Tivoliärimees Lauri Viikna oli vaevu paranenud pankreatiidist, mis heitis ta surma lõugade vahele, kui tsikliavarii ta uuesti haiglasse viis.
Lauri Viikna (45) parem külg on tsiklimatsust kange, kuid ta on valmis uuesti mootorrattale hüppama. Elu on ju elamiseks! «Pärast pankreatiidiga elu ja surma peale maadlemist sai end natuke kogutud. Ei taha kogu aeg haige olla, tahaks elust midagi võtta ka. Siis tulebki tahtmine tsikliga sõita,» lausub Lauri. Ka himu tööd rabada on tal jätkuvalt olemas, kuid nüüd jagab ta tuuride juhtimise vastutust tütarde Getteri (22) ja Beritiga (24). Lauri korraldab tänavu kahte tsirkust, Tivoli Tuuri ja Krokodillide ja Reptiilide Show`d. Ta küll lubas oma koormust vähendada, kuid see kipub ununema. Samuti on unustusse vajunud Lauri naise Annika (42) läinud aastal antud lubadus, et ta mehe kallal enam hambaid ei terita. «Annika oli päris tige, kui ma tsikliga paugu panin,» tunnistab Lauri. Naist ärritas, et mehel on suvel jälle tervis käest ära, aiatööd jäävad unarusse... Eelmisest suvest, mil Lauri oli pankreatiidiga pea kuu aega haiglas, sent surmale võlgu, ei ole neerud veel täielikult taastunud. Sellest tulenevalt on mehel ka vererõhk kõrge. «Nii kui natuke tervemaks saad ja nina välja pistad, siis «prinaneerid», nagu öeldakse selle kohta Kreisiraadios, ennast tsikliga ära, ja ongi jälle, kurat, hoog maha tõmmatud,» räägib Lauri. Viikna sõitis 14. mail Peterburi maanteed mööda esimeses reas, bussi taga. Kaes vasakule, paremale ja taha ning hakkas peatuvast bussist mööduma. Järgmisel hetkel, kui ta jälle ette vaatas, lendas ta juba tsikliga külili kiviklibusse, betoonjubinate-metalltorude vahele. Õnnetus raksatas Lauril lahti õlanuki moodustavad kaks luud. Kui kannatanu tahab tulevikus suuri raskusi tõsta, siis fikseeritakse taoline vigastus õlga paigaldatava metalltraadi või naeltega. {poolik} «Kui arvutitööd teen, siis ei pidanud see väga hull olema. Samas tahan ma olla terve mees, et kõik oleks korras. No vaatan... Las põletik ja paistetus lähevad alla, siis otsustan, kas lähen operatsioonile,» ütleb Lauri. Jõusaalis käimine tuleb tükiks ajaks unustada, kuid ujuda tohib. Pärast mulluste tervisehädade kadalippu on Lauri nagu nõiaväel oma ideaalkaalu, 93 kilo, saavutanud. Liigsed kalorid jäävad tal ka alkoholist sisse neelamata. «Alkoholi üldse nagu ei taha, ei ole tükk aega joonud. Igaõhtust päeva lõpetamist väikse klaasiga, sellist asja enam ei ole. Kui mingi ürituski on, ega siis ka ei taha,» sõnab Lauri. Oma töökoormuse kergendamiseks on Lauril aga ketserlik plaan. Ta teeb nagu Lenin. Nagu seal anekdoodis, kus Lenin ütleb Krupskajale, kes oli ta naine, et on armukese juures. Armukesele ütleb, et on Krupskaja juures. Tegelikult aga on raamatukogus ja õpib! «Mul on sama sündroom – tivolis mõeldakse, et olen tsirkuses. Tsirkuses mõeldakse, et olen krokodillide juures. Seal arvatakse, et olen teise tsirkuse juures. Aga tegelikult olen ma hoopis kodus!» muheleb Lauri. «Haigus näitas, et tark ongi olla osa aega kodus. Haigus õpetas mulle, et inimesed saavad ka ilma minuta hakkama.» Aastaid oli Lauri Tivoli Tuuril kohal iga päev. Tänavu on ta paika pannud vastutavad isikud. «Nüüd ongi nii, et mul on kõik tüdrukud tööl, noorim tütar, viieteistkümnene Liisa välja arvatud.» Berit juhib koos oma poiss-sõbraga tivolit. Getter koos oma noormehega ohjab aga Krokodillide ja Reptiilide Show’d. Liisa on sisse lugenud kõik tuuriürituste raadio- ja telereklaamid ning vaheklipid tsirkuseetenduses. «Nii see tsirkusepere läheb põlvest põlve edasi. Nad näevad, et see töö on karm ja raske, ja ega ma tea, kas nad tahavad sellega jätkata. Getter ütleb, et ta näeb alles nüüd, miks ma teinekord tundide kaupa tagasi ei helista. Ma ei tea, kui kauaks nad end sellega kavatsevad siduda. Kuid neile geneetiliselt see sebimine ikkagi sobib,» räägib Lauri. Kas tütred pakkusid ise välja, et tulevad sulle appi? Sellest on ammu juttu olnud. Tahad, või sa ei taha, mingil hetkel jõuab tivoli- ja tsirkusebisnises asi lõpuks perekonnani välja. Sa oled ju kuulnud, et on tsirkuseperekonnad ja nii hakkab meilgi asi välja kujunema. Paistab, et selles äris nagu teisiti ei saagi. Teistes firmades on see juhus, kui lapsed jätkavad traditsiooni, aga tsirkusebisnises on see pigem reegel. Kuidas noorem tütar kaasatud saab? Ostsin sel aastal väikse karusselli. See on hästi nunnu, tuled küljes ja muusika peal, saab sõiduautoga vedada. Karussellil on üks telg ja ka naisterahvas paneb selle 20 minutiga püsti ja võtab 20 minutiga lahti. Ma pakkusin seda Liisale, et teenigu raha. Tema aga saatis mind kuu peale. Las läheb natuke aega mööda, küll ta aru saab, kui lihtne on sellise väikse asjaga linna keskele minna – ja lapsed tulevad sõitma. Isad õpetavad lastele ärinipid kätte... Miks aetakse pereäri? Asi on väga lihtne. Kuna tegemist on rahaga, siis ei saa võõraid usaldada. Kui ma panen suvalise inimese pileteid müüma, siis võib ta raha oma taskusse toppida. Kui Liisa raha taskusse paneb, siis jääb see vähemalt perekonda. Mul pole vahet. Ma nagunii annan talle raha. Kuidas sa end vaimse pinge eest hoiad? Ma elan nagu mullis, püüan hoida hea enda sees ja halva väljaspool. Võtan asju rahulikult. Kui kuskil midagi järele annab, siis teised toetavad. Kas vanusega lisandub muresid? Ma olen alati rääkinud, et inimesel on elus murede nivoo. Kui sul on palju muresid, ja neid lisandub, siis sa ühel hetkel ei jõua neid enam vastu võtta. Sa õpid muredega elama. Ja kui sul ei ole suuri muresid, siis sa mõtled väiksed asjad nii suureks, et annab täpselt sama nivoo välja. Mul on see teooria olnud kogu aeg. Aga ma olen nii palju targemaks saanud, et näen – mida vanemaks saad, seda rohkem tekib muresid, mille pärast tasub muretseda. Pseudomuresid, neid, mida sa endale ise juurde mõtled, jääb vähemaks. Tervis tuletab end ise meelde, aga ma ei mõtle kogu aeg selle peale. Tühja neist muredest, üritan kõigest üle olla. Praegu ma väga positiivselt vaatan kõiki tegemisi. Eks ma püüan ka paksu nahka kasvatada. Miks sa paksu nahka kasvatad? Ükskõik, mida sa teed – kasvatad lapsi või valmistad süüa –, alati on olemas ebaõnnestumise protsent. Minu ebaõnnestumise protsent on tihtilugu Eesti inimestel hambus. Mis mind solvab tegelikult – et jutt on mingist Viikna vanarauast. Vaateratas on kolm aastat van. Ma ei tea, kas ta on vanaraud ja peaks ära viskama?! Tivolis on Euroopa mobiilsetest lõbustusparkidest parimad atraktsioonid, mida on andnud kokku panna. Mul on siin 13 partnerit, läbilõige Euroopa karussellimajandusest, siin on inimesed Saksamaalt, Hollandist jne. Ükski suurtest karussellidest ei kuulu mulle. Kui oli see Rakvere põleng, siis karussellide omanikul, rootslasel, oli ju kindlustus. Ta pakkus kannatanutele, et võtke, mul on raha, aga nad keeldusid. Jurist jooksutas aasta otsa oma 25 klienti. Lõpuks, kui ta nägi, et minu käest raha ei saa, oli ta nõus ka rootslast hagema. Siis läks käiku rootslase kindlustus. Ta ei saanud ju oma kindlustust ette käivitada, kui tema vastu polnud tulnud nõuet. Minul kindlustust ei olnud, mul pole midagi kindlustada, sest need pole minu asjad... Kui see lõpuks ära lahendati, rootslase kindlustus maksis kaks miljonit kannatanutele, siis nad maksid sellest omakorda päris korraliku summa juristile, kes oli neid aasta otsa jooksutanud. Kas sind heidutab, et sind kogu aeg kirutakse? Mis mind heidutab, Eesti inimesed kiruvad ärimehi... Kui teed tööd selleks, et saada raha, on see auasi. Kui sa julged tunnistada, et teed äri selle pärast, et saada raha, on sel kohe paha maitse juures. Äri najal püsib aga kogu see maailm koos – ettevõtjate maksustatud tulust makstakse ju kõik muud palgad. Kust mujalt see raha tuleb, ega linnavalitsus raha ei tooda ju... Ega pangad raha ei tooda. Seda toodab ärimees, kelle kohta öeldakse: «Sa kuradi värdjas, teed äri, et raha teenida!» Kui sul õnnestub tõesti midagi teenida, on väga hästi. Aga kes see siin nüüd nii väga hirmsasti praegu teenib. Ükskõik mis alal, ikka investeerid, tood inimestele uusi asju, mässad. Hummerile truuduse vandumist ei tahetud sulle andestada... Mu Hummer on kümme aastat vana. Ma ei vaheta igal aastal autosid ega ei luba endale ei tea misasja. Täiesti tavaline elu ja töö ja tegemine. Sa oled igal aastal andnud lastekodulastele ja vähekindlustatud peredele oma tuuridele kõvasti priipääsmeid. Mis on sulle heateo palk? Kurb, et tsikliga kivihunnikusse kobarasse panemisest kirjutatakse, aga olulistest asjadest teada ei taheta. Me tegime hiljuti tivolis lastekodulastele, vähekindlustatud peredele ja lapsinvaliididele toetuspäeva, kuhu tuli 600 last. Me saatsime pressiteate 600 ajakirjanikule, aga kohale tuli vaid üks. Küsimus pole selles, et me oleksime tahtnud suurt meediakajastust saada. Me tahtsime oma algatusest teada anda, et ka teised tuld võtaksid ja laste jaoks midagi ära teeksid. Meil on aktsioonid «Teeme ära», «Teeme Eestimaa korda», aga meil on ka oma Eestimaa lapsed. Räägitakse, et 60 000 neist elab täielikus vaesuses. Mina tahan julgustada selliste algatustega ka teisi firmasid. Neist paljudel on vahendeid, et lapsi toetada. Tütar Getter Nurges: «Ma olen alati suhtunud skeptiliselt, kui isa ütleb: «Kallis laps, mul on praegu tõesti kiire!» Tal on justkui terve elu kiire olnud – kuid nüüd koos töötades pean tõdema, et ongi tõepoolest kogu aeg kiire, mõtled sada mõtet sekundis, telefon on pidevalt punane ja postkasti saabub pea iga minut uus kiri mõnelt koostööpartnerilt või haldusüksuselt. Isale helistades juhtub võib-olla ühel korral sajast, et telefon kutsub, mitte pole kinni! Perega koos töötades ongi vist kõige suurem kunst oskus töö ning eraelu lahus hoida. Tööl ütlen isale alati Lauri, või räägin teistega temast kolmandas isikus. Eriti imelik tundub see meie välismaalastest koostööpartneritele. Kui ma ütlen neile, et «Lauri arvab…», siis nad kohkuvad ja küsivad, et kas me oleme tülis, miks ma oma isale «isa» ei ütle? Mu isa on uskumatult karismaatiline inimene, kellel on oskus puhtalt oma kohalolekuga kõik pinged ära nullida ja probleemid lahendada. Tal on suurepärane oskus inimesi maha rahustada ja nendega koostööd teha. Ma arvan, et see ongi olnud tema edu võti ning heade suhete alus sakslaste, rootslaste, poolakate või kellega tahes. Ta saab kõigiga läbi, ükskõik, mis valdkonnas sa abi vajad, tal on alati tutvus olemas! Ma olen oma isa üle uhke ja saan temast alati rääkida ülivõrdes. Lisaks kõigele oskab ta trummi mängida, peab lugu heast muusikast ja raamatutest, tegeleb fotograafiaga, teab ajalugu ja erinevaid keeli, peab restorane ja oskab hästi süüa teha!» Tütar Berit Viikna: «Ma mäletan väga hästi Tivoli Tuuri esimest suve 17 aastat tagasi. Olin siis seitsmeaastane ja karusselle täis lõbustuspark oli minu jaoks vapustav koht. Ma käisin päevad läbi ühelt karussellilt teisele. Tulemuseks on see, et ma ei taha enam ühegagi neist sõita. Aga tivolis olen ikka igal aastal käinud, et vaadata, mille uuega isa hakkama on saanud. Ja mitte ainult vaatamas, isa on mind pannud pileteid, loteriipileteid, jäätist ja õlut müüma. Kui isa eelmisel aastal haiglasse sattus, siis pidin oma panust suurendama ja abistama nii palju kui oskasin.
Sel aastal olen juba targem ja üritan rohkemate ülesannetega toime tulla. Nüüd ma näen, milliste erinevate keeruliste probleemide lahendamisega on isa kõik need aastad hakkama saanud.»
