Mida toob ja muudab euro tulek kontserdikorraldajale? Kui suure põntsu kontserdipiletitele sätestatud käibemaks kontsertide korraldamisele tegelikult pannud on? Kuidas on lood Lätis ja Leedus? Seda kõike pärisime Lauri Laubrelt, kelle sõnul pole olukord just kiita.
Meelelahutus – ala, mille pealt hoitakse kokku
“Euro tulek? Raske öelda. Isiklikult usun, et paariks kuuks sureb see tegevus üsna välja, sest inimesed vaatavad hoolega ja arvutavad muudkui - mis mida maksab ja maksma hakkab.
Psühholoogiline probleem on samuti suur – raha, mille inimene enne igakuiselt sai, sulab numbrite järgi pea olematuks ja harjumine sellega, et välja läheb raha proportsionaalselt samamoodi palju vähem, võtab aga aega.”
Lauri arvab, et paljud inimesed hoiavad kulutamisel tagasi ja pigem vaatavad kuidas elu uues keskkonnas sujuma hakkab. “Alles siis hakkab millalgi elu taas endistesse rööbastesse tagasi vajuma. Meelelahutus on kindlasti ala, mille pealt hoitakse kokku kui on rasked ajad.”
Kontserdipiletite kopsaka käibemaksu mõju on Laubre sõnul üsna katastroofiline. “Olin veendunud, et see mõjub halvasti, aga et nii halvasti... Me oleme täiesti konkurentsist välja mängitud meie oma riigi poolt - me ei suuda võistelda teiste Euroopa promootoritega heade artistide pärast, sest artistide hinnad on kõigi jaoks samad, kuid piletihinnaga oleme me muust Euroopast kaugel maas,” arutleb Lauri.
Ta toob näite, et kui näiteks Soomes maksab kontserdipilet 100 eurot või rohkemgi, siis Saku Suurhallis toimuva show eest 2000 krooni pääsme eest küsida oleks ulmeline. “ Nii suur on meie ostuvõime vahe. Kilomeetrites on riikide vahe vaid 80km kandis, kuid rahas - kosmos! Võimatu on aga sellises olukorras ära majandada.
Enne oli mingigi kompensatsioon madalam käibemaksumäär, nüüd seda enam pole, ehk kui ühest päevast võeti paugust ära 15% piletilaekumisest (enne oli KM 5%, nüüd 20%) - siis see oligi see raha, millega Eesti promootor üldse majandas. Üksikud sähvatused - mõni aegajalt välja müüdud kontsert ei muuda suurt pilti. Nüüd tehakse vaid üritusi (ja sedagi harva), mille edus saab olla vähemalt 90% kindel, muid artiste ega konterte enam isegi ei kaaluta.”
Kas tegutseda edasi või mitte, selles on küsimus
Suvi oli muusikaärimehe sõnul kohutav. “Oleme sügavas miinuses ja lisaks valdab depressioon, sest ei näe sellel alal ka helgemat tulevikku ning tekib tõsine motivatsioonipuudus kontsertide korraldamisega üldse edasi tegelda,” tunnistab ta.
“Kui palju on aga üldse promootoreid, kes välisartiste ja maailma pop- ja rockkultuuri Eestisse ja Baltikumi näha tuua suudavad ja tahavad?” tõstatab Laubre küsimuse. “Trend on selgelt negatiivne. Millal midagi värsket ja tänapäevast Eestis suurel laval nägite? Nagu ei meenugi eks? See ongi tulemus.”
Lauri sõnul said käibemaksu tõstmise tulemusel petta ka riiklikud ettevõtted ning teatrid. “Aastaks oligi neil rõõmu, olen peaaegu kindel, et nüüd hakkavad ka teatri ja riiklike ürituste hinnad tõusma, sest riik seda vahet enam kinni ei maksa.“
Muusikamaailmaga hästi kursis olev mees teab öelda, et Lätis on olukord samuti äärmiselt ebastabiilne. “Seal on majandusolukord veelgi hullem, kuid et piletitel käibemaksu pole ja kui rahval tekib taas mingi normaalne ostuvõime, taastub Läti turg selles suhtes kindlasti kiiremini.
Ajad on väga keerulised, isiklikult usun et meie ei tee väga tükk aega ühtegi kontserti. Aga muusikat ma muidugi ei jäta, see pole võimalik. Ehk oleks taas aeg mõni Eesti artist maailma upitada – Kerli teekonna Elvast Los Angeles’i korraldamine andis mulle kõik vajaliku, et seda edulugu üritada korrata. Ka olen ise loominguga väga palju viimasel ajal tegelnud.. loodan ehk varsti üllitada eksklusiivselt midagi (näiteks oma Facebooki sõpradele). Ka olen asunud taastama meie kunagise rockpundi P3 loomingut seda uuesti produtseerides ja uut materjali kirjutades."
Kontserdil publiku hulgas – saab emotsiooni ja raha jääb alles
Laubre enda viimane kontserdielamus oli Biffy Clyro, kelle esinemist ta Rock Cafes nautimas käis.
“Biffy Clyro on väga äge punt ja kummardan siiralt tüüpide musikaalsust ja jõudu seda nii veenvalt publikuga jagada. Tütrele meeldis ka väga - oleme fännanud seda punti juba üsna ammu. Ja kogu saal laulis kaasa - väga lahe! Kas see ka majanduslikult edukas projekt oli, ma ei tea - kindlasti oli tegemisrõõmu rohkem. Hea, et selliseid klubiüritusi ikka aegajalt vähemalt toimub - oma praktikast tean, et see on palju tööd ja vähe raha. Just seepärast olen viimasel ajal parema meelega käinud selliseid asju hoopis publiku poole peal nautimas - saab hea emotsiooni ja raha jääb ka alles.”
