“Ma ei unusta kunagi seda hetke, kui esimest korda Kreenholmis käisin. 250 000 ruutmeetri jagu võimast 19. sajandist pärinevat industriaalarhitektuuri, täpselt Venemaa ja Euroopa piiril. Hooned, mis illustreerivad paremini kui miski muu, et Narva on piirilinnana kahe maailma vahel loodud võimsaks rahvusvaheliseks keskuseks ja sillaks. Kreenholm on tänaseks 10 aastat suletud olnud, ekskursioonidel sinna jalutad aukartustäratavate seinte vahel ja peas hakkab kohe jooksma filmilint — kujutad ette elu sellisena nagu ta tööstuse kõrgajal oli (seal töötas 12 000 inimest!) ja milline võiks ühel päeval olla tema uus, teistmoodi tulevik. Tartu Uus Teater tõi üle kümne aasta Kreenholmi müüride vahele elu. Selle suve võimsaim ja oodatuim teatriproduktsioon toob Narvasse ja Kreenholmi ligi 20 000 inimest. Paljud neist satuvad Kreenholmi, aga võibolla ka Narvasse esimest korda. See hetk, kui näed Kreenholmis ühtäkki korraga ligi 2000 inimest sagimas: kohvikutes, tribüünidel ja laval — on juba iseenesest vapustav,” kirjeldab ta.

Etenduse või kontserdi väärtuse hindamisel on Helenil enda sõnul oluline kriteerium — kas see jääb mõtetes saatma või mitte. “See etendus kahtlemata jäi. Ühe andeka inimese lugu, keda piinas teda ümbritsev pealiskaudsus, kes rääkis ja siiani räägib meiega südamest-südamesse oma loomingu kaudu. Mõnes mõttes oleks täiesti piisanud Joala muusikast Märt Avandi esituses (Lexsoul Dancemachine oli ka super majabänd!), aga tegelikult oli see ka hea võimalus Joala lugu ja koos sellega tegelikult kogu Eesti roki ajalugu taas läbi mõelda. Super esitus ka Juss Haasma poolt, kes vana Joalat mängis! Kogu selle loo sümbolism ja tähenduslikkus hakkab aga just Kreenholmis, seal kahe kose vahel, mille tammi kontrollib Venemaa, hoopis teisiti tööle. Joala elulugu Narvas, Joala tänaval. Ja siis muidugi see viimane stseen — valges ülikonnas Jaak Joala “Unustuste jõel” lugu laulmas: “Ka unustuse jõel on kallas kahel pool, ka unustuse jõel võib seisatuda vool, ka unustuse jõel aeg kord silla loob, ja sind mu juurde jälle toob.” Ja siis mõtled selle linna ja selle vabriku mineviku ja tuleviku peale, meie kõigi mineviku ja tuleviku peale, ilusate tundlike inimeste peale. Külmavärinad jooksid üle selja. Suur kummardus Tartu Uuele Teatrile — milline risk ja milline õnnestumine!”