«Tegi ikka uhkeks küll – teised noored kipuvad järjest Läände, meie plika tuli koju ja teatas, et tema põrutab nüüd vahetusüliõpilaseks Venemaale,» on Ülle Lichtfeldt õigusega uhke oma vanema tütre Barbara valiku üle.
Neljapäeval viimase eksamiga Tehnikaülikooli Tallinna Kolledžis ärijuhtimise ja suhtekorralduse erialal esimesele kursusele punkti pannud Barbara (20) teab, mida tähendab olla meie seksikaima (seriaali)näitlejanna tütar. Tänaval, kaupluses on mõnigi mees tedagi peatanud: «No tere, «Õnne»!» Uhkem on aga ema Ülle (41). Tema kõrval on peatunud nii mõnigi bemar: «No tere, Barbs!». Ülle naerab: «Ja kui nad siis on aru saanud, et ei ole «Barpps», vaid vanem mudel – on nad häbiga kummide vihinal vehkat teinud…!»
Tõsinedes lisab Ülle, et oma näitlejaelu seni kõige pikema rolli – Pipi – viksis ta maha tütre pealt. «Barbara oli siis, kui ma Pipiga proove alustasin, just selles õiges eas… Nii et kui minu Pipi vihastas, siis lõi ta käed rinnale risti, tõmbas kulmu kortsu ja hakkas jalaga vastu maad põntsutama. Täpselt nagu mu oma Barbara!» Pipit mängis Lichtfeldt teatrilaval oma kakssada korda. «Pluss vähemalt sada korda lisaks, kui mind igasugu suvepäevadele ja perehommikutele Pipit tegema telliti…!»
Rakvere Teatri «Pipi Pikksuka» esietendusest saab sügisel neliteist aastat. Barbara saab sel sügisel sama vanaks, kui oli Ülle, kui tütar sündis…
Räägime Üllega päeval, mil tal on nõutud näitlejana väike hingetõmbepaus. (Uusima lavastuse «Lõputöö» esimesed etendused mängitud ning eelmisest suvest menukad suvelavastused «Noor Eesti» ja «Vabrikutüdrukud» taas tulekul.) Aga kui «kaasaegne naine» näitlejanna Lichtfeldt kõrvalpilgul ka ei tunduks – sel vabal päeval kumab temast muretsev ema. Tütar Barbara sooritab pealinnas oma esimese tudengiaasta viimast eksamit.
Ülle, nimeta emasid-tütreid, kelle head läbisaamist oled sina imetlenud?
Minust vanematest näitlejatest absoluutne lemmik – Ines Aru! Tema oma tütre Assoliga – neil on väga kihvt, armas ja soe suhe. Seda küll, et vahepeal ka tormiline, aga see on nende kahe endi teada. Ines hoiab väga oma tütart ja eriti tütretütart ja…
{poolik}
Mis hetkel või olukorras käis sul Barbaraga see hea klikk, kui tundsite, et te pole enam mitte ainult ema ja tütar, vaid teineteisele head kaaslased, sõbrad?
Tegelikult alguse sai juba siis, kui mul Aleksandra sündis. Barbara oli siis kaksteist. Imestasin ja imetlesin, kuidas ta oma nooremat õde hoidis. Ei mäleta kordagi, et ta oleks pirtsutanud või protestinud. Ehk paar korda, väheke suuremast peast, kui tal jäi teiste omavanustega peole minemata, kuna tema pidi last vaatama...
Kui Barbara sai kätte autojuhiloa, siis (me elame ju maal) lapse lasteaeda viimine ja toomine – see «piimaring» oli paar aastat puhtalt tema peal.
Jah, võin öelda küll, et Barbara tõusis mul noorema tütre sündides minu kõrvale naiseks. Aleksandral on kaks ema!
Kuidas te, kaks naist, ühte kööki ära mahute?
Barbara on parem ja originaalsem kokk. Julgeb eksperimenteerida, eriti igasugu põnevate magustoitudega. Mina teen pigem ikka sellist lihtsalt Eesti maatoitu. Ta teeb süüa huvitavamalt kui mina. Nojah, tal puudub ju veel see perele söögikeetmise igapäevane rutiinne kohustus. Teeb, kui tahtmine peale tuleb.
Mis sinu ema arvab – kumb teist oli tormilisem pubekas?
Eh, tead, ega me nüüd kumbki ei olnud märkimisväärselt «tormilised». Ei olnud minul omal ajal erilisi kodust ärajooksmisi. Eks ust sai vahel ikka paugutatud. Seda tegi ka Barbara aeg-ajalt. Nüüd vaikselt «paugutab» juba mul ka see varsti kaheksa-aastane… Oh, eks tänapäeva lastel algab kõik see ju palju varem.
Mina ei tea, mul jõudis see siis üsna ruttu kohale, et mu emal on nii mõneski asjas õigus. Ja ka Barbaraga ma mingit hullemat tuuritamist ei mäleta kui väheke vaidlusi talveilmaga: «Pane nüüd väheke pikem seelik ja jope selga – ma tahan kunagi ka vanaemaks saada…!»
Aga eks ma omast ajastki mäletan, kuidas ma südatalvel Rakveres meie Komsomoli tänava kodunt välja koolipeole läksin – korralikult paksud sukkpüksid jalas ja pikk seelik seljas. Õhukesed sukad ja miniseelik olid kotis. Nii kui nurga taha sain, nii ma ära vahetasin. (Naerab.) Eks sama nalja on ajast aega kõik teinud.
Lõvi ja Skorpion – kaks tugevat. Kumma temperament üle lööb?
(Naerab.) Mida aeg edasi – ega mina Lõvina ikka Skorpioni vastu saa! Ta ju noorem-pikem ka – jõudu rohkem. Minu teravnurgad on aeg ja elu maha lihvinud.
Vaatan nüüd Barbarat kõrvalt ja näen: samasugune püss kui mina omal ajal. Läheb samamoodi kiiresti põlema, eriti kui haistab kuskil mingit ebaõiglust…
Muidugi on ka meil omavahel kärr-kärr-kokkupõrkeid olnud. Enamasti on need kuidagi lahtunud poole päevaga. Hiljem oleme kahekesi naernud, milliste tobeduste pärast me vaidlema kukkusime.
Barbaras näitlejaveri pole välja löönud? Sedavõrd, et oleks ajanud «rähnipoja» Toompeale teatrikooli katsetele, mis ju selgi suvel toimuvad?
Ta on mul andekas tüdruk. Aga seda küsi tema käest, miks ta näitlejateed ei valinud. Mina sellepärast ei kurvasta. Pole ka teda ekstra selle eest hoiatanud. Ju on ta siis minu ja Indreku pealt näinud…
Sina lõpetasid Rakvere 3. keskkoolis vene keele kallakuga klassi. Barbara sama kooli – nüüdse nimega Reaalgümnaasiumi, ja kipub nüüd vahetusüliõpilaseks Venemaale…
See tuli meile Indrekuga täieliku üllatusena, kui Barbara tuli koju jutuga, et tema läheb nüüd Venemaale… Peterburi. Näitas mulle internetist seda kooli ja…
Mäletasin, kuidas ta koolis vene keelega madistas. Valikaine, nagu see nüüd on. Tänastele noortele on vene keel tõesti raske. Nemad ei puutu ju sellega enam igapäevaselt tänaval ja telekast kokku.
Noh, eks ma mööda minnes olin Barbarale öelnud, et vene keelt läheb elus ikka vaja. Rakveres tekkis tal endal ka paar vene rahvusest sõpra. Eks ta on käinud neil heategevuskontsertidel, kus ma vene laule olen laulnud. Ja olen nüüd mänginud ju mitu lavastust koos Jõhvi teatri «Tuuleveski» näitlejatega. Eks nii mõnigi etendus on lõppenud minu juures kodus. Kitarrimäng ja laul hommikuni. Barbara oli siis meiega ja ütles, et tahaks osata paremini vene keelt, et nendega rääkida. Eks «Tuuleveski» omad räägivad ju väheke eesti keelt ka, nii et pika õhtu peale said nad ka Barbaraga omavahel rääkima, aga…
Aga poisid – kui sarnane on selles suhtes tütre maitse ema omaga?
Minule ei ole veel ühtegi «üht ja ainust» koju näha toodud… (Naerab.) Sõpru on ta ümber palju.
Milliseid sinu vigu on Barbara korranud?
Ma ei tea. Ta on nii noor, pole veel mingeid vigu teinud! Muidugi mäletan, et tolles eas – kõik probleemid tunduvad ju tohutu suured. Võtab aastaid, kuni need tagantjärele armsalt naeruväärseks saavad.
Noh, ehk võinuks temagi keskkoolis väheke usinamalt õppida. Aga visaku kivi see, kes patust puhas. Nii palju, kui nüüd esimese aasta jooksul ülikoolis, pole ma oma last kunagi õppimas näinud. Kui nädalavahetusteks Tallinnast koju tuli – nägin, kuidas mu laps ÕPIB!
Ülle, sinu vanaema nõiasilm ütles enne surma ära: «Plika, sa oled rase!» Sügisel saab Barbara sama vanaks, kui sina tema sünnitasid. On sinus ema silm nüüd krõllis valvel?
(Naerab.) Mis ma siin krõllitan, kui pole veel tal ühtegi poissi näinud…! Ja nagu Barbara mulle kord ise ütles: «Mul on üks laps juba...» Aleksandra. Nii et tal polevat niipea plaani järgmist last saada.
