Mähkmed, lutipudelid ja Muks — selline on mööblifirma AS Thulema juhatuse esimehe AUGUST KULLi ja tema elukaaslase KATRIN RODI (28) uus elu.
#p2# Tänavu 13. märtsil otsustas väike tüdruk nimega Karmel suurt maailma kaema tulla. August Kull (43) hoiatab naljaga pooleks modelliagentuure juba varakult valvsusele. Sest siit ta tuleb — uus Carmen Kass! «Karmeli sündimisel oli esimene, mis ma nägin, tema pikad-pikad näpud. Mõtlesin kohe: vaadake ette, tema teeb veel Kassile ära,» uhkustab issi järgnevas intervjuus.
Kas teil oli peresünnitus?
Jah. See oli nii mulle kui ka Katile esimene sünnitus. (Augustil on kaks last esimesest abielust, Martin (16) ja Triin (14). Nende sündimise juures isa ei viibinud. — K. K. K.) Läksin sinna rohkem kohusetundest, sest Kati soovis seda. Mul endal polnud suurt tahtmist. Otseselt ma ei kartnud, aga teadmatus, mis nüüd siis toimuma hakkab, tegi olemise kõhedaks — keerad mingi mööblitüki nässu, siis teed uue, aga sünnitusel ju nii ei ole.
Millised olid esimesed emotsioonid?
Mul oli väga abitu tunne, ma ei saanud ju kuidagi aidata. Kui algasid valud ja… Aga meid aitas väga tore ämmaemand. Õnneks või õnnetuseks oli samal ajal tele-kast üks väga hea film ja kõik arstid seda vaatamas. Pidime siis ämmaemandaga kahekesi hakkama saama. Ja saime kah! (August Kulli rind paisub uhkusest vähemalt kümne sentimeetri võrra. — K. K. K.)
Kas olite arstide peale pahased?
Kui ma poleks teadnud, et tegelikult on ämmaemand kõige tähtsam ning arstid ainult selleks, et kui midagi ekstreemset juhtub, võib-olla siis küll.
Kas sina aitasid Karmeli ilmale?
Jah, võin öelda küll. See on üks väga raske töö emale, aga ka meeskonnale, kes last ilmale aitab. Midagi konkreetselt ei oskagi välja tuua. Olin ju ikkagi rohkem toeks, suurem töö tuleb emal endal teha.
Lõpuks lõikasin läbi nabanööri. Enne muidugi uurisin, kas see beebile ja emale valu ei tee.
Mis tunne oli last esimest korda näha?
Esimene mõte oli, kas ema ja laps on terved. Arvan, et pilt ema ja lapse vahelisest sidemest oli minu jaoks väga harras. Isa side lapsega tekib ju ikka veidike hiljem.
Kas laps oli planeeritud?
Ütleme nii, et ta oli oodatud, aga mitte planeeritud.
Kelle nägu Karmel on?
Sõbrad ütlevad, et ta pidavat olema minu nägu. Aga tead, sellist õnnetust ma talle küll ei tahaks. Ma ikka loodan, et rohkem emasse. (Kull venitab oma kitsad huuled rõõmsaks triibuks ja kihistab. — K. K. K.)
Kuidas on isakssaamine sind muutnud? Ikkagi juba kolmas järeltulija?
Olen ikka muutunud. Laps on ju vastutus, ta on mind sundinud töödesse ja tegemistesse suurema tähelepanuga suhtuma. See on tähtis minu laste tuleviku suhtes. Öeldakse, et lapsed võivad teha noorukist mehe, mina pean ütlema, et mulle on saabunud teine noorus.
Kuidas suhtuvad sinu vanemad lapsed Martin ja Triin beebisse?
Tüdruk küll tahaks last kantseldada, aga Karmel on veel liiga väike. Nõmme vahel on ta ikka vankriga jalutamas käinud. Aga Martin, nagu varsti seitsmeteistkümne aastane ikka, näitab üles rohkem uudishimu ja ujedust.
Kuidas te lapsele nime valisite?
Kui ta sündis, siis esimene, mida nägin, olid tüdruku pikad-pikad näpud. Naersin siis, et vaadake ette, kaheksateistkümne aasta pärast teeb Carmen Kassile ära. Aga nimi oli rohkem ema valik. Minul oli teine. Eelistan selliseid suursugusemaid, näiteks Aleksandra. Ja tegelikult hüüame teda hoopis Muksiks. Ta on selline väike armas kukkel-mukkel.
Kas kavatsete lapse ristida?
Me oleme Katiga mõlemad leeritatud ja ristitud. Lapse ristime ka kindlasti.
Kas käisite leeris kirikliku laulatuse eesmärgil?
See ei olnud eesmärgiks. Kuid ei saa salata, et mulle meeldib kirikus käia, seal mõtiskleda ja endale kallite inimeste eest palvetada.
Aga abielluda ikka kavatsete?
Arvan küll, see on normaalne. Oleme ju pea viis aastat tuttavad.
Ja miks me pole varem abiellunud? Sest ma olen kogu aeg tööl. Selleks ajaks, kui sealt pääsen, on «saks» juba kinni. (Kull peab peenikest naeru, sest rubriik «ise küsin, ise vastan» kukkus tal naljakalt välja. — K. K. K.)
Kas olid ka lapsepuhkusel?
Päriselt ei olnud. Üritasin lühemaid tööpäevi teha. Ja ma polekski ju midagi suurt teha saanud. Mind ei lastudki! Kodutöödes muidugi aitasin.
Tähtis on ikka see, et ma lihtsalt olemas oleksin.
Kas lapsehoidmise praktika on sul olemas?
Ma ei saa kiidelda, et last pidevalt hoian. Minu lapsehoidmine on rohkem visiithoidmine. Hommikul vara lahkun ja siis tulen alles hilja õhtul.
Kuid mulle kõige armsamad on varahommikused tunnid, kus naeratusi ja omavahel lobisemisi on küll. On juhtunud, et esimesed mähkmed vahetan ise. Tänapäeval on õnneks pabermähkmed.
Kas sa öösiti magada saad?
Jah, magada saan ikka. See ei tähenda, et gaasivalusid ja nuttu ei oleks, kuid ma olen suhteliselt rahulik inimene ega lase end kõikidest asjadest häirida.
Kui ema tahab õhtul välja minna, kas oled nõus lapsega üksi koju jääma?
Õhtuti hoian last hea meelega. Aga veel parema meelega siis, kui vanaema, Kati ema, on abiks. Minu ema elab ju linnast väljas, aga Katrini emaga elame ühes majas.
Lapsehoidmisega saan hakkama. Käed-jalad on ju minulgi küljes. Üks puudus mul on võrreldes emaga — ma ei saa last rinnaga toita. Ja muidugi see lõputu kannatlikkus, millega emad lapsi hoiavad.
Kas midagi on ka teistmoodi kui eelmiste lastega?
Eks midagi on meeles kah. Naljakas on see, et alguses ei lubanud Kati mind lapsega kahekesi vanni. Eks ta kartis, et mehed on ju kobad. Saime seda teha siis, kui Kati oli ära. Ta siis imestas, et issand, sa oskadki! (August aimab osavalt järele Kati imestusest suuri silmi. — K. K. K.)
Mitu korda päevas sa koju helistad?
Sõltuvalt päevast, kuidas aega on. Aga ma arvan, et kusagil üks-kaks korda. Mind rahustab vastus, et neil on kõik korras. Lihtne lobiseja ma küll ei ole.
Aga nii-öelda õlu ja sõbrad?
Sõbrad on alati teretulnud. Lapsesaamine ei ole minu vabadust küll kuidagi piiranud. Kohusetunne hoiab kodus.
Sõbrad on kõik ikka alles. Mõni kadestab, mõnega on rohkem sidunud. Nüüd on põhjust käia ka laste sünnipäevadel.
Kas sinu jututeemad meeste seltsis on muutunud? Räägid lastest?
Ei ole. Las see jääb emade pärusmaaks. Mina unistan ja mõtlen, et mul on tütrega oma salajutud. Ning kõik, mis me räägime, jääb meie vahele. Mida ma sellest teistele ikka patran.
Oled sa nunnutaja?
Ei. Lähen koju ja vaatan, et kõik on korras, ehk üks kõva kallistus. Minu jaoks on tähtis, et lapsega on kõik korras. Mis ma talle ikka käpuli järele jooksen. Pigem ootan, kui tütar kasvab suuremaks. Siis panen talle väikesed kollased kummikud jalga ja läheme kahekesi kalale.
Peretraditsioonid?
Üks on kindlasti. Minu igapühapäevased pannkoogiküpsetamised. Nagu öeldakse, olenemata ilmast. Ja mulle on öeldud, et ma ei küpseta sugugi halvasti. (August pajatab humoorikalt, kuhu ülepannikoogid aeg-ajalt lendavad. — K. K. K.)
Praegu on sinu elus hea aeg. Mis teeks sind veel õnnelikumaks?
Väike vennake Karmelile.
