Suveteatris käimise rituaal kuulub eestlaste aastaringi nagu kirikuskäik jõulu juurde. Kas minna tuntud Reiu piknikuväljakule «Tasujaga» eesti meelt ja tuju tõstma või riskida Kivirähi «Kalevipoja» järel Neeruti mäkke rühkida? Ainuüksi «Nipernaadis

Jaan Tätte & Olav Ehala, KAOTAJAD, Linnateatri lavaaugus, lavastaja Elmo Nüganen.

Naabrid rebivad üksteise võidu teha Elton Johni ja Kanderit, ilmakuulsaid hittmuusikale. Linnateater põrutab omamaisega, ja Ehala muusika on vägev! Linnateatri menunäitlejad laulavad, nii mis müriseb (Matvere, Pang jt), mängivad ise pilli, nii et publikul suu lahti (Noormets, Simmul jt), löövad trummi, nii et mürtsub (Ele Kõre!).

Tätte lugu on kui jätk Nukuteatri «Riskile». 10.c on jõudnud tudengiikka. Esimesed eksamid läbi, esimene piknik plikadega. Poisid arvavad, et plikad viina ei joo… Intelligendid ju, ei nad märka kallistada ega oska kakelda. Ainult kitarri saatel mökitada: tahaks olla sinu kardin ja muru.

Noorte idülli marsib sisse — nagu Tättel ikka — elu ise. Džiibi ja Stockmanni kilekottidega tungib tudengite öhe lastekodukarastusega eluperemeeste kamp.

Tätte paneb väärtused proovile. «Oi, me oleme nii erinevad,» tõukutakse algul. Aga vastandid ju tõmbuvad. Barbi Pilvre ju kirjutas ka, et millegipärast ilusad ja nutikad tüdrukud lähevad pättidele mehele.

Vihmaetendustel juhatab pealik Elmo ise vägesid. Seisab publiku kogunedes ka ise saju käes ja peab kõnet: «Käige pissil ära, külmaga, teate ise, hakkate varsti tahtma!» Rituaal koos näitlejatega vihma trotsida kuulub «Musketäride»-suvedest Linnateatri juurde ja boonusena piletiraha sisse.

Time Rice & Elton John, AIDA, Vanemuine Tartu laululaval, lavastaja Mati Unt.

«Sensatsiooniline!» kiitis söör Tim Rice mullu tartlaste Raekoja platsi «Evitat». Ja tiivustatud Vanemuine tõmbas tänavu kannelt juba Tartu lauluväljakul. Söör Elton Johni headuses muusika, peaosatäitjad laulsid nagu noored jumalad. Vaaraode aegadest saati noori armunuid vaevanud probleemid: ikka tunneb keegi, et teine on tema tunnetest paar saamu maas, ikka avastab keegi, et on oma tunnete näitamisega liiga kaugele läinud… Verdi ooperist teada loos heitlevad kolmnurgas sõjapealik ja kaks printsessi.

«Aida» lisaväärtuseks on alandatute ülendamine. Draamateatrist rahvale selja pööramise pärast lahti saanud Unt näitas, et kui tahab, saab hakkama ka tervele lauluväljakutäiele lavastamisega. Aastaiks «lavakasse» elusalt müüritud Janika Sillamaa tõestas nüüd, pärast koolist väljakukkumist, et pole lauljana kadunud, vastupidi — vägevam kui varem! Eve Viilupi lauluvõistluste «väikesest vanainimesest» Liisi Koiksonist on kasvanud aga «kuldse sfinksi» rolli kui valatud veetlev leedi! Ka Lauri Liiv, tema puhul üsna ootamatus väepealikurollis, tuli-nägi-võitis loomulikkusega, külge kleebitud-värvitud karvadest hoolimata ja metsiku mehe häält tegemata.

Iseenda ja fänniklubi rõõmuks on lavastaja «Aidasse» poetanud undi-nalju. Peenemat ja jämedamat pila (Nõukogude) Eesti asja üle. Lubatud seksi ja vägivalda esindab seemnepurse Katjušast, suvetuuri publiku rõõmuks röögatatakse lavalt «Ükskord me võidame niikuinii!» Igaüks saab aru, et sai naljale pihta.

Olgu siis pealegi, et lauluväljak osutus vist ikka liiga suureks. Laululava treppidele visandatud Egiptuse pilt jäi pisut hõredaks, aga Reet Ulfsaki punaste ja kuldsete rüüde kollektsioon teenis selle tasa. Esikleidis pani naised ahhetama tantsija Oleg Titov. Ja kui ka laval parasjagu suurt midagi ei juhtunud, võis videoekraanidelt imetleda suuri plaane kaunist Liisist ja vambilikust Janikast.

Peaasi, söör oli rahul. «Briljantne!» tiivustas Rice tartlasi tänavu. Näis, millisele kosmodroomile ootab Vanemuine meid tuleval suvel?!