Kultuuriminister Laine Jänes tunnistab oma abielule tagasi vaadates, et tal on selle purunemisest tõsiselt kahju. Samas on ta paika pannud, et pärast 57. eluaastat võiks küll juba mõni mees tema kõrval olla.
Kui aktiivse eluhoiakuga minister Laine Jänese (46) ümber ei plahvata parasjagu midagi seoses tema juhitava valdkonnaga, siis figureerib ta sündmuste ja inimeste keskel kui vaba, vallaline ja tagatipuks ka äärmiselt atraktiivne naine. Mõistagi on lisaks ametile sellises staatuses daam tähelepanu keskpunktis ka oma eraeluga.
Jänes tõdeb, et kui ta isegi sooviks, pole tal lihtne suhteid luua, sest mehed, kes jäävad koos temaga kaamera ette töö asjus, seotakse temaga paratamatult ühte…
Mine võta kinni! Läinud nädalal punus meedia Laine romantilisse suhtesse Kati Murdmaa kirjastajast eksabikaasa Alo Murutariga — temaga koos nautis minister nii Vanemuise aastalõpuballi kui ka Mart Kivastiku filmi esilinastust.
«Vabad inimesed vabal maal,» kommenteerisid mõlemad justkui ühest suust.
Neljapäeval algab valge kassi ehk jänese aasta. Loodetavasti on see märtsikuiste valimisteni kultuuriministri ametis olevale Lainele parem kui varasemad, mil tal on tulnud taluda kohati ka põhjendamatut kriitikat.
Kuidas te olete hapra üksiku naisena kogu selle triangli sees emotsionaalselt hakkama saanud?
Mind aitab neurolingvistiline programmeerimine. See on uskumatult jõuline metoodika, väga tõhus. Soovitan seda väga juhtidele, inimestele, kes töötavad keerulistes situatsioonides, pingelises õhkkonnas.
{poolik}
See hoiab vaos? Et te õhtul, kui koduuks sulgub, kas või lihtsalt ei nutaks?
(Naerab.) Oi jumal! Ha-ha-ha-haa… Selle koha pealt olen ma küll kuival. Tõesti!
Kindlasti olen elus nutnud, aga et sulen ukse ja… Ma seletan, kuidas neurolingvistiline programmeerimine aitab — see annab metoodika, eristamaks rolle. See tähendab, et ma saan väga hästi aru, et kriitika ei ole suunatud minu isiku, vaid institutsiooni pihta. Inimesed on kriitilised kultuuriministeeriumi, -ministri, valitsuse, majanduslanguse, rahvusvahelise terrorismi suhtes — need on teemad, mis ärritavad. Ja siis on rida tegelasi, kelle suunas see välja elada. Kui seda teadvustad, on võimalik kõik normaalselt üle elada. Kui oleks solvanguid ja kriitikat minu sõprade, lähedaste inimeste poolt, oleksin täiesti endast väljas, sest…
Mis siis juhtub, kui endast väljas olete?
(Mõtlikult.) Ma olen lihtsalt õnnetu. Ei naerata näiteks, olen kurb. Räägin sõpradega, küsin, mis olen valesti teinud või kuidas üht või teist olukorda parandada.
Kõige rohkem olen õnnetu sellepärast, et lapsed on Tartus, mina ise siin. Kui neil on mingi terviserike või mõnel eksamil ei ole nii hästi läinud, kui nad on oodanud ja ma saan sellest teada, tahan kohe seal olla — aga ma ei saa siit kohe minna. No saan siis rääkida… Ma olen selles mõttes kanaema, ma olen täielik kanaema!
Te vanem tütar Marit sünnitas hiljuti poja. Olete juba vanaemarolli täitnud?
Väga vähe, praktiliselt mitte. Ma olen poissi muidugi näinud, talle esimesed sokid kudunud. Õieti väikesed sinised papud.
Lasete vahel ka töö juures näppudel käia?
Ei, kodus ikka. Käin ju igal nädalavahetusel Tartus.
Teiesugune inimene kasutab vist iga vaba hetke ära, kas või näputööks?
Kodus kasutan iga vaba hetke, et majas toimetada. Kõigepealt maja kütta. Mulle meeldib katlasse puid alla panna, soe sisse saada. Naudin seda protsessi. Kui ahjus on tuli, teen selle ka kaminasse. Siis istun hea meelega, vaatan tuld ja see kudumine…
Ihaste maja jäi pärast lahutust teile?
See on lastele.
Tüdrukute nimel?
Just. Ja muidugi on see ka minu kodu, nad ei ole mind välja tõstnud (muigab). Loomulikult on ühel hetkel normaalne, kui igaüks saab oma elamise.
Kuidas te vormi hoiate?
(Kelmikalt.) Te tahate öelda, et ma olen heas vormis?
Absoluutselt!
Ma tänan. Vormi hoidmiseks on mitmeid võimalusi. Ma proovisin käia body-balance’is, kui see midagi ütleb… Tegemist on jooga ja pilatese kombinatsiooniga. Mõned korrad käisin, kahjuks liiga harva, kuigi mulle meeletult meeldis. Seal ei ole liigset hüppamist, ma mõtlen aeroobset koormust. On venitused, harjutused, kus hoitakse teatavat kehaasendit, hingamine. Kui seda kõrvalt vaadata, võiks arvata, et mis seal`s ikka, aga see kõik on siiski uskumatult pingutav.
Selline n-ö oma keharaskusega treenimine pole sugugi lihtne.
Ja tasakaalu hoidmine — kõik niisugused asjad! Ma olin trenni lõpus päris higine. Aga mul tuli kogu aeg midagi vahele, üritusi — ja ma ei raatsi ära öelda, olgu need siis teatrid, näitused, väljasõidud, mis iganes sündmused. On õnnelik juhus, et minu töö ja hobi… ei saa öelda, et käin sellepärast, et pean. Ma täiega naudin neid käimisi, mulle meeldib. Olen mõelnud, missugune oleks minu elurütm, kui ma ei oleks kultuuriminister — kindlasti ei tuleks siis mulle nii palju kutseid. Kindlasti ei tule nii palju erinevaid pakkumisi kas või mõne teise ministri või Riigikogu liikme ametis. Vahel on keegi inimene või ajakirjandus maininud, et kultuuriminister käib igal pool! Samas, need inimesed, kes korraldavad üritusi ja kutsuvad, on erakordselt õnnelikud, kui minister tulebki kohale. See näitab suhtumist, see on justkui tänumeele väljendus, et sa vastad kutsele ja tunnustad tehtut.
Ma olen käinud väga palju ka väljaspool Tallinna. Esimesel aastal tegin tervele vabariigile tiiru peale. Olen selles mõttes regionaalpoliitilise mõtlemisega — kuna ma ei ole Tallinnast pärit. Mitte ainult Tallinn ei ole Eesti! Palju põnevat tehakse ka mujal. Ja inimesed ei jaksa seda võib-olla nii palju turundada, sellest rääkida. Mina võtan mütsi maha ja panen pea hästi sügavale vastu põlvi nende inimeste ees, kes toimetavad väljaspool Tallinna. See on mul südames, kuna olen kogu elu elanud Tartus. Jah, vahepeal küll õppinud Tallinnas — konservatooriumi ajal ja siis, kui magistrikraadi tegin. Kusjuures nüüd on vastupidine juhtum — tihti olen Tallinnas, aga õpin Tartus! On erakordne, et me õpime praegu kolmekesi ülikoolis — noorem tütar bakalaureuse-, vanem magistri- ja mina doktoriõppes.
Trenni te ei tee, jooga ja pilatesega läks, nagu läks. Mida te siis teete, kui teil on vaba aega?
(Muigab.) Teate, mis on masendav — ma olen viimase aasta jooksul muutunud Facebooki sõltlaseks. Aasta tagasi, jaanuari keskel ühinesin. Kas te mäletate seda, kui Mihkel Raud rääkis, kuidas ta on sõltlane? Kuidas ta hommikul ärkab, vaatab kõigepealt Facebooki ja alles siis läheb hambaid pesema?
Mäletan, et ta kustutas end sealt ära ja…
…on uuesti tagasi! Mina ei ole ennast ära kustutanud, aga mõtlen sellele pingsalt, sest see võtab meeletu aja ära. Ma avastan mõnikord üllatusega, et kell on pool kaks öösel ja ma olen Facebookis! (Muigab.) Kõige masendavam on see, et kui seitse või pool kaheksa ärkad ja vaatad, mis siis vahepeal on toimunud, selgub, et mõned on postitanud oma kontol viimati midagi alles kaks tundi tagasi — see tähendab, et ollakse veel kell 5:00 Facebookis! Tegelikult on see hullus, ma ütleks.
Aga kuskiltmaalt on Facebookis muidugi tohutult võimalusi. Näiteks leidsin üles vana kooliõe, kellega õppisin koos Elleris (Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool – toim.) — tema on nüüd Keila muusikakooli õpetaja ja meil tekkis uuesti suhtlus. Olen leidnud sealt palju vanu sõpru kooliajast ja ka fantastilisi loodusfotode tegijaid. Olen kohanud seal palju südamlikkust, heatahtlikkust. Mõni inimene võib olla vahel oma jutus terav, kommenteerib midagi irooniliselt, aga kui näed, milliseid pilte ta teeb, annad kõrvaltvaatajana südames kõik andeks ja mõtled, et miks ta üldse nii kuri oli — kui ta nii kauneid pilte teeb.
Vihjate sellele, et võiksite isegi selle alaga natuke süvenenumalt tegelda?
Mul on Facebookis palju albumeid ja osa neist ongi loodusfotodest. Ühes on talvepildid, teine on spetsiaalselt pühendatud Räpina kandile, kus meil oli suvekodu.
See jäi siis eksabikaasa Viljarile?
Vastab tõele. See on hästi ilus kant. Sealt sain palju ilusaid pilte. Muutusin nostalgiliseks hetkeks… Olete näinud sookurgede parve? See oli ühel sügisel, kui hakkasime Tartust Räpinasse sõitma… Neid oli seal sadu, pildistasin, kuid need ei jäänud küll head kahjuks, aga… Siis on seal super-ilusad rukkipõllud! Mul on tavaline seebikarp, aga kui makroga pildistada, siis jääb isegi lepatriinu või härmalõng suurepäraselt peale. Hiljem vaatad pilti ja imestad: issand, kas tõesti mina tegin selle!
Looduses mulle meeldib. Isa on mind maast madalast alati maale kaasa vedanud. Mul oli vanemate suvilas lapsena oma väike labidas, millega kaevata.
Olete Facebookis ka mõne meesterahvaga tutvunud?
Niimoodi romantilises mõttes ei ole. Minu kontol on seal 1630 või rohkemgi sõpra, ja enamik sellest seltskonnast on mulle ikkagi ka päriselt tuttavad. Ma tean neid inimesi, mul on meeletu tutvusringkond.
Leiate üldse ministriameti kõrvalt aega romantikaks?
Keeruline, ausalt öeldes, kuigi tahaks. Sellepärast et… Minust on selline kuvand loodud, justkui oleksin raudne leedi, Margaret Thatcher või raudhammastega jänes…
Thatcher avaldas memuaarides, et ta vajab ööpäevas vaid neli tundi und — teis on tõesti sarnasusi kas või selles mõttes.
(Naerab.) Jah, minul tuleb umbes sama välja, aga tegelikult tahan ikka rohkem magada, väsin ära. Aga nii ongi.
See on keeruline, tõesti ongi keeruline... Samas, enamik inimesi minu ümber on ju tegelikult mehed. See on enam-vähem nii olnud juba ajast, kui Tartus kontserdimajas töötasin. Ikka olid ärilõunad, õhtusöögid, mingid tööasjad oli vaja ajada. No jumal tänatud — meestega sauna ma ei lähe, kuigi osa otsuseid langetavad mehed saunas.
Aga jah, on küll nii, et suhtled küll paljude inimestega, aga… Tänapäeval ju kõik pildistavad, sina oled kuskil kellegagi koos ja… (Muigab.) Nii et ega naljalt naisministriga, kes on veel üksik inimene, ei hakkagi keegi väga isiklikke asju ajama.
On’s teie elus praegu keegi?
Minu elus on praegu täiesti uus mees ja tema nimi on Ralf.
Tütrepoeg?
Jah. Muideks, teate, miks see on hästi oluline? Sellepärast, et meil pole tükk aega mehi olnud. Täditütred, onutütred – kõik tüdrukud! Ja ka nendel on tütred. Ja nüüd (Laine teeb sõrmenipsu.) on meil poiss! Minu kõige vanem teadaolev esivanem on aastast 1719, tema nimi oli Mäe Ott, ta elas Raplamaal. Isaliini pidi on mul kümme põlve oma esivanemaid teada. Kusjuures selles isaliinis kuni minuni välja sündisid ainult poisid! Nii et selles mõttes olen ma esimene naine isa meesliini pidi. Sellepärast on mulle väga tähtis see, et tütrel sündis nüüd poeg.
Teist on kujunenud mulje kui karjäärinaisest. Olete mõelnud, on teie puhul üldse võimalik sättida kord asju nõnda, et pärast tööd võtate kuuest õhtul aja peamiselt pere jaoks?
Ma isegi ootasin seda küsimust. Olen ju tegelikult ainult viimased kaheksa aastat poliitikas olnud. Ma olen 46, kuni 38. eluaastani olin täielik pereema. Elasin ja pühendusin perele, lastele — viisin neid trenni, muusikakooli, käisin koolis järel, tegin süüa… Mäletan, kord keegi naisterahvas küsis, et kas sa ei ostagi poest poolfabrikaate. Ma olin solvunud, sest mina tegin kokaraamatu järgi süüa ikka ise. Ma olen olnud hästi kodukeskne — nii et mitte sugugi algusest peale pole ma olnud karjäärile suunatud. Kui hiljem tehti põnevaid pakkumisi, siis haarasin võimalusest. Olen ju Lõvi ja mulle meeldib olla sündmuste keskel.
Mind kutsuti Vanemuise kontserdimaja juhatama. Nii sain maigu suhu, mulle hakkas väga meeldima see avaliku tegelase elu, mis loomulikult tõi endaga kaasa probleeme kodus.
See sai ka abielule saatuslikuks?
Karta on. Ma ütlen teile ausalt, mul on kahju. Ma pean ütlema, et mul oli väga tore kooselu. Ma olin väga õnnelik oma mehega (eksabikaasa Viljar Jänes – toim.). Temaga oli turvaline. Ja ta oli erakordselt hea isa lastele. On jätkuvalt. Meil on lahkuminekust möödas neli aastat. Aeg teeb oma töö, saame täiesti normaalselt läbi, suhtleme, helistame. Eriti olles nüüd vanavanemad. See nagu tekitas meie vahel mingisuguse uue suhte. Ta on mind ka aidanud, kui mul on abi tarvis — kui on kas või maja juures midagi vaja teha. Ta ei ole meid hüljanud. Ei ole seda, et ma nüüd ei suhtle teiega. Aga! Võib-olla ma teeksin täna midagi teisiti, et see suhe oleks alles. Teda ei süüdista ma milleski, ei süüdistanud ka siis. Ma vaataks pigem iseendale otsa…
Tema seisukohalt võttes — kui oled olnud juba aastat seitseteist abielus, sul on naine, kes on küllaltki kodune, lastega tegelenud ja siis ühel hetkel lendab ta kodust välja, muutub ühiskondlikuks tegelaseks… Ega linnavalitsuses töötades kerkis ka igasuguseid küsimusi, et mis, kus, kas, kuidas ja kellega ja et millal sul tööpäev lõpeb, millal koju tuled.
See pinge kodus, see minu ühiskondlikuks huviobjektiks kujunemine ja kõrvalseisjate jälgimine, et kuidas nüüd meie lapsed käituvad ja mis see mees siis teeb… Kui oli 2006. aasta presidendivalimiste esimene voor, ka mina kandideerisin, olin lihtsalt nimekirjas, siis küsiti ju ka abikaasa käest, et kas te olete valmis kaks sammu tagapool astuma... See kõik oli nii alandav! Teised kandidaadid olid mehed, nende naistelt küsiti, kuidas te tunneksite end presidendiprouana, minu abikaasalt küsiti, kuidas te presidendi mehena ennast tunneksite… Ma täiesti mõistan. Saan selles mõttes emotsionaalselt täiesti aru, et see kõik oli inimesele lihtsalt liig.
Mida oleksite saanud teistmoodi teha?
Mitte minna poliitikasse. Ma oleksin võinud jätkata Vanemuise kontserdimajas. Midagi poleks lahti olnud, sest kontserdimajas pole ükski päev eelmisega võrreldes sarnane. Põnevust rohkem kui rubla eest. Aga olin noor ja tegelikult tundus see kõik, mis ees seisis, väga ahvatlev.
Te ei otsinud tookord kompromissi? Paljud elavad ju ka distantsabielu, Ansipid näiteks.
Jah, aga kui mees käib kodust ära, on kuidagi teistmoodi, kui naine käib ära — siis peab mees olema kodu hoidja. Ja lastega. Pange ennast sellesse rolli! Ma isegi vahepeal mõtlesin, kas ma olen mees või naine… Tõesti mõtlesin, kas täidan mehe rolli või... Tegelikult oli ka nii, et selleks hetkeks, kui hakkasin Tallinna-vahet käima, olime juba lahus.
Palju te seda teemat analüüsisite?
Eesti inimesed üldiselt eriti palju ei räägi, millest on kahju. Oleks võinud, aga kuidagi oli võib-olla ebamugav rääkida neid asju. Meie ei rääkinud.
Samas, ma olen õnnelik, et mul on sõpruskonnas inimesi, kes erinevates olukordades mind mõistavad ja toetavad. Jumal tänatud, et mul on selline sõbranna, kellega käime reisidel ja… Ka vaba inimene. Saame koos palju aega veeta.
Olete sõbrannaga ka arutanud, missugused võiksid olla need õnneseened, kellega end taas kord seote, kui üldse?
(Naerab.) Muidugi võiks end siduda. Aga mõnda aega on vahepeal väga hea olla ka vaba. Inimene, kes on abielus olnud kakskümmend kaks aastat, oskab hinnata ka teistsugust elu. Arvan, et tegelikult on see isegi väga rikastav. Erinevad kogemused. Kuskiltmaalt olen oma abikaasale tema otsuse eest ka tänulik. On avanenud mingid uued uksed, tekkinud empaatiavõime üksikute inimeste suhtes. Meie ühiskonnas ei ole muidugi ka väga erakordne, kui naised on neljakümneselt üksi, mehed on nende juurest ära läinud…
Teie mees läks teie juurest ära?
Teate, see ongi väga kummaline. Nii see oli, et ta läks teise pere juurde. Aga kui nüüd süveneda, siis emotsionaalses ja töises mõttes läksin mina varem. Ükski protsess ei ole ühepoolne.
Kui abiellusite, olid teil muidugi ka teised vaated elule, teised moraalinormid, tõekspidamised. Abiellusite ju 1985. aastal?
Ma olin hästi noor, tõesti, siis veel 20aastane.
Siis teil ei olnudki ju tegelikult ka sellist sarvede mahajooksmise aega.
Selles mõttes ei saa ma küll kurta. Eks mul oli ikka neid peigmehi ka. (Naerab.)
Hiljem ka armukesi?
Ei, miks peaks olema? Sellise naisega nagu mina, sellisel positsioonil naisega on erakordselt keeruline asju ajada. Ausalt öeldes tuleb sellega leppida, et igasuguseid lugusid räägitakse niikuinii. Aga mis ma teha saan? Inimesed räägivad — las räägivad. Lõppkokkuvõttes, mis siis on?
Tõsi, viimase info kohaselt on teil väidetavalt soojem suhtlus minister Jaanus Tamkiviga?
(Naerab.) Viimase informatsiooni kohaselt on mul suhe Aivar Mäega. Ja täna laekus veel üks huvitav küsimus meilile, millele ma ka vastasin. Te arvatavasti saate lugeda seda portaalist Elu24.ee. (Anu Saagimi juhitav portaal sidus läinud nädala teisipäeval Laine Jänese ühte kirjastaja Alo Murutariga – toim.) Mul oli ka sügisel siin mitmeid erinevaid pakkumisi. Tõesti, ma naeran selle peale!
Kust jutud tekivad?
Ma ei oska arvata... Nii ja naa ja kolmandat moodi.
Olete mõelnud, millal võiks keegi teie ellu tulla?
Ma ise arvan, et see võiks juhtuda näiteks siis, kui ma olen umbes 57. Olen selle niimoodi välja mõelnud. Päriselt. Ma olen praegu 46... Järgmised neli aastat olen ehk veel Riigikogus, ja võib-olla sealt veel neli aastat edasi ka väheke. Pärast seda võiks kuskile kodusemalt ümber asuda. (Muigab.) Siis annan ka juba vanaema mõõdu välja.
