«Ma olen väga realistlik inimene, ei usu midagi, mida ei näe, aga seal ma tõesti tunnetasin energiat,» sõnab Lauri Viikna. Tivoliärimees külastas Iisraeli ja koges Jeruusalemmas Nutumüüri ääres seletamatut eufooriat!
Lauri Viiknale (44) oli retk Iisraeli omamoodi palverännak, spontaanne ettevõtmine, milleks sündis otsus keset maiseid ja suigutavaid naudinguid – et mitte öelda leiget pattu! Tegelikult oli Lauri elukaaslase Annika ja sõprade-tuttavatega, ühtekokku kümmekond inimest, põrutanud Egiptusesse Sharm el-Sheikhi meelt lahutama, pidutsema ja puhkama.
«Olime hotellis, kus kõik oli hinnas, ja ei jäänud seal ju minulgi ükski jook võtmata ega pull tegemata,» muheleb Lauri, ja tõsineb. «Aga mingil hetkel sai kogu sellest asjast veidi siiber… Kuna aega oli meil seal üle nädala, mõtlesin, et lähen kannan hoopis natuke oma hinge eest hoolt.»
Mõeldud-tehtud. Lauri otsustas suunduda naaberriiki Iisraeli, ja kuigi seegi maa pakub suurepäraseid võimalusi nii meelelahutuseks kui ka lihtsalt vaikseks lebamiseks, puhkuseks päikese all, võttis Lauri sihikule ennekõike Jeruusalemma, et seigelda Jeesus Kristuse radadel ja tunnistada oma silmaga tuhandete aastate vanust püha lugu.
«Mind huvitas kogu see teema, eriti kuningas Saalomoni templi ajalugu, lisaks piiblilegendid – see on mulle alati huvi pakkunud,» sõnab Lauri.
{poolik}
Usub kõigevägevamasse
Laurist jäi Egiptusesse maha küll tema kaasa, kuid ta ei lahkunud tühjade kätega. Lauri teadis, et Nutumüüri vuukide vahele saab torgata väikseid kirjakesi oma kõige salajasemate soovidega.
«Ma siis ütlesin kaaslastele ja ka teistele eestlastele, keda oma Egiptuse-reisil kohtasin, et lähen Jeruusalemma Nutumüüri äärde,» pajatab Lauri. «Et neil on võimalus minuga oma soov kaasa anda – saata see «ülemisele korrusele». Ja nad kõik kirjutasid mulle kirjad kaasa.»
Pälverändurile laekus hulk väikseid rullikeeratud paberituutusid, mida, nagu Lauri kinnitab, ta loomulikult ei lugenud – kuigi õhkõrna kiustatust tundis küll! «Nad kõik veel laulsid mulle, saatsid mu nii õhtul teele. Buss sõitis Iisraeli terve öö. Nautisin üksiminekut – see oli minu hingestatud palverännak.»
Igal mehel oma usk. Kuigi Lauri ei ole ristitud, ta ei ole ühegi koguduse liige, enda sõnul mitte kuskilt otsast usklik, usub ta siiski kõigevägevamasse. «Mis iganes ta siis on,» sõnab Lauri veendunult. «Keegi on ju selle eksistentsi siin kokku pannud, see on selge.»
Igal mehel oma tõde. «Kui me räägime jumalast,» jätkab Lauri. «Siis jumal ei pruugi olla ainult see habemega vanamees, keda standardselt mõeldakse. Looja, kes selle asja on kunagi kokku pannud, võib olla ka hoopis mingisugune füüsikaseadus – midagi on ju kord toimunud, kuskilt on eksistentsi alge tekkinud! See võib olla füüsikaseadus, aga ka mingisugune anomaalia või veel mis tahes muu asi. Ja me võime teda nimetada jumalaks või mitte-jumalaks. Aga inimesed on sellesse uskunud, pannud sellele erinevaid nimesid, omistanud erinevaid nägusid.»
Kõrb kui igav liiv ja tühi väli?
Turismigrupp, kus Lauri oli ainuke eestlane, ületas Egiptuse–Iisraeli piiri Iisraeli kuurortlinna Eilati lähistel, riigi kitsamas maatipus. See maatipp on nii kitsas, et sealt võib korraga silmaga haarata kolme eri riiki – ühele küljele jääb Egiptus, teisele Jordaania ja otse ees laiub muidugi mõista Iisrael.
Sõit Iisraeli kuurortlinnast Eilatist Surnumere äärde kulges läbi võimsa Negevi kõrbe, mis piirneb Vahemere, Siinai kõrbe, Moabi mägede ja Juuda kõrbega. Ei saa just öelda, et igav liiv ja tühi väli! Kõrbemaastikus on nii aukartustäratavaid mägesid, peidetud vadisid, lehtrikujulisi kanjoneid kui ka liivaluiteid. Tuhandeid aastaid oli Negev vürtsitee ülitähtis lüli. Paljude inimeste jaoks olla Piibli mõjud siiani just kõige tugevamad Negevis, kus asuvad beduiinide laagrid pole 4000 aasta tagustest Aab-rami aegadest saati just palju muutunud.
Lauri sai sealt pilti küll vaid acaciapuu ja saksauuli – see oli ka pea ainus taimestik, mis suutis oma juuri kõrbepinnasesse ajada, et sealt eluks vajalikku ammutada.
Surnumere lummuses
Surnumere lähedal muutub taimestik mitmekesisemaks, kuid siin ei peibuta enam floora ega fauna – pigem terve mõistuse vastane vaatepilt sellest, kuidas Surnumeri kannab! Uskuge või mitte, te olete justkui täispuhutud madrats, mis püsib jonnakalt pinnal. Lasi Laurigi endast ühel tšehhil pilti teha ja oma hulpimist Surnumeres filmida. Surnumere soolasisaldus on lihtsalt sedavõrd suur, et – kui soovite – võite selle laineil lebades ilma igasuguse jõupingutuseta, justkui võrkkiiges kas või lehte lugeda! Siinkohal jääb selle rõõmu ja lusti kirjeldamiseks sulg nõdraks ning sõnad… need saavad otsa. Viikna proovis vees lebada ja ujuda küll nii, küll naa, küll selili, küll nagu poi, lastes jalad alla, ja filmis kogu imet.
Surnumeri ongi saanud oma morbiidse nime tänu suurele soolasisaldusele, mis välistab seal elu kaladele. Kuid ta pole siiski päris surnud – merest on avastatud ekstremofiilseid baktereid, vetikaid ja arhesid, mis on kohastunud eluks isegi sedavõrd soolases keskkonnas. Sissevoolavate jõgede suudmeis kasvab ka taimi.
Surnumere ja selle lähedal asuvate mineraalveeallikate tervendav mõju on tuntud juba üle tuhande aasta. Külastajaid sagib seal aastaringselt, ikka selleks, et kõrge õhurõhu ja filtreeritud päikesevalguse loodud rahustavat ja tolmuvaba õhku nautida. Surnumere-äärsed moodsad hotellid, turismikeskused ja ilusalongid kujundavad piirkonnast arvestatava suurusega tervise- ja ilukeskuse.
Surnumeri on märkimist väärt ka sellepärast, et ta on maailma madalamaid kohti – veekogu asub 400 meetrit alla merepinna! Soovijad peaksid kiirustama, sest mere veetase langeb iga aastaga umbes meetri võrra. Kindlasti ka seetõttu, et aastatega kasvanud veetarbimine võtab Surnumerd toitvatest jõgedest selle vee, mis varem merre voolas. Loomulikult
aurab osa vett kuumuse käes ka lihtsalt ära. Nii mõnigi 80ndatel ehitatud tervisekeskus, millest oli siis Surnumereni vaid tühised paar sammu, peab nüüd oma külastajaid Surnumere äärde transportima – nii kaugele on eemaldunud veepiir.
Seda Soodomat ja Gomorrat küll!
Lauri sõnul ei pääse ka Surnumerest rääkides üle ega ümber piiblilegendidest – nende järgi on Surnumeri ujutanud üle Siddimi oru. Seal asusid Soodom, Gomorra, Adma ja Seboim, kuni need hävitati põleva väävli sajuga elanike pattude tõttu.
Soodoma ja Gomor-ra loo peategelane on Aabrahami vennapoeg Lott, keda inglid saabuva katastroofi eest hoiatasid. Nad soovitasid Lotil koos perekonnaga kiiresti lahkuda, kuid katastroofi eest põgenemisel eiras Loti abikaasa inglite hoiatust mitte tagasi vaadata. Ta heitis põgenemisel pilgu üle õla – ja tardus ehmatusest soolasambaks! Sealt on tulnudki kõnekäänd «soolasambaks tarduma».
Teele Surnumere äärest Jeruusalemma jääb üks juudirahva au ja uhkusi, Masada kindlus. See mäe otsa ehitatud rajatis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Masada oli 73. aastani juutide viimane pelgupaik pärast seda, kui roomlased olid hävitanud nende linnad, sealhulgas Jeruusalemma. Rooma leegionid siirdusid seejärel Masada peale. Kui roomlased aga lõpuks kindlusesse murdsid, polnud neil enam kedagi ikkele allutada – kindluse elanikud olid otsustanud võtta endalt elu, selle asemel, et orjadena edasi elada…
Uskumatu emotsioon Nutumüüri ääres
Jeruusalemma Nutumüür, usklike pühamaid paiku maailmas, on tegelikult kuningas Saalomoni templi läänekülje müür. Tänaseks ammuilma maamunalt pühitud Saalomoni tempel (ehitati 960.–920. a eKr) oli Vana Testamendi kirjelduste kohaselt esimene Iisraeli rahva tempel Jeruusalemmas – seda peetakse ka vabamüürluse sünnikohaks. Kuigi arvatakse, et Saalomoni tempel asus just seal, pole uurijad selles üksmeelel – praegu asuvad samal kohal islami pühamud, nagu Kaljutempel ja Al-Aqsa mošee, mistõttu on ka arheoloogilised uuringud raskendatud.
Kui Lauri surus enne Nutumüürile lähenemist kohustuslikult kuklasse juutide väikse valge rahvusmütsi ning sättis end kaasavõetud kirjakesi Nutumüüri vuukidesse pistma, lähenes talle pühamees – et kas saab aidata? «Ma siis seletasin, et näed, tõin siia nii enda kui ka teiste soovid. Ta õnnistas need sisse, luges palve. Panin kirjad ära ja astusin kolm sammu tagasi, nagu kästi,» meenutab Lauri. Ta peab pausi, ja jätkab: «Ma tahaks rääkida sellest
eufooriast… Ma olen väga realistlik inimene, ei usu midagi, mida ei näe, aga seal ma tõesti tunnetasin energiat… Mul on ka mingisugune oma põhjendus mingitele asjadele – nii nagu ma enne seletasin ära selle looja põhimõtte. No ma ei uskunud, et midagi taolist on, aga kujutad ette – sinna jõudes ikkagi… Seal on niivõrd paljude inimeste energiat. Uskumatu, et on, ja päris tugev energia. Ma kohe tundsin seda ja… siis oli minu enda hetk – lugesin omaenda palve ja tunnetasin kõikide nende inimestega, kes on sinna oma soovid andnud, mingisugust ühist värki. Emotsioon, see oli ikka vägev!»
Õnnistas käepaelad sisse
Lauri sai pühamehelt kaasa ka traditsioonilise punasest lõngast käepaela, mis kinnitab käiku Nutumüüri äärde. Paelad saadeti ka neile eestlastele, kes olid temaga oma kirjad kaasa pannud. Lauri jalutas käepaeltega läbi ka kõik pühad kohad, mille oli läbinud Jeesus Kristus oma risti kandes.
«Nägin inimesi, kellel oli ühes kilekott kirjadega, mis soove täis. Ilmselt olid teised neile nagu mullegi oma soovid Jeruusalemma kaasa andnud,» sõnab Lauri. «Et saada veelgi õnnistust, käisid nad kirjapakiga läbi kohti, kus Jeesus sündis, kus risti kandis, kus risti löödi, hiljem ristilt alla võetuna õliga kokku võidi jne. Mina käisin ka, panin ka käe sellele plaadile, kus Jeesust hiljem puhastati, tunnetasin neidsamu kohti. Ehk et kõik need lõngad, mis eestlased hiljem minu käest said, olid puudutanud kohti, mida oli puudutanud ka Jeesus.»
Kuna see käik Iisraeli jäi Lauri sõnul ilmselgelt liialt lühikeseks, kavatseb ta sinna kord naasta, et sealset elu-olu pikemalt nautida.
