«Kui sulle süstitakse õnne, sul on hea partner, siis õnn pressib sinust välja teisi väljundeid otsides,» tõdeb politseijuhist kirjameheks saanud Andres Anvelt. Tema õnne hoidja, kaasa Kärt Anvelt peab rahulolu alustalaks samuti kaaslast, kellega saab kõigest rääkida.

  Eesti Päevalehe vanemtoimetaja Kärt (37), kes sügisest hakkab juhtima telesaadet «Õnneleidja», naerab: «Me oleme veidi nagu grusiinid — sõnad lendavad!» Poliitikust ja kirjamehest abikaasa Andresega (40) on neil omaks võetud kodukaitse reegel — enne magamaminemist tuleb ära leppida, et hommikul sõpradena ärgata. Kärt on õnnelik, tema rahu- ja rõõmutunde vundament on hea mees.   «Ma ise leian, et kas elad kööktoas, keskklassi elu või uhkes häärberis, aga kui sa oled üksi, ei saa sa kunagi õnnelik olla,» ütleb Kärt. «Võid ju proovida, aga päris rahul ei ole. Kui sul hingekaaslast ei ole, kuidas sa siis elad?! Ma arvan, et kõige olulisem on partner, kellega elu jagada. Andres on mu elu armastus. Kindlasti. Olen sinu oma ka või?» Andres naeratab: «Loomulikult! Väga hästi teadsid.»   Loe edasi värskest Kroonikast {poolik}   Sellele, et Kärt on ta elu armastus, sai mees kinnitust juba siis, kui nad üsna nende kooselu alguses viis aastat tagasi koos pooleks aastaks Jordaaniasse tööle ja elama sõitsid ning naastes oli kõik sama ilus. «Ma olen avastanud enese loomingulise poole, Kärdiga hakkas see lendama!» lausub Andres. Tema raamat «Punane elavhõbe» ilmus kolme aasta eest, järgmise käsikiri on kodus laual. Linti on püütud ka debüütromaanil põhinev film. Kirja on saanud isegi üks väike luulekogu, aga see on ainult Kärdile.   «Kui sulle süstitakse õnne, sul on hea partner, siis õnn pressib sinust välja teisi väljundeid otsides. Avastad endas teistsugust jõudu, mida sa enne näinud ei ole,» kinnitab Andres. «Varem on läinud arvatavasti kogu see sisemine jõud õnne otsimisele, ja kui leiad selle üles, siis avalduvad teised oskused ja teadmised. Arvan, et oleme teineteist väga palju elus toetanud. Meil mõlemal on olemas inimene, kellele kõik ära rääkida. Kui seda ei ole, siis tekibki ehk see vajadus nagu Ameerika filmides — heidad psühholoogi ette pikali, et rääkida.» Kärt muhatab: «Me oleme kokkuhoidlikud. Meil on see nii, et lähed koju, heidad pikali ja räägid kõik ära!»   Tapalt päästetud krants   Puuhalg lõugade vahel, mis on garaaži kõrvalt puuriidalt näpatud, jookseb «La Krants» Pämmi saabujatele väravale vastu.  «Komme puuhalg suus värava peale vastu joosta tuli tal selle aasta talvel,» ütleb Andres. «Ma tegin sauna, tõin puuriidast puid, tema mõtles aidata ja hakkas naabri kuurist puid tooma —
kuna aed oli suure lume alla mattunud, pääses ta vabalt käima. Kusjuures väga tark koer — tõi ainult kasepuud!» La Krants, nagu labradori ja laika segu Pämmit hellitavalt kutsutakse, saabus õuele poolteist aastat tagasi. Tema õed-vennad, soovimatu pesakond, notiti sünnitalus juba õrnas kutsikaeas maha. «Tema oli ennast lauta ära peitnud,» sõnab Andres. Ning kui tuttavad taibukat kutsut neile koduvalvuriks pakkusid, öeldes, et muidu läheb siiski issanda looma-aeda, läks Kärdil ja Andresel süda härdaks. «Alguses ta, jah, oli selline ülemeelik, aga praegu käitub enam-vähem korralikult,» lausub Andres. «Kui ta just ei ole närinud ära auto tagumisi turvavöösid,» täpsustab Kärt. Mullu suvel filmivõtetel olles üritasid nad koera, kes nendega ühtelugu kaasas sõidab, tulistamisstseenist säästa ja jätsid ta mõneks ajaks üksinda autosse. «Ilmselt läks paanikasse. Ta näris läbi mõlemad tagumised turvavööd, mis oleks ilma KASKO kindlustuseta meile maksma läinud 11 000 krooni!» ohatab Kärt.   Rohimine lõõgastab   Paarile toovad argise väljalülituse aiatööd. «Rohimine on hea stressimaandaja,» leiab Kärt. «Tuled, arvutit ei vaata, viskad oma linnariided seljast, roobad jalga ja rohid!» Ja see pole ainult naistetöö. Andres naudib lisaks rohimisele ka mitmetunniseid niitmissessioone. «Oled nagu kombainijuht,» kiidab ta. «Meil on tõesti suur aed — 2000 ruutu. Peab niitma, lõikama, rookima...» Korra kuus proovivad nad käia ka Kärdi vanemate maakodus Mõisakülas, kus mõtted samuti kiiresti klaaruvad. «Mobiililevi on kuskil põllu vasakus nurgas. Täielikult lülitud välja,» ütleb Andres. Kärt pahvatab naerma: «Nii et nagu aru saad, koduabilist ja aednikku meil ei ole. Kõik ise.» Kuigi vahel ta tunneb, et oleks väga mugav, kui reede õhtul enne külaliste tulekut oleks keegi, kes veidi koristaks, koogi ahju viskaks ja pitsa välja võtaks. «Mulle on vastunäidustatud, kui tuleb Kärdi või minu ema külla, hakkab midagi tegema, kas või nõusid pesema — panevad nõud ära jälle mingis teises süsteemis....,» avaldab Andres. «Mitte et meil oleks süsteemne kodu...,» lisab Kärt. «Ei, muidugi. Meil on kergelt boheemlaslik kodu, mõnikord veidi segamini,» nõustub Andres.   Naine sai esimesena uue käsikirja   Kärdi ja Andrese sõpruskonnad on ühte sulanud. Politseinikud ja ajakirjanikud, ehkki ohtlik kooslus, passivad väga hästi.   «Kui suvisel ajal kutsume aiapeole grillima väikse seltskonna, siis info, mis liigub, on päris huvitav — saaks nii mõnegi ajakirjatäie,» muhatab Andres. «Kõik jääb aeda,» ütleb Kärt. Kärti hämmastas, et kultuuriinimesed hakkasid pärast «Punase elavhõbeda» ilmumist keelt peksma, nagu oleks tema Andrese teose kirjutanud: «Ma panen käe südamele — mina ei oska raamatut kirjutada. Isegi mitte Andrese raamatute toimetaja ei ole mina. Küll aga olen ma «Punase elavhõbeda» ja uue käsikirja, mis tööversioonis kannab nime «Direktor» esimene lugeja.» Esimese teose kohta ütles Kärt «väga hea!», eile kätte saadud uuest teosest on ta lugenud neli peatükki.   «Palju sul neid peatükke kokku on?» pärib Kärt. «45 vist,» vastab Andres. Kärt jätkab: «Nende nelja kohta ütlen samuti, et väga head, kirjuta aga...» «Ma juba järgmist kirjutangi,» avaldab Andres. Kui «Punane elavhõbe» välja tuli, pakkus ta, et järgmine raamat ilmub kolme aasta pärast. «Ja läkski täpselt kolm aastat, vaatasin kalendrist. Ju see eesmärk jäi sisse kõlama.» Loomepuhang hommikust õhtuni kirjutada tabab Andrest ehk korra kolme kuu jooksul. Mõnikord sähvatab kirjanduslikke mõtteid kell kolm öösel, nii et Andres need märksõnadena kohe mobiili trükib. Kärt luges «Punast elavhõbedat» suure põnevusega, sest pätielu pagasnikupoolt polnud ta ise näinud. Uus ilukirjanduslik Keskturu sündmuste ahelast inspireeritud raamat tabab aga temagi nostalgianooti: «Seda on juba selles mõttes väga äge lugeda, et olen sellel teemal omal ajal kirjutanud väga palju artikleid. Leian sealt seoseid.»   Andres kirjutas uue raamatu reaalsete sündmuste taustal ilukirjanduslikult fantaseerides. «Mulle meeldib improviseerida. On sündmused, mille võtad taustaks, ja proovid fantaseerida, milline oli seal taustal tegutsevate inimeste sisemaailm. Mõtled, miks ta neid samme ja otsuseid tegi. Seal on rõhutud väga palju sellele, et nad kõik otsivad midagi — kelle jaoks on õnn, et ta saab turu endale, kelle jaoks, et saab vahelt tükikese võtta — ja kui palju selle kõrval inimelu maksab... Seal on palju rõhku pandud õnne sisemistele otsingutele ja inimpsühholoogiale. Kuigi, jah, kui ikka kedagi tapetakse, meeldib mulle seda ka väga kirjeldada. Veidi põnevust juurde!» räägib Andres. «Oh, see oli nii äge, ta ükskord helistas mulle, et kuule, ma sain nüüd selle jopski maha lüüa! Raamatus,» meenutab Kärt.   Kibestumus kirjutades välja!   Anveltid leiavad, et kirjutades elad endast välja kibeduse, enesehaletsuse ja segaduse. Kui Andres 35aastaselt, töötanud 18. eluaastast peale hommikust õhtuni kriminaalpolitseis, seal ühel hetkel enam hingekirjas polnud, kogunes hinge emotsioonide rägastik: «Selle asemel, et muutuda 35aastaselt kibestunud ja küüru jäävaks endiseks mendiks, kes ootab oma lõppu, viskasin selle endast välja, paberi peale… Jagad teistele — ja see on kadunud!» Põhjust, miks Eestis on palju noori kibestunud vanainimesi, usub Andres teadvat: «Kui inimesel pole eesmärki, siis muutub ta kadedaks teiste inimeste eesmärkide peale. Oskuse peale neid saavutada. See tekitab kibestumist.» «Siis hakkab ärapanemine,» juurdleb Kärt. Nende tutvusringis lävivad positiivsed inimesed, igal oma elueesmärk. Nii Kärt kui Andres on palju kokku puutunud igivirilate sõimlejatega, kellega suhtlemise ees on tekkinud tõrge. «Võib-olla see on meie viga, et tekib kihistumine ühiskonnas — kui me ei räägi kibestunud inimestega, siis kibestunu otsib endale partneriks teise kibestunu. Siis ongi meil kibestunute ja positiivsete kogukonnad,» arutleb Andres. «Igale inimesele tuleks võimaldada positiivne mentor. Teha positiivsuse varjupäeva!» Kärt vangutab pead: «Ja siis kuuled, kui töötu, selle asemel et tööd otsida, räägib, kuidas ta unistus on saada BMW X6. Sa püha jumal! Kus ajud ja väärtushinnangud on?»   Ära oota rikast meest!   Kärdi ja Andrese arvates lükatakse positiivsuse-negatiivsuse kaalukauss paika kodus. «Sa pead õnne nimel tööd tegema,» leiab Kärt. «Ma ei ole oma elus niisama mitte midagi saanud. Mu ainus lotovõit oli 1984. aastal 25 rubla. Kõik on tulnud tööga. Keegi ei ole mulle autosid kinkinud. Keegi ei ole mulle korterit kinkinud. Olen rabanud ja selle saanud.» Ta annab neidudele soovituse: «Ära otsi rikast meest! Tee ise tööd!» Andrese sõnul on majanduskriis uhtunud kainestava dušina üle ka noorte poiste pilvedeni leekinud enesehinnangust, nii et gümnaasiumipingist tõusnuna ei taha nad ainult firmajuhi kohta. Või tüdrukud firmajuhi naiseks. «Majandusbuumi ajal läksid väärtushinnangud paigast ära. Nii nagu mäletan iseseisvusaja alguses tehtud uuringuist, kust selgus, et tüdrukud tahtsid saada prostituudiks ja poisid turvameheks,» räägib Andres. Kärdi ja Andrese noored tuttavad on kahe jalaga maa peal — õpivad usinasti ja on valmis kõvasti tööd tegema. «Mõnele on vanemad öelnud, et 25. eluaastaks pead olema hariduse kätte saanud, sest seni ma toetan, siis pead ise edasi minema. Kutid õpivad täiega.» Kärt peab õigeks lapsi rahaliselt ülikooli lõpuni toetada, selle võimaluse puudumisel aga toetada hingesoojusega. Ta ei arva, et ülikoolis olev laps, kui tal on võimalus kodust raha saada, peaks minema tööle. Seda aga küll, et gümnaasiumis käivad noored võiksid suvel tööl käia, et teada saada, mis asi on töö.   Mängib naisele klaverit «Andresel on 17aastane tütar ja tema väärtushinnangud on sada protsenti paigas. Ja kõik see on saanud kodust alguse,» märgib Kärt. Andres usub Merilyni, tütre esimesest abielust, olevat õnnega koos, sest ta leidis endas kunstisoone varakult: «Ta isegi oma riietuse kujundab endale ise second hand asjadest. Mul on sellest hea meel, saan odavamalt hakkama.» On suur asi, kui laps leiab oma kire, sest pealesurutud hobid ei kasva südame külge. Nagu jäi Andresest kaugeks klaverimäng, mida ta õppis kaheksa aastat. Ei lasknud klaveriõpetaja teda rokipalade kallale, vaid käsutas aina heliredeleid mängima. «Aga mu vanavanematele meeldis. Olin väike poiss, pandi lips ette, vanatädid istusid klaveri ümber, mina hakkasin mängima ja kiristasin hambaid. Kujutan ette, et tundsin end nagu Bart Simpson.» Kärt sõnab kavalalt: «Aga mulle ikka vahel mängitakse. Klaverikaas on tõusnud ja — musi, tahad, ma mängin sulle? Aga seda on, jah, väga harva.» «Klaver tuleb häälde panna,» mainib Andres asjalikult. «Selleks, et olla väljapoole õnnelik, peab olema seestpoolt õnnelik,» teab Andres. «Inimese silmadest on näha, kas ta on õnnelik või tasakaalus. Eestis on emotsiooni vähe. Võib-olla hoiame vanade eestlaste kombel seda va õnne endal sahvris, et ei tea, millal vaja läheb! Et oleks surivoodil lastele ka edasi anda...» Kärt lisab: «Ja siis oleme tohutult õnnetud, kui kratt on õnne ära viinud!»