«Kättemaksukontori» ja «Õnne 13» hiljutiste traagiliste süžeepööretega kaasnenud paanika pani režissöör Ain Prosa mõtlema, miks publik tegelikkusel ja väljamõeldisel vahet ei tee. Fännide maruline tähelepanu peletas sarjast Marika Vaariku. Kes lahkub järgmisena, küsib Prosa endamisi.
Hinnatud telerežissöör ja lavastaja Ain Prosa (46) on määranud rohkem kui kümnendi jooksul väga paljude näitlejate elu. Hittsarjade «Õnne 13» ja «Kättemaksukontor» ning suurejoonelise draamasarja «Tuulepealne maa» lavastajana otsustab paljuski tema vaist, kellest ja kui kauaks ekraanil supertäht saab. Ain on abielus teatrikunstnik Kersti Varrakuga (40) ja kasvatab kaheaastast tütart.
Sa võtad sarjade aadressil tehtavat kriitikat valuliselt?
Lavastaja vastutab enda töö eest ja mind solvab, kui ajakirjanik süüdistab mind nelja-aastaste laste õudusunenägudes. Õudusunenägusid võib näha ka selle pärast, mis lasteaias juhtus. Kui vanemad muudavad teleri ja arvuti lapsehoidjaks, ei saa selles telesarja tegijaid süüdistada. Kui laps lõikab noaga sõrme, kas siis on noatootja süüdi? Lastel puudub sari, mis neid köidaks ja kõnetaks. Tänapäeva lapsed ei ole tited, kes vaataks «Mõmmi ja aabitsat». Lapsed on kasvanud üles Pixari koguperemultikatega. Shrek on näiteks väga ropp ja vägivaldne, kuid keegi ei kurda selle üle.
Kuidas juhtus, et täiskasvanutele mõeldud «Kättemaksukontorist» lastesaade sai?
Rääkisime ühes osas internetiohtudest. Sellest, mis juhtub, kui Internetis võõraste onudega suhtled. Häidi ja Marion mängisid selles episoodis pubekaid ja pärast seda toimus sarja Facebooki leheküljel plahvatus. Lapsed kaaperdasid sarja. Neil oli vaja midagi, mis on nende oma.
Kevadel vaatajat šokeerinud Marioni surm näitab, kui nutikad on lapsed. Nad lugesid telekavast annotatsiooni, kus oli kirjas, et Marionil on matused. Seejärel kestis kümme päeva üleriigilises meedias keskustelu, kas seebikategelane saab surma või jääb ellu! Ühest küljest näitab see fännide piiritut andumust, teisalt on koomiline, kui juhtivate lehtede võrguväljaannetes käsitletakse teemat, nagu oleks tegemist võimalusega, et kohe tuleb eestlane mingil olulisel spordivõistlusel kuldmedalile.
«Õnne 13» Mare sattus sel sügisel õnnetusse ja vaatajad said šoki. Inimestel on lihtsam elada seriaalikangelase elu kui mõelda enda muredele.
Lastest saan ma veel aru, aga pärast Mare õnnetust hämmastas mind, et täiskasvanud inimesed pöörasid ära. Hannes Kaljujärv helistas Anne Veesaarele ja küsis, mis lahti on. Ta ei saanud enam mööda Tartut ringi käia. Inimeste põhimure oli, kas Mare jääb ellu või ei.
Väljamõeldud elu ja reaalsuse kokkupõrkest on «Õnne 13-s» näide olemas. Silvia Laidla tegelaskuju saadeti sarjas vanadekodusse, kuhu ta minna ei tahtnud. Lugu jäi lõputa – näitleja suri.
Tegeliku elu eest ei ole keegi kaitstud. Püüdsime seda lugu sarjas lahendades väga ettevaatlikud olla, et Marika Korolevi mängitud Evelini ära ei lintšitaks. Õnneks sel korral vaatajad isiklikuks ei läinud.
«Õnne 13» trupis löövad kaasa eakad näitlejad. Kuidas ootamatusteks valmis olla?
Vanakooli näitlejad muretsevad võtte pärast palju rohkem kui noored näitlejad. Tihti kardavad nad, et tekst ei jää pähe, kuid tegelikult on neil tekst alati hästi peas. Kaljo Kiisk oli lõpuni sarjas sees. Ta läks teisipäeval haiglasse ja ütles, et tuleb neljapäeval välja, laupäeval teeme võtte ära. Läks teisiti. Kui Kaljo siit ilmast lahkus, oli tal Johannese tekst haiglas öökapi peal.
Kaljo ise ei rääkinud meile oma haiguse tegelikust tõsidusest. Ühes meie viimastest vestlustest mainis Kaljo vaid, et Johannesega võiks teha nii, et ta vaatab maailma laiemalt ja ütleb ühes stseenis liblikat silmitsedes, et vaata kui ilus liblikas – ei ole sellist näinudki. Siis ma tajusin, et ta valmistab enda lahkumist ette.
Kuidas mõjutab näitlejate eraelu peaosa menukas sarjas?
Suurte rollide puhul on nii, et need kuulutatakse rahvuslikuks pärandiks. Rahvuslikust pärandist tulenevalt tundub rahvale, et nad on ka nende omad. Kuid näitleja ei ole rahva oma. Mis meie «Kättemaksukontori» näitlejannadele kõige vähem meeldib, on see, kui vanemad tänaval näitlejat märgates lapse autogrammi küsima saadavad. Kui seda juhtub pidevalt, tekitab see näitlejale stressi. Eestisse on kohale jõudnud Ameerika fännikultuur, kuid need, keda fännatakse, ei saa endale lubada turvameest. See viib selleni, et näitleja ei jaksa enam ja jõuab kollapsini. Hull on, et isegi kui ta rollist loobub, jääb see teda ikkagi jälitama.
Paratamatus, mille vastu on raske võidelda.
Televisioon on nagu revolutsioon – ta õgib ka oma lapsi. Samas Krjukovit ja Kibuspuud ei mäletataks täna, kui nad ei oleks teinud kaasa Ago-Endrik Kerge telelavastustes. Nende Vestmann ja Piibeleht, Salomon Vesipruul ja Jaan Tatikas – neid rolle mäletatakse. Tänased lavakasse astujad ei tea, kes on Heino Mandri. Nad ei ole kuulnud seda nime. Mulle meeldis kursuseõe Külli Reinumäe jutt «Tähelaevas», kus ta üle hulga aja tuletas meelde, et teleseriaal on näitleja jaoks oluline. Näitleja peab mõistma, et televisioon kujundab terve uue põlvkonna arvamuse näitlejast, tema tööst ja oskustest. Praegu on väikesi lavasid küllalt, kus mängitakse kümme korda viieteistkümnele inimesele. «Kättemaksukontori» ühte seeriat vaatab rohkem inimesi kui ühe suure saali tükki läbi aja.
«Kättemaksukontor» on kaheteistkümnendat korda korduses. Mida sa sellest arvad?
Selle otsuse teeb telekanal. Ausalt öeldes ei meeldi see mulle üldse. Kardan, et ükskord võib tulla mürgistus. Kui mina laps olin, näidati vahel harva telekast «Oota sa!» multikat. Siis oli see sündmus. Kui seda oleks päevast päeva näidatud, poleks see olnud mingi sündmus. Ega ma ise ei saa ka enam aru, millal see uus «Kättemaksukontori» uus osa tuleb või millal vana veel käib. Selle kohta öeldakse, et uss sööb oma saba.
Lahkumised käivad käsikäes verevahetusega. Kuidas sa ise toime tuled?
Lavastaja elukutse on maailma kõige üksildasem. Kui teed oma lavastuse valmis, oled sa üksi, töötades oled sa üksi ja lõpuks jäädki üksinda. Platsil ei tohi lavastaja kordagi väsinud olla. Tal peab alati jaguma energiat. Kui näitlejal saab motivatsioon otsa, siis hea näitleja ütleb seda ja tavaliselt ta siis lahkub. Pikaajaliste sarjade puhul ei tähenda ühe või teise kõrvale jäämine alati seda, et ta on väsinud. Mõnikord ei arene roll, teinekord on näitlejal käsil teised tööd.
Aastaid koos töötades harjutakse üksteisega. Kes on sulle sinu ametis lähedal?
Loominguliselt on see stsenarist. Mihkel Ulman näiteks. Olen mõelnud, et oleme Mihkliga võib-olla isegi organite poolt jälgitavad, kuna meie vestlused puudutavad enamasti vägivaldseid sõnu, nagu mõrv, tapmine ja veri. Krimisarja ei ole võimalik detaile põhjalikult täpsustamata teha.
Sinu lavastatud sarjad püsivad aastaid tipus. Kas sinu telefonikõne kui võimalik tööpakkumine on oodatud?
Nii mõnigi näitleja teab, et kui ta hakkab mulle näitlejana meeldima, siis kasutan ma teda ka edaspidi. Täiesti häbenemata ütlen, et töötan nendega, kellega ma klapin. Miks see peaks teistpidi olema? See oleks sama kui olla abielus kellegagi, kellega ei sobi. Lavastamine ja näitlemine on intensiivne koos olemine ja mingis mõttes me olemegi abielus.
Näha on, et huvi «Kättemaksukontori» vastu ei rauge. Kas sina pead vastu?
Ükskord pean ka mina lõpetama. Hull oleks, kui ma ise kustuks ega tahaks enam edasi minna. Sissetöötatud asjale tuleks verevahetus kasuks. Ega ma ei taha ka ühe asja otsas vanaks jääda.
«Kättemaksukontoris» on vahetunud peategelased, aga sari on ikka ellu jäänud.
Kas sa tunned puudust teatrist või teatrimajast?
Ausalt öeldes mitte. Ma ei ole kolm aastat teatris lavastanud ja hetkel tunnen, et kui alustada, siis väikesest saalist. Suurt saali ei tahaks. Ilmselt muutuks ma teatris kärsituks, kuna televisioonis käib kõik palju kiiremini. Olen kiire töö ja tempoga harjunud ja ausalt öeldes ei ole ma senini aru saanud, miks peaksid prooviperioodid teatris nii pikad olema. Kas tuleme selleks kokku, et alustada veerimisega ja õppida teksti? Selleks on kodu ja tekstiraamat. Ma ei ole tegelikult juba mitmeid aastaid näinud, et näitleja tuleks võtteplatsile ettevalmistamata.
Kas sul on mõni lugu, mida soovid kindlasti lavastada?
Lavastaja pea on nagu arvuti. See on pidevalt uuendamise režiimil. Töötab nii, et sa ei teagi, et see töötab. Üks lugu, mida ma tahaks teha, jutustaks tänapäeva Eestist, kus tuleb küberrünnak. Selle tulemusel kaob Internet ega tööta telefonid. Enne seda on tulnud viimane uudis, et Vene väed on asunud rünnakule. See, mis siis juhtub, sellest tahaksingi kunagi loo teha.
Ei kõla just eriti optimistlikult?
Tahame või mitte, Eesti on muutumas linnriigiks ja ülejäänu jääb rahvuspargiks. Loodetavasti kehtestatakse kvoodid, et kaitsta seda lolli valget eestlast, kes kõike enda naha peal talub.
Seetõttu ongi vaja head meelelahutust.
Eesti publik armastab väga oma näitlejaid. Võib-olla tõesti nemad aitavadki taluda kümnekordseid hinnatõuse. Eesti tegijatel ei saa kunagi olema nii palju raha, et võistelda välismaiste tegijatega trikkide osas. Asi, millele Eestis saab rõhuda, on näitlejatöö ja sellega saavad Eesti näitlejad tõesti väga hästi hakkama.
Näitleja Elisabet Reinsalu:
«Ain on töökuse musternäide. Olin küllaltki noor ja kogenematu, kui tegime koos «Ohtlikku lendu». Pärast pikki võttepäevi tegi ta veel sarja montaaži, valis muusikat, pani stsenaristiga uusi süžeeliine kokku. Millal ta üldse magas? Tema pühendumisvõime oli väga suur. Kui võttepäevad väga pikaks venisid, kaotasime näitlejatena mõõdutunde ja hakkasime vahel isegi meelega lollitama, et pingele vastu panna. Ain lasi meil lihtsalt lustida, mille eest olen talle väga tänulik. Eriti meeldisid talle plahvatuste, tagaajamiste ja kihutamiste stseenid. Nende ettevalmistamine täitis teda rõõmsa elevusega, temas ärkas mänguline laps. Kui me tegime teatris lavastust «Tõestus», nägin, et Ainis on peidus ka teistsugune, tundlikum pool.»
