Vihma sajab, aga õhk on nipernaadidest paks. Suvetükid lähevad üha paremaks. Suveõhtutel kogutud elamusterasvast võib vaat et pika talve teatris käimata üle elada.
Masteroff & Kander & Ebb, CABARET, Vanalinnastuudio Vene Draamateatris, lavastaja Georg Malvius. *****
Suve vettpidav valik: menulavastaja Malviuse kvaliteedis muusikal Vene Draamateatri katuse all. Tasub vaadata ka siis, kui kaheksa Oscariga film püsib silme ees. Liza Minnelli suuri siiraid silmi siin ei anta, aga debütant Gerli Padar laulab end Sallyks-Minnelliks küll! Uute trikkidega üllatavad Malviuse trupis vanad ja uued lemmikud. «Cabaret’» pahelise pillerkaare mängu juhib Mait Malmsten: laulab-stepib, näitleb naerust nutuni. Helgi Sallo särtsub ja teeb publikule krutskeid oma Alma-eelsetest primadonna-aegadest. Ülle Lichtfeldt viskab hundiratast, Nightlight Duo Tanja laseb spagaati, Bert Pringi suudleb meest, Kaire Vilgats, Laine Mägi ja teised göörlid müüvad publikule shnapsi… Tantsud-laulunumbrid, tüdrukud, poisid, orkester — Kit-Kat Klubis on, nagu lubatud, kõik tõesti jõle ilus! Nagu peabki, 30ndate Saksamaa ju. Koos Kanderi & Ebbi hittidega neelab muusikalipublik alla ka peatüki natsismi ajaloost. Malviuse «Cabaret’st» vaimustunud rahvast vaadates saab aru küll, miks ja kuidas sakslased natside pilli järgi tantsima hakkasid.
August Gailit, NIPERNAADI, Emajõe Suveteater Tartus Jaama tänava pargis, lavastaja Priit Pedajas. *****
See suveõhtu jääb ilmselt aastateks meelde! Lavastaja Pedajase kaubamärgina ehe atmosfäär voodilinade, puupakkude ja kirvestega. Väiksel teatriõuel jõuab kõik üle vaadata — näha ja näidata. Soundtrackiks uhke meestelaul «Kaunimate aastate» näitlevalt vennaskonnalt.
Mäng on värvikas kõrvalosadeni välja! Millised vennad Nõgikikkad (Rain Simmul, Jüri Lumiste, teatritudeng Tanel Joonas)! Seekordse «Nipernaadi» naisgalerii kõige poeetilisem kuju on hoopis lehmatüdruk Kati (Kersti Heinloo).
Kassapüüdjaks kratsib-ronib end Pärdik (viieline loomaetüüd teatritudeng Sergo Vareselt). Menu maitseb ka igal etendusel välja ilmuv kohalik kõuts, kes, saba püsti, isepäi platsil tegelaste vahel uitab ja kelle Kaljujärv mängus Niruks ristis.
Tõnu Kargi filmi-Nipernaadiga võrreldes ei lähe Kaljujärvel kõik nii libedalt. Sel mehel «on ka probleeme». Temal ripuvad «need väiksed neiud, kel truu on pilk» kivina kaelas.
Võrreldes Viljandi «Nipernaadiga» on Tartu tükki valitud teised novellid, ainult lõpulugu «Seeba kuninganna» on sama. Pedajas on tahtnud teha teistmoodi kui Raave–Mihkelson filmis. Vanemuise eksesipaar Olmaru ja Kaljujärv panevad teineteist anastavate egode sõjas mängu kogu oma kuulsa plastika. Võitlevad Nipenaadi ja Maretina, aga üks pluss üks ei anna kokku kahte.
Kogu tõde Nipernaadist ei selgu seegi kord. Millega Nipernaadi ikkagi kõik need naised ära räägib ja miks tal seda vaja on?
