Reet Linna meenutab, kuidas aastakümneid hiljem võttis see mees temaga ühendust.

"Sain aru, et ta pole halb inimene, aga ma lükkasin meie kokkusaamist kogu aeg edasi. Lihtsalt kartsin, et kuidas see kõik välja kukub, millest me räägime jne."

Linna pihib ajakirjas: "Mõtlesin nii kaua, kuni mu poolvend paar aastat tagasi suri. Käisin ta matustel ja sain kokku ta emaga. Ta ema andis mulle selle täiskasvanud mehe pildi, kellega ma elus ühtegi sõna ei vahetanud ja kes ometi oli niivõrd ema nägu. Siis mõtlesin küll, et miks ma ometi ei õppinud seda inimest tundma."

Reet Linna ütleb, et kahetseb südamest poolvennaga kohtumise edasi lükkamist. "Mul on südamest kahju, et see nii läks."