Filminäitleja Arvo Kukumägi pani pärast rasket operatsiooni oma lähema kümne aasta prioriteedid paika — teha veel mõni hea roll, mitte viina juua ja oma naist armastada!

Arvo (52), omadele Kuku, on viimasel ajal siin-seal vilksatanud mõnes rollis — viimati äsja esilinastunud lühifilmis «Amontillado» jääger Assona. Kuigi Kukumägi ei talu rutiini, pealekauba on ta sisimas valmis siitilmast kas või hommepäev lahkuma, on tal mainitud prioriteetide näol siht silme ees.

Kohtume Kukuga kahel korral. Esmalt tattoo-stuudios, kus meister Romka annab lihvi, sära ja värvi liblikale Arvo õlavarrel, ning teisel korral Arvo ja tema viimaste aastate armastatu Mariti Tallinna südalinna ruumikas ja elegantses apartemendis.

Tattoo-stuudios meenub Kukule filmitriloogia «Karikakramäng» kolmas novell «Tätoveering» (1977). Arvo muheleb. Tema tegelaskuju soovis tätoveerida rinnale linnu, kuid sai hoopis palja büstiga merineitsi...

«Ma lasin endale linnu teha!» kiitis Kuku kehastatud poisiots isale, keda mängis Karl Kalkun, ja tõmbas rinna paljaks. «Ja ongi kõik, nahk raisus,»
vihastas papa Kalkun. «Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse, saad aru!»

Laseksid sa endale nüüd rinnale «linnu» teha?

Rinnale ei saa, kuna on rolle, kus mul on ülekeha paljas. Aga tahaks teha selle siia (Kuku näitab teise õla peale.), analoogse, paljaste tissidega… (Muigab.) Noku peale tahaks skorpionit, rästikut või küsimärki. See mõikaks naistele kohe nii, et… Aga liblika lasin teha keelesaate «A ja O» käigus kolm aastat tagasi, mulle pakkus see isegi lõbu. See läheb mu loomuga ka kokku — olen iga päev erinev. Häbi ennast kiita, aga nii elu on.

{poolik}

Pigem nii, kui kulgeda terve elu keskmisel nivool?

Ma ei talu rutiini. Siis ma hakkan ilgelt tina panema. Aga nüüd on tinaga kaputt, tsükkel või surm. (Arvo hiljuti lõhkenud peensool traageldati kinni, operatsioonist taastumine võtab veel aega – toim.) No pitsi võin võtta, aga teine võib juba hauda viia. Kuna see mõikab kohe peensoolele, see on nii peenike organ — see tsepuhaa ei ole, on päris tõsine asi. Olen väga tänulik Ida-Tallinna Keskhaigla personalile ja doktor Einar Keskülale, kes mind opereeris, andis hiljem avameelselt ja ausalt ülevaate mu siseorganite seisukorrast ja luges nagu papp kirikus karmilt sõnad peale — mida edaspidi tohin endale lubada, mida mitte. Olen elu jooksul viibinud haiglates erinevates riikides, aga sellist tähelepanu ja hoolitsust kogesin esmakordselt.

(Muigab.) Ja naistega on ka jama, saan ainult rootsi mehe moodi seksida — pikali maas. Las näperdavad, kui tahavad. Mina ei või pingutada. (Tõsinedes.) Muidugi olen ilges depressis sellest jamast. Sõitsin maale, istusin jõe ääres ja püüdsin kahe tunniga ämbritäie ahvenaid. Kolmandiku võrra olen ka suitsetamist vähendanud — tegelikult ei tohi üldse teha! Olen proovinud plaastreid, eurosigarit ja ma lähen pärast ikka mööda seina üles — kaks päeva kannatan, siis lähen kas või vastu ööd suitsu järele. Ma ei saa. Praegu, momendil ei saa. Aga tahan saada.

Operatsiooni pärast jääb mul ka Pariisi maraton jooksmata. Olen kevadest saati jooksnud päris kõvasti, elus mitmeid maratone jooksnud. Aga praegu jääb see pull ära. Selle asemel sõidan hoopis Sitsiiliasse.

Mida sa viimasel ajal töises plaanis oled teinud?

Mul on pakkumisi sel aastal rohkem kui kogu uue Eesti Vabariigi aja peale kokku. Mõne aja eest pakuti kahte seepi (rolle seriaalides – toim.), aga kahtlen sügavalt, kuna mul on meelepärasemaid tegevusi. Sandi abiraha eest ma enam ei tee. Olen piisavalt vana, et raha ka teenida.

(Muheleb.) Ma hakkan nüüd Depardieu (prantslasest näitleja Gérard Depardieu – toim.) elu elama. Kavatsen rajada mustsõstraistanduse. Tulevikuplaan on hakata ka hobuseid kasvatama. Siis, kui ma enam nägusid teha ei viitsi ja keegi ei paku ka. Olen hobustega koos üles kasvanud. Isa pani mu hobuse selga juba siis, kui ma käia ei osanud. Hobune on mulle väga tähtis. Kui hobust näen, pean auto kinni, lähen ligi, teen talle pai ja, kui võimalik, söödan leivapätsi sisse.

Kui Sitsiiliasse põrutad, siis sul läheb ju hästi?

Jah, miks halvasti peaks minema? Mul on ideid rohkem, kui jaksan teostada. Kõik ripub papi taga. Mõned ka toimivad. Mul on see jama, et kui miski hakkab tootma, kaob mul huvi ja tahan jälle muud teha. Olen nagu Bellarusi käivitusmootor — teeb kõva häält, paneb mootori käima ja siis tahaks kõrvale astuda.

Sulle helistas enne keegi, kes vajas su abi…

Neid helistab pidevalt. Inimesed vajavad ikka abi ja mina ei keeldu. Mu päevad on täis kohtumisi ja vahel ka üks ja teine tahab nõustamist. Ma võiks avada oma nõustamisbüroo. (Muigab.) Hingeabi naistele.

Sisendad neisse sedavõrd turvalisust?

Mingisugust kindlustunnet, ja eks püüan ka praktiliselt aidata. Hingeabiga, arvan, saan suhteliselt hästi hakkama. Olen nii mõnegi suutnud rööbastele aidata. Sellest on ka endal suur rõõm. See tähendab, et sa ei ole kaotanud inimpalet. Ja see tekitab endas ka tunde, et ma olen ikkagi inimene. Ma ei nõua vastutasu. Mul lihtsalt tekib selline helluse ja leebuse tunne, kui näen, et inimene on jalgele saanud. Sellepärast, et ka mind ennast on aidatud päris palju. Sellepärast ei keeldu ma abist, kui kellelgi on vaja kas või lehma lüpsta, puid lõhkuda — ma teen seda. Aga kui ma teen oma tööd, nägusid, on mul põhimõte, et kui teen rahata, olen isetegevuslane. Seda ma enam ei tee, olen selle välistanud, kuigi olen ka päris palju asju rahata teinud.

Ma võin olla kas natuke üle või siis natuke alla keskpärase näitleja — aga keskpärane ma ei ole! Et ei ole mõtet ennast upitada… Aga kindla peale on meil selliseid tegijaid, näiteks Aarne Üksküla, kes tähistas hiljuti oma 73. sünnipäeva. Oleks ta sündinud Ameerikas, oleks ta samal tasemel nagu Jack Nicholson. Sama kõva mees, võib-olla veel parem! Eriti teatris.

Kui ma vaatan kas või oma kursakaaslasi, on neil üldplaanis hästi läinud, kaks kolmandikku on ikka pildis. Kõik pürgivad, teevad midagi, mina, vastupidi, mitte. Aga samas, nagu ütles minu koduküla papp, isa August, et papil tööd kõrini.

Usud sa jumalasse?

Ma ei ole religioosne selles mõttes, et tõsiusklik. Ma ei usu jumalasse, aga mul on oma jumal. Ainult et mõni päev on ta ka paras pätt — vahepeal käib mööda kõrtse laaberdamas, unustab mu ära, mõni päev teeb ka igas’t muid sigadusi — ja see kandub minusse üle.

Ma austan ja pean lugu kõikidest religioonidest. Olen uurinud ja puurinud neid, aga ei ole end ühegagi jäädavalt sidunud. Et ei kammitseks.

Mõni kivi või kolmesaja-aastane tammepuu võib olla ka sama hästi minu jumal. Sest nad on mulle jõudu andnud ja abi. Samas võib mu jumal olla mu armastatud Marit — täpselt samamoodi. See oleneb kõik oludest.

Sa elad peamiselt Tallinnas?

Ma olen nii Tallinnas, Laulasmaal, Paekülas kui ka Setumaal. Kui on kohustused, siis tegelen nendega. Mul on prioriteedid paigas. Number üks on, vähemalt kümme aastat enda ametit, oma tööd teha — mõni hea roll veel teha. Number kaks on mitte viina juua, ja kolm on oma naist armastada. Ja siis tulevad kõik muud ettevõtmised.

Kuidas Marit sellesse suhtub, et sa oled kord siin, kord seal.

Normaalselt, väga normaalselt. Mul on supernaine. Häbi kiita, aga nii on.

Sul on naistega vedanud!

Mul on kõik naised olnud pikad — nii ametlikud kui ka mitteametlikud. Naine peab olema pikakoivaline ja rinnakas. (Muheleb.) See on maitse asi. Muidugi tal peab sees ka midagi olema. Mingi udukoguga ma ei oleks võimeline… On tüüpe, kellega ma ei suudaks kolme tundigi koos olla. Ta võib olla piltilus, aga sisu peab ka olema — ilma sisuta ei ole midagi teha.

Sa mängid «Amontillados» jääger Assot, kes lõpuks Indrek Taalmaa tegelaskuju Koidu kättemaksuks kinni müürib. Oled sa elus kunagi kellegi piltlikult öeldes kinni müürinud?

Ei ole, aga kui olen laenu andnud ja ei ole kätte saanud… Ma võin peksa küll anda, aga ei ole andnud. Olen lihtsalt kinni püüdnud. Nad, raiped, põgenevad ju eest. Isegi kõige parem sõber. Aga võtan autodokumendid ja võtmed ja muud dokumendid — kui mulle on lubatud poole aasta jooksul ära maksta, aga seda pole juhtunud kolme aasta jooksul, hakkab mul ära viskama. Aga võib vahepeal paar matsu jalaga munadesse ka panna.

Ütlesid, et oled ka selleks valmis, et sind võib-olla homme ei ole…

Eksistents on niisugune oluline asi. Hea on, et sünd ja surm on saladused. See paneks krampi, kui ma hakkaks end praegu jubedalt hoidma. Ma ei ole tüüp, kes on nõus distsipliini järgi elama. Muidugi, kui on mingisugune töö, olen täpne, lähen varem kohale, valmistan ette ja olen väga kohusetundlik. Kino on selles mõttes hea, et siis ma pean selles katlas keema kaks kuud. Siis mässin end sellesse võrku sisse, aga see ei kesta pikka aega. Teatri proovisaalis poolteist kuud istuda, teksti pähe õppida ja kuulata kõigi mulinat, see mulle väga ei sobi. Roll tuleb kodus valmis teha ja tekst pähe õppida. Mul hakkas teatris igav, roll suri enne ära, kui ta lõpuks lavale jõudis.

Kino on organisatsioon, kus puuduvad näitlejatevahelised intriigid. Sa lähed teatrisse sisse, seal on kõik ilus, uhke, ja kui veel näitlejad hästi mängivad, siis mõne etenduse puhul tekib tunne, et ma tahan ka sest osa võtta — kas või toolijalga mängida. Aga teades seda organismi seestpoolt, on minusugusel superegol seal suhteliselt ebamugav viibida. Seal oled rästikupesas, kogu aeg vaata, kust sind ei napsata. See mulle hästi ei sobi — tule ja ütle mulle näkku!

Sa oled individualist.

Mis kuradi individualist?! Me kõik oleme individualistid, üksi. Tegelikult ei ole meist keegi parem kui teine. Mina ei põlga ühtegi tööd. Ma võin sama hästi välipeldikuid puhastada või, kui pappi on, elada Ritz hotellis ja maitsvaid mereande naudelda.

Sa said verinoorena üleliidulise preemia. Ka sa pole tagantjärele mõelnud, et ehk see võis su veidi ära hellitada ja rikkuda?

Mitte miski ei ole mind rikkunud, see on üks suur kadetsejate ja klimakteersete eitede loba. Ma olen sama lihtne Kuku, kes on olnud vigaste ja hüljatute ja kaitsetute kaitsja — ja kui kellelegi liiga tehakse, ma astun vastu. Ei ole mind ära hellitanud ega rikkunud miski, ei raha, viin, naised, ei miski muu.

(Kukumägi pälvis 1982. aastal Nõukogude Liidu XV filmifestivalil parima meesnäitleja auhinna kevadkülvi voliniku Mait Kukemeri rolli eest filmis «Ideaalmaastik». Pärast seda tõusis Kukumägi tasu võttepäeva eest 66 rublale, mis oli sel ajal mõne inimese kuupalk. – toim.)

Sul tekkisid siis suuremad, enam ahvatlusi võimaldavad sissetulekud.

See kulus ära. Oli vaja igasuguseid asju ju. Reisida, olla ja käia ja teha. Muidugi on olnud aegu, kus olen pidanud läbi ajama saja krooniga nädalas. Olen väga edukalt läbi tulnud ega kurda sugugi. Ma võin ka makarone süüa.

Võid mõnd oma pöörasemat kulutust meenutada?

Muidugi on mõttetuid kulutusi palju olnud, kõrtside peale on pappi läinud… Olen sõitnud ka taksoga Tallinnast Riiga ööklubisse. Juba nüüd, Eesti ajal. Ma ei tunne kahetsust, et nii läks. Palju raha on kulunud ka hilpude ja kingade peale. Kui olen natuke svipsis, tärkab minus uute hilpude ostmise kirg. Kui oled niisugune, kes kraabib kogu aeg kokku… Mina ei ole midagi väga tahtnudki! Kõik on kukkunud iseenesest sülle, ei ole palunud midagi. Võiksin rahulikult ka mingis onnis elada, ja kui nüüd keegi helistab, et Kuku, tule nägusid tegema, sõidan kohale — kui on hea asi. Ainult see kliima mind ärritab, mulle on väga rasked oktoober ja november. Siis tekib paratamatult stress juba mitu aastakümmet. Kui vähegi võimalik, kaon päikese kätte. Siinses mutiurus muda sees, kui on külm ja rõske, tunnen end suht halvasti.

Mis on viimane film, mille peale tagajalgele tõusid?

Vaata, ma olen nii kuradi vanamoodne, et ma osa tänapäeva filme ei suuda üldse vaadata. Ma vaatan ikkagi klassikat. «Cinema Paradiso», seda võin sada korda vaadata. Või Almodóvari. Tuleb välja, et Eesti kinokoolis käinud ei ole näinud näiteks Fellini «Kaheksat ja poolt» või «Amarcordi»! Minul oli Moskva kinokoolis käies nii, et iga päev näidati kolme filmi ja laupäeval-pühapäeval pidi sõitma veel Moskvast Belõje Stolbõsse (Gosfilmofondi filmiarhiivi kompleks – toim.), kuhu oli elektrirongiga poolteist tundi. Seal oli nende salajane fond — äravarastatud trofeefilmid, nagu «Päikesepaistelise oru serenaadid» jne. Ma olen kõik ära näinud. Sadu filme. Top-i ei pea, mis parem, mis halvem, aga mida vanemaks saan, seda rohkem meeldivad mulle armastusfilmid.

Tõsi või viskad villast?

Ei viska villast. Ja meeldivad just nimelt vanemad filmid, mida olen naudelnud. Vaatasin just filme «Elukutse reporter», «Ristiisa I» ja «Surm Veneetsias».

Vaatame, mis nüüd Sõpruse kinost saab. Pidasin ilusa kõne selle avamisel. Indrek Kaselaga, kes seda asja veab, on mul nüüd ka üks kohtumine. Kuna mul režissöörina on kõrgemad kursused lõpetatud, on piisavalt kogemusi juba, siis mul on üks lugu, mille tahaks ära teha. Filmi sihtasutusel ja kulkal niikuinii raha ei ole, ja ma ei käi ka peale — katsun siis teisiti. Ma ei ole see, kes käib mangumas. Kui mul ei ole midagi, olen rahul ka leivajupi ja veega. Kui on, kulutan kõik ära. Kui 21aastaselt selle auhinna sain, tõsteti minu päeva taks 66 rubla peale. Filmi eest sain 3000 rubla. Ma ei olnud kade. Kui oli pidu, tähistamine, seisis raha baariletil, igaüks võis võtta.

Oled heldekäeline.

Ma ei ole roti tüüpi koguja. Ei ole ma siin elus ei naisi ega raha püüdnud ega tervist hoidnud. Kõik on läinud isevoolu, olen suhteliselt spontaanne tüüp. Loomust ei muuda, mulle kangidega raudu suhu ei aja — siis on kohe kapjadega näkku! Ja ma ei ole loomult kiuslik. Kui minusse suhtutakse hästi, siis mina suhtun hästi. Kui mulle haiget tehakse, siis lõualuud pooleks. Olen äkilise loomuga. Välja paistab tagasihoidlik, aga kui tehakse ilmaasjata haiget, siis — ega ma kohe ei korralda, lasen enne asjal seedida. Nii nagu on Cosa Nostras komme — antakse kõigepealt märk, mingi kalavõileib, et sul on neli päeva aega otsi kokku tõmmata. Nii et ma lasen praadida enne. Annan märgid. Et sa võiksid ennast muuta või parandada. Minu loomus on selline, et asi saab ka lahendatud. Mul on isegi selliseid asju, mis on kolmkümmend aastat tagasi juhtunud ja — on lõpuks lahendus tulnud. Tüüp kas lõpeb maha või siis tuleb kaasa aidata. Väikseid abivahendeid kasutada. Vaata, setud kuskilt otsast ongi natuke ka sitsiillastega sarnased. Kui keegi on mulle sitta kokku keeranud asja eest, siis — olen mina eksinud. Ma lähen palun vabandust. Iga inimene eksib.

Aga Itaalia algam minu jaoks Roomast. Kui istun Napolis kalaturul või lähen püüan mõne kolmekümnekilose merluusa kinni, on see mulle suur asi.

Tihti sa seal käid?

Aga siis, kui olemine halvaks läheb. Roomasse edasi-tagasi kolm ja pool tuhat krooni. Ma jooksin selle ühe õhtuga maha. Aga sõidan siis, kui tunnen, et mul hakkab halb — siis lähen Napolisse või Hispaaniasse Madridi.