«Soovin kõige rohkem seda, et mu lapsed ei oleks jõulude ja aastavahetuse ajal liiga kurvad,» sõnab kultuuriminister Laine Jänes pisaratega võideldes. 2007 on olnud tema isikliku madalseisu aasta — 22 aastat kestnud abielu Viljar Jänesega sai sel sügisel läbi.
Laine (43) on kõigis oma ametites olnud väljapaistev. Kas koorijuht, muusikaõpetaja, kontserdimaja direktriss, linnapea ja nüüd minister — kõik teavad, et Laine on aktiivne ja edasipürgiv, alati naeratav eeskuju-naine, kes saab kõigega hakkama. Ent elu, mis seni tundus turvaline ja paigas, võib muutuda hetkega...
Seda, mi
on viimase paari aasta jooksul toimunud särava ministri hinges, teab vaid ta ise ja tema kõige lähemad inimesed. Pere ainsa lapsena kasvanud ja terve elu tuttavate ning sõprade poolt imetletud naise elus on olukord, mida pole kellegi võimuses ette ennustada — ta on maha jäetud. See on seisund, millega tuleb leppida, kui raske ka ei oleks, sest mis ei tapa, teeb tugevaks. Tuleb pea püsti lüüa ja edasi rühkida. Säravate naiste päralt on maailm ning ka Laine keeldub uskumast, et tema isiklik õnn selle otsa saanud 22 aastaga piirduski.
Jõuluintervjuus Kroonikale räägib Laine avameelselt oma tunnetest ja mõtetest, pühkides vahepeal pisarat, sest teema on jätkuvalt hell ja tundlik, sundides pidama jutu sees mõttepause.
Ühes varasemas intervjuus ütlesid, et teadsid juba kaks aastat tagasi, et mehel on suhe teise naisega. Kuidas sa seda olukorda nii kaua välja kannatasid?
Mul ei ole seda tunnet kunagi olnud, et me läheme lahku. Abielu oli minu jaoks kindel linn ja varjupaik. See kõrvalsuhe tundus uskumatu ja ajutine — kui midagi ka on, siis küllap see läheb mööda. Andsin samal ajal endale aru, et ükski kriis pole ühepoolne. Eks pidin endale ka otsa vaatama. Nii kaua, kui oled lihtsalt aktiivne, aga siiski pere keskel, on kõik korras. Hetkel, mil aktiivsus põimub avaliku eluga ja sellega tõmbad avalikkuse ette ka oma pere, siis peab kohe arvestama, et see ei pruugi olla teisele inimesele mugav ja võib mitte meeldida. Seepärast sain ma aru, et mu mehel tekkis soov elada üht teist elu, avalikkuse silme eest eemal. Samas valdab mind kohutav kahjutunne, ikkagi 22 aastat sai koos elatud.
Tead sa seda naist, olete tuttavad?
Ei, me ei ole tuttavad.
Jätsite väga veenvalt kõigile mulje, käies vastuvõttudel koos, et kõik on parimas korras.
Ma olingi veendunud, et kõik on korras. Tahtsin olla. Mu abikaasa tuli mu palvetele vastu. Soovisin, et ta oleks minuga kaasas. Ta on vastutulelik ja viisakas mees. Ma soovisin seltskonnas käia koos oma mehega. Meil ei olnud tegelikult tülisid, mu abikaasa on kohutavalt tasakaalukas inimene. Tagantjärele saan aru, et eks ta vist vaikselt kannatas. Ta ei öelnud mulle kunagi, et ei tule, kui oli mulle lubanud. Nägin, et tal on pinge, et ta järjest väsib. Lihtsalt mingil hetkel hakkas ta ütlema, et ei saa, tal on see aeg kinni. Ega mina ei teinud siis ühtegi skandaali: hästi, seekord siis niimoodi. Meil ei olnud kordagi sõnelemist. Ehkki järjest rohkem hakkas olema neid äraütlemisi.
Ja ikkagi, teades, et mees mõtleb teise peale, otsustasid võtta vastu pakkumise minna Tallinnasse ministriks.
Ma arvan, et mu minek Tallinna ega ka ministri koha vastuvõtt ei mõjutanud Viljari soovi minna teise inimese juurde. Küllap see oli palju-palju varem tal läbi mõeldud.
Ma ei seo oma liikumist töökohtadel lahutusega, sest tegelikult: ole sa Tartus või Tallinnas, kui sul on normaalsed peresuhted, siis see ei mõjuta. Tuhanded mehed ja sajad naised käivad niimoodi pere juurest nädalaks mujal tööl. Seepärast ei minda ilmtingimata lahku.
Oleks siis kodus olnud imikud, keda peab potitama ja lapitama. Kodus on kaks täiskasvanud tütart, kellest üks on hästi tihti Tallinnas. Ja teine tütar on piisavalt iseseisev. Ma ei usu, et ema pealinna tööle tulek andis viimase noodi. Mu mees on rahuliku ja vaikse loomuga inimene, aga kui ta midagi otsustab, siis teeb ta seda hästi kindlalt. See otsus oli tal valmis enne minu ministriks saamist.
Kodu on teil Tartus alles?
Meie kodu jääb meie lastele. Me oleme selle ju loonud neile. Nüüd on see nende oma.
Olete abielu ametlikult lahutanud?
Ametlikku lahutuspaberit ei ole.
Sa ei kiirusta paberite täitmisega? On ennegi ära käidud ja tagasi tuldud?
(Mõtleb kaua.) Ei saa välistada. Tark ei torma.
Kuidas sa emotsionaalselt lahutusest üle oled saanud? Oma töös ei saa minister kurbust ju kuidagi välja näidata.
Eks inimesed ongi erineva vastupidamisega. Pingeid on elus igasuguseid olnud. Olen oma ametitest päris hea elukooli saanud. Ega koorijuhi amet ka kerge ole, seal töötad inimestega ja pead nad ühe mütsi alla viima. Pingetaluvust olen endas harjutanud. Oskus endaga toime tulla annab mulle võimaluse teha tööl tööasju, unistada ega mõtiskleda pole siis aega. Tunnen, et tahan olla vajalik.
Samas on selge ju see, et ma pole mingi robot. Kui küsid, kas mul on olnud unetuid öid ja muremõtteid, siis muidugi on. Mälestused meie kooselust on tegelikult väga ilusad. Meil on väga ilus elu olnud. Mul ei ole öelda midagi niisugust, et viinamarjad on hapud. Ikka tõeliselt kahju on. Mul oli väga hea mees. Ja see pole talle mingi uudis, olen seda kogu meie kooselu jooksul talle palju kordi öelnud — kui õnnelik ma olen temaga. Aga mis mul teha? Ega vägisi ju kedagi kinni ei hoia. Olen palunud, lootnud... Ei, ma ei trambi jalgu ega esita ultimaatumeid. Keegi pole ju teise omand. Armastus oma loomult on vaba ja südant ei saa sundida...
Oma südamele ju ei ütle, et tänasest enam ei armasta…
Ei oskagi täpselt öelda, mis asi see 22 aastat koos elanute tunne on. Ega 17aastaste kirglikust armastusest muidugi rääkida ei saa. Mul oli hea, turvaline ja kindel suhe. Minu meelest olime head partnerid. Koos oli tore teha igasuguseid asju. Ehitasime koos maja, tegime põllutöid, kasvatasime koos kartuleid, sellereid ja hapendasime kapsaid ja müüsime neid, et osta mööblit, lastele riideid. Sünnipäevahommikutel laulsime sünnipäevalapse üles, koos tähistasime paljusid peresündmusi. Muidugi ei saa südant sundida seda kõike unustama.
On see mehe keskeakriis?
Ma ei taha anda hinnanguid. Mina seda naist ei tunne — olen teda küll näinud, aga ma ei oska meid võrrelda. Võin öelda vaid seda, et ju siis mind ei olnud mu mehe jaoks nii palju, kui ta oleks soovinud. Ja ju polnud ma siis selline, nagu talle oleks meeldinud.
Tunned end reedetuna?
Küllap ma tunnen jah. Aga see ei ole esimene emotsioon, mis meelde tuleb. Olen lihtsalt ääretult kurb. Ära lõigatud tunne on. Mingi tükk on südamest väljas. Esialgu muudab see kalgimaks.
Oleksid tahtnud koos vananeda, lapselapsi põlvel kiigutada?
Jah, oleksin tahtnud küll. Ja ma kujutasingi ette, et see nii saabki olema. Käin Tallinnas ministriks ära ja lähen Tartusse tagasi, hakkan tegelema ettevõtlusega, võiksin hiljem töötada ka muusikaõpetajana. Seda ma ju oskan... Nüüd tuleb teha teistsuguseid plaane. Vaat, ma ei ole selline üksi-inimene. Praegu olen nii kaua kui võimalik tööl, õhtuti käin palju etendustel ja kontsertidel. Olen võimalikult palju inimeste seas.
Tallinna korteris nutad patja?
Kui ma lõpuks vastu ööd koju jõuan, olen nii väsinud, et jään kohe magama. Mul tuleb kurbus pigem Tartus peale. Lähen oma kätega loodud koju ja mälestused tulevad meelde.
Kuidas lapsed teie lahkumineku-uudisele reageerisid?
Eks lapsed aimasid seda ette, nad elasid ju selles keskkonnas, nägid kõike kõrvalt.
Kuidas lapsed omapäi hakkama saavad?
Vanaemad käivad abiks. Isa tegeleb majaga. Oleme selles kokku leppinud, et vastutame oma laste eest, kuniks nad ei ole iseseisva elu peal. Viljar on väga hea isa, ta hoiab oma tütreid. Kui lapsed on Tartus, siis hoolitseb nende eest isa. Kui nad on Tallinnas, hoolitsen mina. Kui käin Tartus, hoolitsen ise maja ja laste eest. Oleme mõistlikult hakkama saanud.
Millest üksi elades kõige rohkem puudust tunned?
Turvatundest. Üksindust ma Tallinnas ei tunne, sest siin olen hommikust hilisööni tööga ja erinevate tegevustega hõivatud. Ängistus tuleb peale Tartus, kui sõidan laste juurde. Olime mehega minu meelest küllaltki lähedased, ühelegi reisile ma ei läinud, ilma et poleks teda kallistanud. Lapsi kallistame pidevalt.
Kuidas sel aastal jõulud veedate?
Veedan need lastega oma Tartu kodus, minu vanemad tulevad meile külla. Mu vanemad on erakordselt põnevad inimesed, mõlemad on õppejõud ja mõlemal on väga huvitav elu olnud. Neil on nii palju kogemusi erinevate inimestega, nendega on huvitav koos olla. Oma lapsepõlvekodust olengi kaasa saanud väga suure tähelepanu perekondlike traditsioonide hoidmiseks. Selles mõttes on mul tugev tagala.
Kuidas vanemad teie lahutuse üle elasid?
Ikka raskelt. Nad püüavad mind igati toetada. Ja loodavad, et ma üksi ei jää. Viljar oli ju väga hea väimees — kindlasti parem kui mina tema vanematele minia. Olen üksik laps, mu vanematel pole kellelegi rohkem toetuda… Viljar aitas ikka mehetöid teha, kui mu vanematel abi oli tarvis. Mind oli palju vähem mu äia ja ämma jaoks olemas.
Eesti naisele oled saanud ideaaliks: teed ja jõuad palju, hoolitsed enda eest, oled hea ja hell ema. Mida saab ühelt väikeselt naisterahvalt veel nõuda?
Võib-olla see, et mind on maha jäetud, muudabki mind teistele naistele lähedasemaks, inimlikumaks. Ei olegi kellegi elu tegelikult liiga ideaalne. Ükskõik kui hea kõrvaltvaatajale kõik võib tunduda, jäetakse sind ikkagi maha — see on elu. See ei sõltu sellest, mis tööd sa teed või milliseid riideid kannad. Need otsused ei tulene üldse välistest teguritest. Õnneks oleme kõik siiski tavalised inimesed, mitte üliinimesed.
See, et üks naine näeb hea välja, peaks olema loomulik. Kõik mu ametikohad on ju olnud sellised, mis on nõudnud korrektsust. Kui lähed koori ette ja inimesed on tulnud õhtul töölt lauluproovi, pead olema atraktiivne, et nende tähelepanu võita. See inimene, kes koori ees seisab, peab tooma su töömeeleolust välja, et kena laululugu teha. Kui lähed kontserdile esinema, siis publik saalis paratamatult mitte ainult ei kuula, vaid ka vaatab koori ja selle ees seisvat dirigenti. Sama asi õpetaja, kontserdimaja juhataja ja linnapea puhul. Korrektsus ja hoolitsetus on nii enesestmõistetavad asjad, et neist on isegi imelik rääkida!
Mis on sinu jõulusoov?
Soovin kõige rohkem seda, et mu lapsed ei oleks jõulude ja aastavahetuse ajal liiga kurvad. (Läbi pisarate.) Kuigi nad on suured, oleme ikka jõuluvanaga kokkusaamisi organiseerinud, mis on alati olnud üllatus. Küll on ta tulnud keskpäeval, küll õhtusel ajal või oleme ta hoopiski leidnud metsast teel maale. Mulle on see olnud hästi oluline, et lastel oleks jõulud meeldejäävad. Ma loodan väga, et see kõik, mis meie peres on juhtunud, ei oleks neile liiga valus.
Oled sa niipidi kunagi mõelnud, et kui sa poleks vastanud oma elu suurtele väljakutsetele, vaid oleksid end pühendanud täielikult mehele, ehk siis oleks su abielu alles?
Ei pruugi sugugi nii olla. Mina inimesena olen ju ikka seesama. Elu koosneb valikutest. Kas lähed vasakule, paremale või otse. Kui lähed otse, siis jäävad ära need võimalused, mis olnuksid vasakul või paremal. Ma ei kahetse ühtki tehtud valikut. Miks ma peaksin? See ongi minu elu. Kõige tähtsamad valikud elus ongi elukutsevalik — mina tegin selle juba 15aastaselt muusikakooli kasuks otsustades — ja elukaaslase valik — abiellusin 20aastaselt Viljariga. Ma ei kahetse midagi. Ka täna hommikul Tallinna kodust tööle minnes mõtlesin, et pagan küll, mulle ikka nii hirmsasti meeldib kõik see, mida olen aastate jooksul teinud ja loonud. Väga meeldib! Ja meil on väga armsad lapsed! Ei, ma ei teeks mitte midagi teisiti!
