«Mis maa see küll on!» ehmus Tiiu Luht, kui sõitis esimest korda autoga üle Rootsi piiri — kolkateele oma uue kodu poole Oslos. Nüüd naeratab eesti grimmikunsti emana tuntud naine: «Elu Norras on juba liigagi hea.»
Nädal Oslos Eurovisioonil kruvis kahtlust: kas vaese eestlasena oleks ikka hea seal jõukal naftamaal elada!? On ju Norra pealinn välismaalaste jaoks elamiseks juba kõige kallim linn Euroopas. Ja vaat et peagi ka kogu maailmas. Kroonika otsis üles «meie naise Oslos» ja küsis temalt järele. Eesti grimmikunsti emana tuntud Tiiu Luht (48) töötab Oslo ooperiteatris nüüd juba kolmandat aastat.
{poolik}
Euroopa uusim ooperimaja kõrgub ja helendab päikese käes otse merekaldal. Teatritöötajate turvapääslas tuleb meil toksida arvutisse, kelle juurde me läheme. Nimi Tiiu on. Aga Luht puudub. Selle asemel on Tiiu Luth. On’s nime norrakatele suupärasemaks mugandamine
ainus lõiv, mida Tiiul tulnud Norrasse kolides sulandumise eest maksta…?
Meid juhatatakse Tiiu töötuppa, kus tal on norra kolleegidega käsil parukate knühvimine ooperi «Tosca» uuslavastusele. Tiiu teeb meile ekskursiooni Euroopa kõige modernsema tehnikaga ooperimajas. Rääkima istume suurde teatritöötajate kohvikusse. Terrassilt avaneb miljonivaade alla Oslo lahele.
Tiiu vabandab tagasihoidlikult:
«Muljeid mul on küll, aga ma pole suurem asi sõnaseadja.»
Alustame peamisest — kust võttis naine julguse 45aastaselt täielik kannapööre teha? «Millal siis veel,» naeratab Tiiu. «Lapsed said suureks — oma elu peale,» ütleb ta lihtsalt. Aga ikkagi… Kolida perest-kodust kaugele Norrasse üksi, keelt oskamata, jätta Eestis aastatega jalule saadud elu ja tegemised, abikaasa…?
Sai Estoniast isu täis
Tegelikult esimese julge muutuse tegi Tiiu seitse aastat tagasi. Kui tuli ära Estonia teatri küll väikselt, aga kindlalt riigipalgalt. Ja hakkas vabakutseliseks…
Estoniasse marssis Tiiu end ise pakkuma otse keskkoolipingist. «Teatrihull, kes veetnud teatris seitse õhtut nädalas.»
Võetigi grimeerijaks. Ja tervelt veerandsada aastat oli see ta esimene ja ainus töökoht!
«Õppisin-töötasin seal esimesed kümme aastat stiilis: õpipoiss – sell – meister. Ahvisin teiste pealt, ilma et keegi otseselt õpetanud oleks.» Siis sai ta Hollandi riigilt toetusraha sinna õppima minna. «Enne mõtlesin ka, et olen juba kõva tegija. Seal sain selgeks, et tegelikult ei oska ma veel õieti midagi.»
Kapaga kõhklusi. Pluss arusaamine, kui põhjas grimeerijad Eesti teatris täiega on. See andis vedru korraldada Estonia töö kõrvalt esimesed grimmikursused. Sellest kasvas hiljem välja Tiiu Grimmikool, esimene omataoline Eestis.
«Avastasin, et oleme küll sama ala inimesed, aga me ei tunnegi üksteist.» Ja Tiiu võttis kätte, asutas ka Eesti Jumestajate ja Grimeerijate Ühenduse. Teatriliidu alaliiduna on sel ka ametühinguline pool.
«Hirmus trügimine oli see küll, et põhjast välja ronida. Olime madal klass, nagu ripats teatri sees. Nii võetigi grimeerijaks tänavalt igaüks, kes oli nõus võimalikult madala palga eest võimalikult palju ükskõik mida tegema.»
Võib arvata, et säärane «mässaja» sai pinnuks silmas Estonia juhtidele. «Kaua sa ikka jooksed peaga vastu seina,» ütleb Tiiu. «Aga mis sest enam rääkida!»
Tiiu võrdleb Oslo ooperit Estoniaga ja kiidab: «Siin on kõik väga täpne. Tööajast kinnipidamine. Väga täpsed tööülesanded, hästi pikalt ette organiseeritud. Alustame vaat et aasta enne, kui uus lavastus välja tuleb. Estonias oli
kogu aeg kiire. Kunstnikult tulid kavandid ikka viimasel minutil. Tihtipeale ülejala tegemine. Kogu aeg hirm, et ei jõua valmis. Samas…» Tiiu naeratab. «Minul vist peabki olema väike stress kuklas. Nii ma jõuaks isegi palju rohkem teha.»
Uuesti madalaimalt pulgalt
Oslo ooperisse jõudis Tiiu aga ühe sakslasest kolleegi soovitusel. Seoses seal valmiva uue suurema teatrimajaga vajati sinna juurde ka grimeerijaid.
«Töövestlusele sõitsin veel Oslo ooperi vanasse majja. Uus avati kuu aega pärast seda, kui olin Oslosse kolinud. Nii et mul vedas — tulin uue maja ja meeskonnaga. Nii oli kergem sisse sulada.»
Estoniast lahkudes oli Tiiu grimmiosakonna kunstiline juht. Oletan, et peagrimeerijana tuli tal üksjagu oma meistriuhkust alla neelata, et Oslos taas redeli madalaimalt pulgalt alustada.
«Aga nüüd olen jälle juba vanemgrimeerija,» naeratab Tiiu. «Minu teha on kõik suuremad etendused. Käin ka siin juba teistes teatrites õpetamas. Sügisest alustan teatrikoolis grimmi õpetamist. Ilmselt lähen õpetama ka Rootsi…»
Imestan, et nii ruttu. Norralased tunduvad üsna umbusklikud võõraste suhtes. Sissesõitnul tuleb end ilmselt kõvasti rohkem tõestada kui kohalikul?
Tiiu raputab pead: «Selles majas pole mina küll nii tundnud. Tegelikult on päris hea tunne olla eestlane Norras. Eestlastesse suhtutakse siin väga hästi.»
Imestan. Millega võiks eestlased olla selle ära teeninud?
«Juba see, et meil on ühesugune ajalugu. Eesti on nagu Norra olnud pikki sajandeid naabrite suurvõimu all. Norrakatele ei meeldi ka suurriikide suurustlemine.»
On ju Norralgi oma kuningapaar… «Jah, aga nende suhtumine kuningapaari on lihtsam, mitte nii kummardav kui rootslastel, või eriti inglastel,» leiab Tiiu. «Norra kuningapere tundub oma rahvale lähemal.» Tal endalgi on õnnestunud teatris kuningaga juba kaks korda kohtuda. Kuningannaga isegi vestelda.
Tiiu pole Norras kogenud, et Eestit ei teataks. «Paljud siin on käinud Tallinnas. Hästi teatakse Pärnu muusikafestivali, RAMi. Estonia ooperit ka, aga vähem,» lisab Tiiu.
Aga väljaspool muusikat, keda-mida? «Loomulikult Eesti spaasid. Nende jaoks kümme korda odavamad. Nad kiidavad, et kvaliteet on väga hea. Ja Eesti liivaranda, mida siin palju pole.»
Julge hundi rinnaga…
Ega Tiiu ise ka Norra maast ja rahvast palju ette ei teadnud ega mõelnudki.
«Fjordid, Ibsen muidugi, ja seda heliloojat… Noh? Muidugi — Griegi!» Norra suurte suusatajate nimed pole Tiiule külge jäänud. «Mees mul vaatab, aga ma pole suurem asi tugitoolisportlane.»
Suur oli šokk, kui Tiiu esimest korda maad mööda Norrasse jõudis. Autoga läbi Rootsi. «Valisime lühema otsetee. Piiril imestasime, et silt lubas sõidukiiruseks ainult 80 kilomeetrit tunnis. Tiirutasime seal pisikeste mägede vahel. Ilm oli ka hästi kole. Siis mõtlesin küll: appi-appi, mis maa see on! Kas siis selline ongi Norra?» Tiiu naerab. «Edasi Oslo poole tuli juba natuke linnalikumat, euroopalikumat poolt. Ja nüüd käime muidugi just neid Norra inimtühje kauneid paiku imetlemas.»
Eestlaste nädal Oslos Eurovisioonil süvendas neis eelarvamust, et norralastega tuleb koos mitu puuda soola ära süüa, enne kui nad su omaks võtavad, kui siiski?
Tiiu pole tundnud, et talle kuidagi umbusaldavalt või lausa viltu vaadataks:
«See läks mul siin küll väga kiiresti. Seda enam, et ooperiteatrites ringleb nagunii rahvusvaheline seltskond, töökeelena on kõrval nagunii inglise keel. Aga norra keel tuli siin muidugi kähku selgeks saada! Keeleõpe on Norrasse tulnutele jube hästi organiseeritud. Aastaga saab vabalt rääkima.»
Muidugi pingutas Tiiu ka kodus tuupida. Ega hakanud seltsi otsima Oslo Eestlaste Seltsist, et algusest peale järjest norra keeles suhelda. Nüüd on juba nii palju tuttavaid norrakaid, et ta ei tunnegi enam Oslos vajadust «eesti rakukese» järele. «Eestis käies on päevad muidugi tihedad — et jõuaks kõigi vanade sõpradega kohtuda…»
Keelt ei oska — head tööd ei saa!
Nii võiks arvata, et Norras õpivad venelasedki ludinal kohaliku keele ära.
«Venelasi on Oslos vähe, küll aga poolakaid. Ja ega kõik ikka ei õpi. Need muidugi, kes tulevad tööle huvitava töö pärast. Kes tulevad ainult palga pärast, ei räägi tihti isegi mitte inglise keelt.»
Nii on Oslo lahutatud jõega selgelt pooleks — Lääneks ja Idaks, kaheks täiesti eri maailmaks. Umbkeelsed muulased elavad ida pool. Kõik hinnad on seal tohutult odavamad. Korteritel peaaegu topelt. «Juba ajalooliselt oli Ida-Oslos vana vabrikute pool. Lääne-Oslos elasid vabrikandid ja nende advokaadid. Nüüd üritavad poliitikud neid küll juba segada, et ei tekiks lausa getot.»
Kakumäelt Skøyeni
Õnneks jäi Tiiule ka kodu Eestis — maja Kakumäel. «See jäi lastele. Nüüd elab seal tütar. Kaks poega leidsid endale oma elamised.» Tiiu abikaasa Enrico kolis aga poole aasta eest Tiiule Oslosse järele.
Otsa-kooli lõpetanud Enrico Luht töötas aastaid orkestris Tallinn ja on hilisematel aegadel samuti kogu aeg poole jalaga muusika- ja teatrimaailmas sees olnud. Ka tema jaoks oli see suur kannapööre elus. Oma praeguse ametiga rahvusvahelises Hertzi autolaenutuse firmas on ta väga rahul.
Kaks aastat Oslos üksi, elas Tiiu üürikorteris. Nüüd, kahekesi ostsid nad pangalaenuga oma kahetoalise. «Samas Skøyeni linnaosas, viis kilomeetrit kesklinnast läände. Hästi korralik rajoon, pole sisserännanuid. Võid end tunda nagu Norras!»
Tean, et Norras pole heaks kombeks rahast rääkida. Eestlasena eestlaselt söandan siiski Oslo hindade kohta küsida.
«Üüri maksin 11 000 Norra krooni (ligi 22 000 Eesti krooni). Kolmandik minu põhipalgast. Maksud lähevad küll muidugi palgast maha, aga samas tuleb ka palju lisatasusid.» Kindluse tekkides oli arukam panna raha teenima oma korterisse. See maksis 2,8 miljonit Norra krooni.
Eesti mõistes röögatud hinnad. Elu Norras on kallis, aga palgad kõrged.
«Jah, rahamuret siin pole. Eestis oli kogu aeg hirm, et kas ka sel kuul tuleme välja, et maksta ära pangalaenud ja muud maksud.»
Rääkimata sellest, et Norra palgaga on kogu maailmas taskukohane ringi reisida. «Just, hästi mõnus — igal pool on odavam,» naerab Tiiu.
«Käimegi juba Rootsis süüa ostmas. Seda teevad paljud norrakad. Autoga sada kilomeetrit sinna ja tagasi. Piiri peal on suured kaubanduskeskused.
Paras puhkusereis nädalavahetusel.»
Reedetud rootsi veri
Tiiu vanavanematel olid talud Noarootsis ja Vormsil. Nemad läksid suure sõja eest Rootsi pakku. Tiiu tulevased vanemad jäid heas usus siia… Ja viidi Siberisse. «Seitsmeks aastaks. Seal nad kohtusid ja abiellusid.»
Rootsi verele vaatamata tunneb Tiiu suuremat lähedust just norrakatega. Nad on lihtsamad, sarnasemad eestlasele. Ka Stockholmile eelistab Tiiu igal juhul Oslot. «Selline parajalt väike ja armas linn.» Fjordide vahel laiuvate äärelinnadeta on Oslo umbes sama suur kui Tallinn.
Tiiu lähim lemmikjalutuspaik Oslos on Bygdøy — kuninga farmide poolsaar. Ka Holmenkolleni metsad-mäed on läbi kolatud. Oslo ümber ei ole kõrgemaid mägesid, aga paarkümmend kilomeetrit Bergeni poole tulevad juba Austria vaated.
Päris Põhjalasse tänavu ta veel ei jõudnud. «Hirmus tahtmine on küll. Ja parim aeg pidi seal olema just juuni. Valged ööd, kui päike üldse looja ei lähe. Juulis olevat juba liiga palju sääski. Aga sinna sõita on ju sama maa mis Itaaliasse. Rongid sinna ei käi. Osadesse kohtadesse ei saagi muidu kui lennukiga. Paras ettevõtmine, aga kindlasti hästi ilus. Sellist mujal maailmas ei näe!»
Suusad, grill ja krevetid
«Siin on üldse vaba aja sisustamine hästi tähtis. Seda hinnatakse.» Reedeti käiakse ikka töökaaslastega väljas õlut joomas. Nädalavahetustel perekonniti koos. «Talviti mäe peal suusatamas, suvel laevaga saarte peal grillimas. Sügisene suur komme on — krevetid. Otse laevadelt ostetakse värskelt keedetult — ja siis kuskile loodusesse sööma!»
Tiiu kummutab ka müüdi, et skandinaavlased naljalt kedagi koju külla ei kutsu, või kui, siis pakutakse vaid tass kohvi ja küpsis.
Tiiu naerab, et nii lookas laudadega «tugevaid sünnipäevi» nagu vanadel eestlastel, Norras ei tehta. «Pigem kutsutakse siin üksteist kordamööda külla, et koos mõnd uut eksootilist retsepti proovida. Aga mida peab küll ütlema: alkoholiga pidusid on vähe. Eks seda tingib ka hind. Raha nad tõesti loevad. Seda kommet pole, et keegi hirmsasti välja teeks. Aga jällegi, nagu eestlased — juua ei oska. Kui joovad, siis purju.»
Suurde maailma kaotatud eestlane?
Küsimus, kas Norra mõnuelus Eestiga võrreldes üldse miski ebamugav tundub, võtab Tiiu pikemalt mõtlema:
«Eestis oli mul hästi palju tuttavaid. Ükskõik kuhu läksid, teadsid, et keegi on ikka ees. Siin tuleb kõike otsast alustada. Mitte et ma oleks hirmus suhtleja, kel peab kari kogu aeg ümber olema, aga kui on vaja mingeid asju ajada… Eestis oli nii, et sina tundsid teda ja tema omakorda teda. Siin lähed täiesti ametlikult kõiki asju ajama.»
Jälle üks suurde maailma kaotatud eestlane...
«Ma ei ole kunagi tahtnud nii mõelda, et elu lõpuni,» naeratab Tiiu. «Tore on tunda end vabalt: näis, mis järgmiseks. Kunagi kindlasti tagasi Eestisse vist. Aga praegu ei mõtle ma ka sellele. Praegu olen küll hästi rahul ega ole kordagi seda sammu kahetsenud.» Naerdes lisab Tiiu: «Näis, kaua ma kannatan sellist rahulikku elu. Vist veel tahaks liikuda ja näha.»
Miks Tiiu naeratab?
Kas Tiiu ka juba Eestis niimoodi alaliselt naeratas. Küsin seda kõrvalt Kristjanilt, Kroonika fotograafilt, kes Tiiuga varem koostööd teinud. Kristjan vangutab muheledes pead. Nii et ongi nii: paari aastaga Norras saab naeratuse näole?
Tiiu naerab: «Ma ise tunnen ja imestan ka seda. Eestis oli auasi olla tööl hästi tõsine ja väsinud — oh, ma tegin 24 tundi järjest tööd, küll ma olen tubli! Siin on pigem vastupidi — hinnatakse seda, kui oskad aktiivselt puhata ja õnnelik olla.» Tõsinedes lisab ta: «Eks kõik eestlased peavadki praegu rohkem töötama, et teistele järele jõuda. Aga küll tuleb ka see aeg, kui eestlased saavad selgeks puhkamise.»
Emana oma laste elukäigul silma peal hoides tõdeb Tiiu, et kahjuks on Eestis ikka vanaviisi ebaõiglust. Noorem poeg Geir läks valis kultuuriala — laulab rahvusmeeskooris. Teda saadab ikka krooniline rahamure. Samas, kui tütar Britt, tema kaksikõde on lennunduses tööl, nagu nüüd ka vanem poeg Anrea — neil seda stressi pole.»
Lõpetuseks naeratab aga Tiiu taas:
«Aga näe, nüüd, kus ma olen juba Eesti rügamisest välja puhanud… Igatsen kiiremat elu, nagu Eestis oli. Siin on ikka palju rahulikum ja aeglasem kõik. Läbimõeldult ja planeeritult tehakse kõike. Eesti elu oli igal sammul stressav, aga tagantjärele mulle meeldis see.»
