist olnud. Iga inimese jaoks tähendab see muidugi midagi erinevat. Mina võin mõelda, et ma ei näe seal küll midagi head, aga teised inimesed mõtlevad minust erinevalt. Inimesed on nii erinevad. Suhted on keerulised ja nii erilised iga inimese puhul. Suhtes tuleb püüda olla aus, see on õige hea asi.
«Ma armastasin jaapanlast» tutvustuses seisab, et keha kulumine ainult kasvatab eluarmastust. Mis on sinu elutunnetuses teisiti kui aastate eest?
Iga vanem inimene ütleb, et igal eal on omad rõõmud ja lootused, kurbused. See, mis vanasti tundus – issand, fantastiline! – enam eriti ei vaimusta. Minu arust läheb inimene kahjuks või õnneks tasakaalukamaks. Mida see tähendab – et ülevoolavat õnne on järjest vähem. Arvan, et ka nukrust, sügavat masendust ja kurbust, ka seda on vähem, sest su organism, või ise oled õppinud ennast säästma.
Üldiselt olen tolerantsemaks muutunud. Endalgi kergem olla.
