«Me võime olla kanged mehed, nii et veri ninast väljas, aga kui ära sured, pole sinust enam tolku! Inimesele on antud elamiseks mingi kogus energiat, ma õpin end nüüd säästma,» lubab meelelahutusärimees Lauri Viikna, kes vaakus haiglas pankreatiidiga pea kuu aega elu ja surma piirimail.
Lauri (44) vuristab kannmikseris arbuusimahla – koos seemnetega, sest nii on tervislik, kui tuleme talle Viimsi koju külla
õhtusöömaajale. Ta on nüüd peenike poiss, 15 kilo alla võtnud oma haigusega. Kaks kuud tagasi kohutas Lauri sõpru uudis, et ta on haiglas kunstlikult koomasse viidud, et anda organismile mingigi võimalus taastuda. Arstide võimuses enam rohkemat polnud. Haiglasse jäi Lauri kuuks ajaks, ja need olid päevad täis teadmatust. Lauri naine Annika Potter (41) kribas talle imet oodates vildikaga lausa tervist lubavad ruunimärgid randmele. «Kui ma kunagi peaksin laskma endale tätoveeringu teha, siis teeksin need
samad märgid, mis ta mulle joonistas,» ütleb Lauri. Ta nõjatub köögilauale ja
tõdeb: «Ma pean hakkama õppima ütlema iseendale «ei». Tööalaselt on ümberringi nii paganama palju ahvatlusi.» Lauri tegi Tivoli, siis tsirkuse – nüüd on tal neid kaks –, siis vuntsis üles Viimsi peokeskuse, avas seal restorani Il Coccodrillo, kesklinnas teise, ja hakkas mõtlema, teeks ka kolmanda... «Tahan öelda edasi õpetussõnad minu vanuses meestele, kes me oleme kriisieas – me pole enam noored, aga mitte ka veel vanad, et me enam ei jõua, ei jaksa. Me ei oska veel aega maha võtta – ümberringi ju praegu kõik noored mehed teevad kõvasti tööd ja panevad pidu, käivad purjetamas. Minu suvi möödub Tivolis ja tsirkuses – see on minu probleem. Mõtle, kui palju me oma elu põletame! Tuleb mõelda, et mingi hetk tuleb hakata «ei» ütlema. Elada rahulikumalt,» ütleb Lauri. {poolik} Karmid valud Kohtla-Järvel Annika: «Lauri oli tsirkusega Kohtla-Järvel, kui tal valud tekkisid. Ju need olid karmid valud, mehed ju muidu arstile ei lähe. Perearst ütles, et verenäidud on kohutavalt kehvad – kohe haiglasse! Määrati kiirekorraline sapikivide operatsioon. Ta läks jube traagilise näoga, nagu ta ei tuleks sealt tagasi. Ma veel magasin, kui ta võttis koti ja tuli mu juurde, et noh, ma nüüd lähen. Alguses mõtlesin, et mis see nüüd siis on, läheb oma kivisid lõikama, tehakse kolm auku kõhtu, ülejärgmine päev on inimesed lennukiga ka lennanud. Aga ta oli sellise näoga, et ma ehmusin! Helistasin perearstile, et mis temaga seal juhtus. See ütles, et nojah, eks hull on, aga haiglas saab abi. Võib-olla tal oli ikkagi nii kehv olla, et ta tundis ette, et ta ei pääse sellest niisama. Haiglas avastati, et sapikivi on ära ummistanud juha, kust lähevad ka pankrease ensüümid. Sellest tekib pankrease põletik. Nagu arstki ütles, et eks sa juba tulid kerge pankreatiidiga sinna sisse. Siis ta tuli opilt ja...». Lauri: «Mul hakkas õhupuudus, sellest tekkis paanika. Seda ma enam ei mäleta, kui mind teist korda ära viidi, siis tuli juba intensiiv ja kolm päeva tehislikus koomas ehk siis üldnarkoosi all hoiti mind kolm päeva.» Annika: «Pühapäeval läksid sa sinna, kolmapäeval tulin sind esimest korda vaatama, sest öeldi, et enne ei ole mõtet, et ta ei saa mitte midagi aru. Ma olin muidugi filme näinud, et istutakse kõrval, sosistatakse kõrva, loetakse raamatuid. Pool huumoriga mul õde ütles, et Lauri on viimasel ajal pretensioonikas olnud, et saab teada, et sa pole teda vaatamas käinud.». Lauri: «Pärast käisid suure hirmuga 25 korda järjest...» Annika: «See oli selline udus käimine. 25 korda käia Viimsist Mustamäele ja tagasi on ikka palju, aga ma ei fikseerinud seda ära.» Lauri: «Mind seoti jalgu- ja kättpidi voodi külge kinni, et ma midagi puruks ei tõmbaks. Minu klaustrofoobiale oli see väga halb. Perekonna toetus on aga ikka väga oluline, kui selline asi on kallal. Ma väga ootasin külastusaega, aga kui nad kohal olid, ma ei tahtnud, et nad seal eriti on. Kui sul on hästi halb olla, siis sa ei taha kedagi näha. Loomad lähevad ka üksi metsa surema. Ei taha kedagi näha, kellegagi rääkida, ei taha mingit
lähedust ega mitte midagi.» Annika kartis kõige hullemat Annika: «Ega mulle ka kõike räägitud, aga... Seedimine ei andnud nädalaid mingeid märke, et tööle hakkaks. Mulle öeldi kenasti, et töö on tellija materjalist. Lauril oli täpselt see murdepunkt, ta oli teelahkmel, et kas läheb nüüd halvemaks, ja see tähendas ainult kõige halvemat, või läheb paremaks. 38aastane naine, kes oli seal samuti pankreatiidiga, täpselt sama haiguslugu, ei pidanud vastu. Siis kritiseeriti mind, et miks ma ei ole optimistlik. Ma ei ole negatiivne, aga olen ju realist. Arstid ka ei aja sulle kägu enam.» Lauri: «Samal ajal suutsid Annika ja meeskond Tivoli ja tsirkuse käigus hoida.» Annika: «See oli kõige hullem aeg üldse tema elus – kaks tsirkust käigus ja vaja otsustada, kas Tivoli tuleb või mitte. Siis
desperate housewife kodus mõtleb, et mis me ütleme nüüd rootslasele, hakkame kahekesi muttidega Tivoli Tuuri tegema või? Ta oli ju sellise pildi loonud, et ilma temata see asi ei toimi, kuigi käisin kümme aastat kaasas, aga.... Mõtlesin, et jätame ära siis mingi aeg. Esimene kord, kui Lauri silmad lahti tegi, nägin, et midagi ta saab aru, vuristasin: «Kas sa Tivoli Tuuri tahad või? Saad aru või?». Inimene oli elu ja surma piiril. Mõtlesin aga, et pean küsima, ma ei arvanud, et see haiglaaeg
läheb nii pikaks.» Lauri: «Kui ma oleks ka läinud, ma oleksin tahtnud, et asjad ikka jätkuvad.» Annika: «Mina arvan küll, et meid ei oleks see töö siis küll enam huvitanud. Mis sa arvad, et oleksin maha su matnud ja öelnud, et noh, lähme nüüd siis tsirkusega Narva?» Lauri: «Mulle oleks see meeldinud.» Annika: «Ei, see ei oleks toiminud. Lapsegagi ma ei suutnud see aeg üldse tegeleda. Kui keegi sureb või minnakse lahku, alati mõtlen, kuidas lapsevanemad suudavad lastega edasi tegeleda. Lastel on imeline omadus elada samasugust elu edasi, nagu nad enne elavad, vähemalt väliselt. Nad ei tahagi ehk midagi halba mõelda. Liisa (14) ütles kohe, et ta teab, et issi saab terveks.» Masu ajas stressi ja suhted pingeliseks Lauri läheb fotograafiga ülakorrusele meesteasju arutama, näitab talle enda tehtud pildiseeriaid. Kaminatule ääres jutustades hakkavad Annika peas lahti kerima haiguse tagamaad, vormudes monoloogiks. Argielus, mis parata, on olnud stressifaktoreid. Annika: «Meie tutvusest saab nüüd
novembris 17 aastat, lähemalt tuttavad oleme 16 aastat. Ega meil ei ole kogu aeg, et oi, nii tore, nii vahva. Arvan, et logisemine tekkis masuajast, tuli rohkem tööd teha, pank pani näpud sahtli vahele. Tõelisus on olnud väga karm, et üldse sellest jamast välja tulla... Tulemus oligi, et kogu aeg on ainult pinged, töö. Mina nägin elu teistmoodi ette. Samas tema kui ärimees, vastutaja saab aru, et ta ei saa lasta rihma lõdvaks. Vaat, see ongi see, et ei olnud minul õigus, ei olnud temal õigus. Ma oma loomult ülivirk ei ole, Lauri tormab sinna-tänna. Ütleb, et võtan liiga spontaanselt, see oli selline iroonia juba vahepeal. Ütlesin, et mina ei taha kogu elu tormata, olla näost ära jooksnud – loomulikult, kui oleksin väga vaeses seisus, siis peaksin üks ja kaks ja kolm töökohta võtma. Ma ei ole kunagi pidanud õigeks seda meeletut rabamist. Ta ütleb, et kas tahad ilma rahata olla?! Ei taha, aga ma ei taha ka teha plaane, mida me kõik tegema hakkame, kui oleme juba kortsus ja vanad. Praegu tuleks elada – kui tahad maja Portugali, siis praegu tuleks see osta. Olgem ausad, hakkame liikuma sinnapoole eluteed, et me ei jõua enam, me ei näe väga head välja enam, ei viitsi käia õhtul restoranides või tantsulkal. Muidugi võib käia 80selt restoranides, aga küsimus on, et kas jõuad enam sinna sellise tempoga. Kui sul on unistused pikemaajalised, siis tuleks praegu mõelda pea selgeks – nagu öeldakse, kui täna oleks su viimane päev, mis sa siis teeksid? Saan aru, et võlad ja laenud on suured – meil on suured kohustused peal, aga mulle kohati tundus, et saab ka muretumalt elule vaadata. Ja kui ta tuleb koju, siis panen ette, et teeme midagi. Tema on tuuril, mina olen aga viis päeva kodus ja käin siin tööl ja nädala lõpus tahan pulli, nalja ja fun’i. Kui tema tuleb koju, ta tahab rahu, mina kodust välja minna, sest mul on olnud viis päeva rahu. Eks sellest meil need arusaamatused tekkisidki.» Öösel ei saanud sõbagi silmale Annika: «Arvan, et see haiglas käik ja see haigus on olnud mõnes mõttes õige ja hea. Mitte et sooviksin inimesele seda kogemust, aga võib-olla ilma selleta oleks me teed ehk isegi lahku läinud. Me olime nii erinevates suundades juba, elasime nii erinevat elu. Viis kuud tema oma Tivoli-elu, mina oma tegemiste keskel, juba harjusid ära sellega. Vahest elu teeb vimkasid, mis sulle hetkel tunduvad kohutavad... Eks kõik päevad sel kuul olid sellised, et kuskil ma ei käinud, midagi ei teinud. Sel ajal pole grammigi tahtmist midagi teha. Sel kuul oli iga päev ühtemoodi – magasin hästi kaua, sest olin meelega hommikuni üleval. Mul oli kogu aeg selline tunne, et halvad asjad, vargused ja surmad juhtuvad öösel kella kahest nii kuueni, mil organism on kõige nõrgem. Mul bernhardiin suri ka kell kolm-neli öösel... Ma olin see aeg kõik üleval, ma ei suutnud enne magama jääda, kui päike tuli välja. Siis tundsin, et huh, telefon pole helisenud, äkki tänane öö on üle elatud. Lõuna paiku arutasime Lauri emaga, kes helistab arstile. Päeval käisin terrassil edasi-tagasi, ma ei suutnud teha mitte midagi, ei koristanud, ei viitsinud umbrohtu rohida. Mul nagu kellu kukkus käest, kui ta intensiivi läks. Tunne oli, et mitte millelgi pole pointi. Et pean teadma, mis on lahendus. Kui lahendus on üks, jõuan ära niita ja koristada, kui lahendus on teine, pean kogu elu ümber muutma. Rääkimata sellest, kas mind siis üldse huvitaks. Kui läinuks kõige hullemat moodi, siis noh, mis mul sest majast. Neljast hakkasin liikuma, et viieks haiglasse jõuda. Siis olin nagu ergutustüdruk seal, üritasin tuju üleval hoida, lubasin kõikvõimalikke asju, lubasin maad ja ilmad kokku. Et ta ainult leiaks selle power’i! Kõik unistused vadistasin talle kõrva. Käisin tööl, prillid ees, ei viitsinud meikida ega midagi. Alla võtsin selle jamaga ainult kaks kilo, oleks võinud rohkem võtta, kui kuu aega ei söö. Aga üks imeasi juhtus. Üks sõbranna helistas mulle, et mis Lauriga nüüd ikka on. Ta on selline positiivne, usub, laseb ennustada. Sõbranna oli mures, ta küsis nõu nõia käest, kellelt ise abi sai – kästi teha ruunimärgid käe peale. Ma ei olnud neid kunagi kasutanud, ta saatis mulle lingi, et millised need märgid on. Ütles, et teda on need viimase aasta jooksul palju aidanud armastuses, tervises, äris, kribib neid lepingutele, keha peale. Mõtlesin, et mis see halba saab teha. Sel päeval oli õudselt lahe doktor, lubas, et kribige-kribige, siin on igasuguseid pendlimehi käinud. Võtsin vildika kaasa, vaikselt tegin ja ütlesin Laurile kõrva sisse – ta oli siis narkoosiuimas, et kui keskööl äratad mingi joodiku üles, ta on umbes samas seisus. Küsisin, et kas ta teab, mis märgid need on, ta noogutas, siis tegin need talle käte peale. Sõbranna ütles, et homseks on kõik korras. Ütlesin, et kuule, vaevalt, arstid rääkisid, et arvatavasti tehakse talle kõrisse trahheotoomia, et asi ei näita paranemist. Kui ma talle neid märke tegin, näitasid näidud, et asi läheb raskemaks. Saad aru, helistan järgmine päev kell üks või kaks arstile, et nüüd kuidas on. Arst ütleb, et kõik on ikka väga halvasti. Ma täitsa õnnetu, tegin ju endale ka need jõu andmise märgid. Lähen siis viiest haiglasse, nukker tuju sees. Desinfitseerin intensiivis käsi, vaatan, doktor räägib seal, kus Lauri voodi on. Mõtlen, täitsa lõpp, kellega ta nüüd räägib. Kas nüüd on ära viidud, täitsa hirm tekkis. Hiilin hirmuga uksest sisse... Lauri istub lamamisoolis ja vaatab kelmika näoga otsa. Suu kuivanud ja katki, aga pudistab uhkelt, et tal ei ole toru suus. Ta hingab ise!» Haigus õpetab inimest hindama Järgmisel päeval läks Lauri olemine taas kehvemaks, siis lasi ta naisel märgid üle kirjutada. Annika tegi need uuesti endale ja tütrele ka. Kaks-kolm päeva hingitses Lauri piiri peal, et kas ta pannakse tagasi aparaatide alla. Välja tuli! Enam polnud vajadust. Annika: «Vaat see oli küll kihvt asi! Mõni päev oli ju täielik ahastus, et kelle poole veel pöörduda, lõpuks oli tal ka kopsupõletik ja muud halvad asjad. Mõtlesin, et see on ränkraske hind, aga kui ta sellest välja tuleb, on tal sellest väga palju endal õppida ja minul ka. Et ei ole iseenesest mõistetav, et ta siin diivanil istub. Inimestel saab pikas kooselus kombeks prigiseda iga päev pisiprobleemide üle ja need lähevad lõpuks suureks nagu lumepall. Pisikesest jauramises või tulla kodusõda, sest seda ei tahetud asja käigus ära lahendada, sest mõlemad on kanged.» Lauri: «Stress on asja taga. Kui paned üle võlli, siis ei ole sul aega lähedaste jaoks. Siis tekib sealtpoolt rahulolematus, see omakorda lisab stressi. Tuleb endale ja perele aega võtta.»
