"Naiste suurim viga on, et mehel ei lasta rääkida. Neil tuleb torust nii palju informatsiooni, et kui jõutakse lõpuni, ei saa mees enam aru, kus see küsimus oli. Mehed on sirgjoonelised ja neilt tuleb nagu väikeselt lapselt küsida küsimusi samm-sammult, siis on võimalik ka vastuseid saada. Aga naised ei tahagi vastuseid saada ja tegemist on tihtilugu monoloogiga ja mehele sõnade peale lugemisega, kuidas tegelikult see asi peaks käima...," iseloomustab Viikna naissugu.

Ta toob välja kaks tavapraktikat, kuidas tülidega toime tullakse: kas lähed minema või oled kodus ja paned suu kinni. "Aga mõlemal puhul jääb teema üles ja lahendamata," tõdeb ta kurvalt. "Mõnikord vihastad, lähed ise, siis vihastad ja lähed uuesti, siis sind juba visatakse välja ja siis leiad lõpuks uue seltskonna, oled avatud uuele suhtlusele," tutvustab ta väga asjatundlikult lahkumineku skeemi.

"Kõige hullem lause on: meil on vaja sinuga rääkida. Teate kõik väga hästi, mida see tähendab. Siis ei julge koju minnagi. Ja lõpuks läheb selleni välja, et tekib ärapanemise hasart ja võimuvõitlus ning selle põhjalt tulevadki konfliktid, tuletatakse vanu asju meelde ja ei räägita probleemide tõelistest põhjustest. Inimestel koguneb aastatega kõvakettale nii palju probleeme, et lõpuks pole muud võimalust kui lahku minna. Isegi kui inimesed ei taha seda teha," räägib Lauri.

Kuid kõik pole siiski kadunud, isegi Lauri jaoks mitte. Ta usub siiski, et naine on suuteline mehe ka rääkima saama ning tal on koguni üks nõuanne: "Kui mõnusas meeleolus naine toob sulle klaasikese veini ja ütleb, et kuule mul oli üks mõte, et mis sa arvad sellist asjast? Kui su arvamust küsitakse, siis hakkadki vastama."