"Me võime kõigeks valmis olla, aga kui selline uudis tuleb, siis on ikka šokk," sõnas Oja ja lisas, et tunne on nii värske, et emotsioone on raske kirjeldada. "Oleme ühes garderoobis nii palju koos igasuguseid jutte rääkinud, nii teatrist, kirjandusest kui perekondadest," kirjeldas Oja.

Teatrijuht meenutas Lembitut kui ausat ja otsekohest meest. "Ta oli suhteliselt lakooniline. Kui midagi oli, siis ütles välja. Ta ei armastanud suurt tähelepanu, ei meeldinud suured tunnustused ega kuskil pidulikel vastuvõttudel käia," lisas ta ja tunnistas, et Ulfsak ei jäänud isegi viimastel esietendustel pidudele, vaid kiirustas koju. Oja sõnul ei kurtnud Ulfsak viimastel aastatel hoolimata haigusest elu üle.

"Ta suhtus üldse elusse rahulikult, aga vähemalt nii palju, kui meie garderoobivestlustest välja tuli... Niisugust võitlevat protesti temas ei olnud, selles mõttes oli ta rahulolev, rõõmus," kirjeldas Oja Ulfsaki ellusuhtumist.

"Isegi, kui ma teda viimati kuus päeva tagasi nägin, isegi siis oli ta rahulik ja rõõmus. Sellepärast on see mulle suurem šokk, et ma ei oodanud, et see nii kiiresti juhtub," tõdes Oja. Ka ei olnud meestel kõigi koostöötatud aastate jooksul ühtegi konflikti. Nad mängisid koos ka mitmetes lavastustes.

"Üks neist rollidest, mille ta mulle pärandas, oli "Kaart ja territoorium", mille viimane etendus on 31. märtsil. Me pühendame selle nüüd Lembit Ulfsakile," sõnas Oja. "Temaga oli väga hea koos töötada. Ei olnud tühja sagimist, ta oli väga konkreetne. See ongi suure näitleja tunnus, et see on seletamatu," iseloomustas ta Ulfsaki ja režissööride armastust tema vastu.

"Esimest korda, kui ta Kuldgloobustele läks, siis sellesse ta suhtus väga suure rõõmuga. Teine kord läks ta juba teatud ettevaatusega. Ütles, et ah, ma olen seda kõik juba näinud ja nüüd ma teist korda ei viitsiks minna. Aga ta ikkagi läks kohale. Ilmselt see kuulub samasse kategooriasse, et ta ei tahtnud suurt tähelepanu, aga uudishimulik oli ta küll ja pidi ära käima," lisas Oja.