TARMO ja SIIRI KEINATAMMe 26aastase abielu loos tundub saatusel olevat suur roll — ootamatutest ja vahel õnnetutestki juhtumitest on saanud pöördepunktid, mis nende kooselu üha tugevamaks on teinud.
1. stseen
Provintsitüdruk ja showmees
15aastane Rakvere tüdruk Siiri läks pärast põhikooli Tallinna muusikakooli (hilisem G. Otsa muusikakool). Kooli koridoris jäi ta silma kursus eespool õppivale Tallinna poisile Tarmole, kes polnud kommentaaridega kitsi. Üsna pea hakkas Tarmo Nõmmel Siiri ahjuküttega toas külas käima...
Siiri: Mulle muidu sellised tögajad poisid ei meeldinud, sellised tögajad poisid ei meeldinud, aga Tarmo tegi seda kuidagi kenasti ja eks mul oli ikka hea meel ka... Tegelikult jäi Tarmo mulle silma hoopis varem, ühel lastelaulupeol, kus ta akordionit mängis. No kuidas siukest tonti mitte mäletada!
Tarmo: Muusikakool oli selline paik, kus oli palju vabadust. Tundsime ennast iseseisvatena, iseenda peremeestena. Nii et ega seal käimiste ja tegemiste kohta mingeid ütlemisi ei olnud.
S: Minu õpetajad olid küll hirmul, kui ma Tarmoga käima hakkasin.
T: Misasja?
S: Ja-jaa! Mina olin ju vaikne provintsitüdruk ja tema oli selline showmees...
T: Showmees!? Elav noor inimene, kellele ümbritsev elu korda läks ja läheb siiamaani. Ega ma siis sellepärast veel showmees pole!
Missugune see päris äraarmumise hetk oli?
T: Ei meenu, et silmist pimedaks ja pauhti põlvili maha oleks löönud. Minu esimene mälestus on aga see, kuidas ma ootasin Siirit Balti jaamas neli ja pool tundi. Ta jäi neli ja pool tundi hiljaks!
S: Ja ta ootas mu ära! Kui sul ikka ükskõik oleks olnud, siis sa oleks ju ära läinud?
T: Noh, ega mul targemat ka teha polnud.
S: Ma õmblesin endale uut pintsakut ja ma lihtsalt pidin selle esimeseks kohtinguks valmis saama!
Millal teineteise ämmale-äiale tutvustati?
T: Umbes aasta pärast vist.
S: See, kuidas Tarmo minu emaga kohtus, on mul vist surmatunnini meeles. Tarmo oli just minu juurde jõudnud. Oli talv, ta seisis ahju ääres, saapad jalas. Ema aga oli tulnud linna külla oma vennale, kelle majas ma elasin. Ta tuli minu tuppa ja kui neid omavahel tutvustasin, oli Tarmol loik ümber.
T: Saabaste küljest oli lumi sulanud! Räägi nüüd selgelt, muidu keegi saab valesti aru, et mis loik.
S: Pärast ütles Tarmo mulle: ütle oma emale, et mul on parem ülikond ka.
Kes ja kuidas abieluettepaneku tegi?
S: Me olime selleks ajaks juba üle nelja aasta tuttavad. Kohta mäletad või?
T: Ee-ei mäleta...
S: Kännu Kukk (restoran Mustamäel — toim). Ilus õhtu ja laud kahele... Tema kutsus, mina pole teda iial kohtama kutsunud.
Kas see oli ette planeeritud käepalumistseremoonia?
T: Ei olnud. Ju see otsus kuidagi jutu käigus sündis.
2. stseen
Õnn südamevaluga pooleks
Siiri ei vastanud käepalumisele sugugi muretult ja õnnelikult «jah». Tema südamel oli üks suur koorem. Nimelt olid tohtrid kinnitanud, et ta ei saa lapsi. Kuigi Tarmo sellest numbrit ei teinud, oli Siiri siiski dilemma ees. Kuid elu tegi kingituse — mais viisid noored avalduse sisse, augustis olid pulmad ja veebruaris sündis tütar Kris.
S: Nii et kui me abiellusime, oli ta tegelikult juba tulemas. Kusagil enne pulmi käisin arsti juures ja ütlesin, et mu kasvaja on nüüd nii suur, et opereerige. Arst ütles, et polegi kasvaja, laps hoopis. Mida ma tundma pidin! Esimene mõte oli, et ma lähen ja hüppan üheksandalt korruselt alla, sest olin kõigile valetanud — Tarmole, ämmale.
T: Esimene laps kasvas nii, et ei saanud arugi. Olime mõlemad Vanemuise teatris tööl, mina dirigendina, Siiri kooris. Õhtuti tulime siis, kui tema juba magas. Õppimised ja muud asjad olid kõik ta enda asi.
S: Ta on kogu aeg õppinud väga hästi ja olnud väga iseseisev. Samas hakkas ta juba nelja-aastaselt teatritükkides kaasa lööma.
T: Meie Tartu-elu kestis 11 aastat. Eesti krooni tuleku suvel (1992 — toim) kutsus Eri Klas mind Estoniasse ja tulime Tallinna tagasi.
See oli teie elus suur kannapööre?
S: Jah, minu elus eriti. Tulin siis üldse teatritöölt ära ja varsti hakkasin siin meie maja allkorrusel ilusalongi looma. Ma ei kahetse. Olen eluaeg teistel juukseid lõiganud ja meike teinud.
T: Vahepeal, 1996. aastal sündis meil teine tütar Kirke.
Teie lastel on päris suur vanusevahe?
S: Mina olingi mõelnud jääda ühe lapsega. Olime ju noored ja...
T: Teine laps oli meil selline uue elu alustamine. Olime selleks ajaks nii kaua koos elanud juba... Eks igas peres tule ette umbkohti, kui mõeldakse, et kuidas edasi.
Kas oli ka hetk, kui mõtlesite, kas üldse koos edasi?
T: Ei, seda polnud. Kuid olime jõudnud punkti, kus tuli otsustada, kuidas edasi ja kuhu. 1996. juhtus palju asju: sündis tütar, pidime alustama majaehitust Muugal, aga siis sai Siiri päranduseks selle maja siin.
S: Muusikakooli ajal olingi siin onu majas korteris, kui Tarmo mul külas hakkas käima. Pruudipärg mängiti meile maha siinsamas ja meie oma pulmad peeti samuti just siin, sellessamas toas. Onul ja onunaisel lapsi ei olnud ja nii see maja meie perele kingituseks tuli.
T: Samal aastal tekkisid minul rasked tervisekomplikatsioonid. Tehti südameoperatsioon, mis õnneks läks edukalt. Kokkuvõtvalt olime tagasi samas punktis, kus oma abielu alguses — oli väike laps, oli uue kodu loomine.
S: Jah, me elaks Tarmoga nagu oma teist abielu. Teist võimalust.
T: See keeruline 1996 lõppes sellega, et ma tulin pärast südameoperatsiooni päev enne jõululaupäeva ise taksoga haiglast koju. Tahe koju pere juurde jõuda oli nii suur... Pidin siiski teatud lõivu maksma, pärast operatsiooni ei saa ma enam nii aktiivselt tegelda oma eriala, dirigeerimisega.
3. stseen
Kasulik luumurd
Aastaks 2000 oli Tallinna-elu taas tuure kogunud ning Tarmo tööpäevad kestsid kaksteist tundi ja rohkem. Kuni ta sõbra sünnipäeval jalaluu murdis ning kuueks nädalaks ratastooli sunniti. Istus tooliga keset hoovi ja mõtles elu eesmärkide üle. Välja mõtles.
T: Mõtlesin, et mida ma tõmblen! Kell kaheksa kodust minema ja kümneks tagasi — milleks? Panin prioriteedid paika ja jõudsin selleni, et minule on kodu ja perekond kõige tähtsam. Pärast seda tõdemust on hoopis lihtsam elada. Mul on vähemalt 80% liigutustest nüüd motiveeritud, ei toimu niisama ringitõmblemist.
Naisel on oma mehe suust sellist juttu vist hea kuulata?
S: Muidugi! Me mõtleme samamoodi ja ühised väärtused ühendavadki.
T: Kui esimene laps kasvas meil töö ja oma elu kõrvalt, siis praegu on nii, et iga tund, kui ma Kirket ei näe, tundub raisatuna. Võib kõlada üliemotsionaalselt, aga kui saaks, siis tahaks isegi olla koolis klassiakna taga ja näha, kuidas ta on ja õpib. Samas, ega teda ei poputata ega hellitata, ta ei ela vati sees. Lihtsalt mina olen teistmoodi suhtuma hakanud.
S: Me oleme elus väga palju väikseid asju nautinud. Kas või väikest lõkke ääres istumist. Mulle meenub üks väga õnnelik moment paar aastat tagasi. Meie väiksem tütar pani maki mängima ja tantsis meile. Ja kuidas ta tantsis! Meil jäi hing kinni. Ja pärast tantsu ütles, et ta unistab kunagi tantsida suurel laval, kui orkester mängib ja «on dirigent». Kuueaastase lapse selline pühendumine oli ääretult liigutav.
T: Sealtpeale oli meil selge pilt, et kui meie esimene tütar on selline pragmaatiline inimene, siis teine neiu kaldub rohkem kaunite kunstide poole.
Tarmol endal tundub olevat palju andeid: poliitika, muusika, televisioon. Siiri, kuidas teile Tarmo teletegemised meeldivad?
S: Eks ma ikka vaatan. See on meie elurütmis juba nii ammu sees olnud, et olen harjunud. Ehkki «Kreisiraadio» pani vahel ikka piinlikkust tundma. Aga see uus saade «Hommikukohvik» mulle küll väga meeldib, kuigi ma ikka alati pabistan ja alati on mul saate kohta ka midagi öelda.
Tarmo, kas teie ka ennast telerist vaatate?
T: Ikka vaatan, kuigi rohkem õppeprotsessi eesmärgil. Vaatan, kui loomulik ja kui minulik see saade on. Tavaliselt ma selliseid asju ei tee, mis minulikud pole. «Kreisiraadio» oli omas ajas tore asi, aga ta sai otsa ja rohkem ei tule. Mul on hea meel, et meis oli meelekindlust asi õigel ajal ära lõpetada, mitte jääda aastateks Eestimaa peale järelnoppeid tegema.
4. stseen
PowerPoint ja Exel
Hommik. Tarmo liigub köögis esimesena ja kohe pudeneb Siiri aadressil etteheide — nõud jälle pesemata! Kui Siiri vaatama läheb, leiab ta kraanikausist üksiku teelusika...
T: (tõstab näpu püsti) Neitsi tähtkuju!
S: Aga ta on arenev Neitsi, ta on nüüd juba minusugusega üsna leplik. Ma ei pea ikkagi väga hirmul olema, et ta üksiku pesemata lusika pärast kohvrid pakib. (Naerab.) Aga eks ma natuke kardan ikka... Ja muide, meil oli üks võistlus...
T: Oli? On ka praegu, kaotaja pole veel selgunud.
S: Jah, meil ON võistlus, kelle laud on kõige rohkem korras. Võistlevad kõik: kaheksa-aastane Kirke, mina, kes teeb kõike korraga, ning Tarmo, kes on täielik pedant! Praeguse seisuga on issi võidumees...
T: (rõhuga) Kusjuures absoluutne!
Kas teie peres tõsiseid lahkarvamusi ka ette tuleb?
T: Mulle meeldib väga kodus olla. Siiri jälle tegutseb ka töisel rindel kodust saja meetri raadiuses ja tahaks vahel kodust kaugemale saada.
S: Selles osas on meil käärid jah. Aga kui mõtlema hakata, siis on need ka ainsad käärid.
T: No mõningad eriarusaamad majandusasjadest on ka...
S: Tarmo tahab, et ma oleksin targem.
T: Mitte targem, aga, ütleme, numbripõhisem.
S: Minule pole raamatupidajasoolikat üldse antud.
T: Ütleme, et kui arvuti keeles on Siiri elu PowerPoint, siis minu elu on Excel!
