Näitleja Liina Vahtrik, kes naerutab rahvast sketšisarjas «Heeringas Veenuse õlal», on alles viimastel aastatel, mil ta on kodus väikest poega kasvatanud, hakanud lugu pidama oma elukutsest, inimsuhetest ja ka iseendast.

Von Krahli Teatri hingekirjas olev Liina Vahtrik (38) ütleb, et ta on õppinud paremini armastama tänu oma kunsti- ja teatrikriitikust elukaaslasele Anders Härmile (34). Liina arvates peaks armastama lihtsalt, õrnalt ja pealetükkimatult – siis on lootust, et suhe püsib.

Kümmekond aastat tagasi oli Liina olukorras, kus tal oli seljataga luhtaläinud abielu ja katkenud armusuhe kolleeg Jan Uuspõlluga. Abielust sündinud tütar Reti Maria (19) oli kõigest üheksane, kui tema isa traagiliselt suri… Liina, kes toetus siis paljuski oma emale, toimeka Õnne- Almana tuntud Helgi Sallole, julgeb alles praegu jälle öelda, et ta armastab oma elu.

Tunned sa end sketšisarjas «Heeringas Veenuse õlal» kui kala vees? Tuleb see lihtsalt või eeldab too žanr rohkem ponnistamist kui mõni teine näitlejatöö?

Ei ole raske. On lõbus, kiire ja tore vaheldus. Ma lausa ootan võttepäevi. Keskendumist nõuab muidugi ikka samasugust nagu iga teinegi töö. Mulle ei meeldi töid tähtsuse järjekorda seada. Kui juba pakkumine vastu võtta, siis tuleb sada protsenti anda, mitte lolli mängida.

{poolik}

Naeraksid sellise absurdi peale isegi, nii et kõht kõveras?

Mind on väga lihtne naerma ajada. Ma armastan eriti lolle nalju. Mida piinlikum ja tobedam, seda parem.

Oled öelnud, et sind saadab ema Helgi Sallo vari ja et sa lähed endast välja, kui ta on saalis. Ükskord olevat sa teda publiku seas märgates naerma puhkenud. Miks?

Seda ma küll ei mäleta. Ma ei oskagi kohe kommenteerida... Oled sa kindel et nii oli?

Sa ühes varasemas intervjuus ise ütlesid nii.

Noh, intervjuudes võib ju igasugust kägu ajada...

Hea küll, aga miks sind ema kohalolek endast välja viib?

Küllap see on lapsepõlvest sisse jäänud tunne. Iga laps tahab oma vanematele olla parim.

Kuidas ema sinu arvates seda absurdiliini – «Heeringas Veenuse õlal» – tabab?

Väga hästi. Ta ei jäta ühtegi saadet vahele ja väidab, et naerab nii kõvasti, et ükskord olevat naaber teda harjavarrega vastu radiaatorit kopsides korrale kutsunud.

Oled sa oma neljase poja Johannese kõrvalt peagi teatrisse naasmas?

Ma olen jõudumööda juba praegugi mitmes suurprojektis osalenud. Näiteks külalisena Teater NO99 «Ühtse Eesti suurkogus» ja kaks suve Ohtu mõisas etendunud suveprojektis «Aiapidu». Äsja esietendus Von Krahli teatris G. Flauberti «Madame Bovary», ka seal teen kaasa. Krahlis tagasi olla on nii hea!

Sa oled valehäbita tunnistanud, et hakkasid näitlejaks seetõttu, et tahtsid inimestele meeldida. Kehtib see siiani?

Leian siiani, et inimesed teeksid oma elu palju kergemaks, kui nad tunnistaksid endale oma tegude tõelisi motiive. Ja need on reeglina alati võimuiha ja soov olla armastatud. Selles pole midagi häbiväärset, selline on lihtsalt inimloomus.

Selle meeldidatahtmisega on nüüdseks küll nii, et kui keegi siiralt tänab või kiidab, siis olen väga liigutatud ja rõõmus, aga õelat inisemist ja kobisemist ei pane ma enam eriti tähele. Asjaliku kriitika kannatan ära ja olen pärast tänulik.

Lapse kasvatamine on raske ja vastutusrikas töö. Leiad sa sel ajal aega oma eesmärkide ja ambitsioonide üle järele mõtlemiseks?

Lembit Ulfsak ütles ühes intervjuus, et inimene peaks oma valikuid austama. Mul võttis ikka väga pikalt aega, enne kui ma sellest lausest aru sain. Alles lapsega kodus oldud viimaste aastate jooksul juhtus see, et hakkasin lugu pidama oma valitud elukutsest, oma valitud inimsuhetest, oma kodust ja iseendast.

Ma ei sea endale konkreetseid eesmärke. Ma ei ole sportlane. Hoian silmad ja kõrvad lahti ja teen kõik otsused sisetunde ajel. Minu puhul töötab selline «planeerimine» kõige paremini.

Milline oli sinu suhtumine oma elukutsesse, inimsuhetesse, kodusse ja iseendasse varem? Milles see väljendus?

Võib-olla ma tagantjärele natuke liialdan, aga enam-vähem selline, et lavaleminemist kartsin liiga palju, inimsuhteid kahtlustasin liiga palju, kodu oli kohustus ja mina ise olin jumala juhuslik... Ühesõnaga, ma kartsin kõike liiga palju.

Kui tihti sa mõtled oma argiseid toimetusi tehes: kas see kõik ongi nüüd just see, mida tahaksin teha kohe päris pensipäevadeni välja?

Nagu korralikule romantikule kohane, käib ka minul aeg-ajalt peal igal-pool-mujal-on-parem-tunne. Ning kindlasti on mul reisimata mõned enneolematud reisid, kohtamata mõned enneolematud inimesed, tegemata mõned eriti lahedad tööd, mõtlemata paljud eriti avastuslikud mõtted. Aga nagu ma enne ütlesin, on lause «austa oma valikuid» mulle lõpuks kohale jõudnud. Ma armastan oma elu.

Kui sa pärast eksabikaasa surma ja Jan Uuspõllust lahku minemist tütrega päris üksi jäid, siis oli sulle toeks ema, kuid jõu tõusta peab leidma igaüks ise. Võid sa pisut kirjeldada, mida tookord üle elasid?

Maailm variseb kokku ja tahaks surra.

Kuidas sa end taaskäivitasid?

Aeg möödub, solvumine ununeb, tekib tahtmine andeks anda. Märkad, et maailm on inimesi täis ja sinu armastus ei pea olema ühte inimesse klammerdunud.

Sa oled nimetanud end väikestviisi harrastuspsühholoogiks, kes püüab asju enda jaoks pisut lahti sõnastada. Oled sa mõelnud, kuidas on need sündmused sind muutnud?

Iga sündmus vormib inimest. Oluline on, millise järelduse ta sellest teeb.

Millise järelduse sina tegid?

Näiteks kui paar läheb lahku, siis meeldib kõrvaltvaatajaile võtta positsioon, et üks on jube siga ja teine vaene ohver. Sügavamale vaadates pole see kunagi nii lihtne. Alati on «panus» enam-vähem võrdne. Ja kuigi meile meeldib mõelda, et meie tunded ja kannatused on ainulaadsed, tunnevad samu asju miljonid inimesed. Mu egoism on olnud sunnitud aastatega natuke taanduma ja see on väga mõnus tunne.

Oled rääkinud, et lavakoolis õpetatakse näitlejat, kuidas end rolli jaoks lahti kiskuda, kuidas panna tööle kõik vibratsioonid ja psühhofüüsilised asjad, läbi elada seisundeid, aga seda, kuidas end pärast jälle kokku lappida, seda mitte. Kuidas sina oled õppinud end kokku lappima?

Olen kindel, et praeguseks on see kõik muutunud. Lavakas puhuvad ammu igasugu uued tuuled. Pealegi ei saa oodata, et sulle kõik kandikul ette tuuakse. Midagi võiks ka ise välja nuputada. Mina loodan oma elu-alalhoiuinstinktile ja katsun endale kogu aeg meelde tuletada, et see on mäng.

Milline on sinu jaoks parim viis igapäevapingeid maandada?

Ma söön.

Su elukaaslane Anders vehkinud teie esmakohtumisel, mis toimus Hamburgi kunstifestivalil, veinipudeliga, sina aga tundnud kohe, et tema on sinu jaoks see õige. Mis sind temas võlub?

Ta on sõltumatu. Ta julgeb kõva häälega arvamust avaldada. Ta on sõjamees. Ta on aus. Ta hoiab mind.

Sa oled öelnud, et on teaduslikult selgeks tehtud, et seitse aastat kestab tsükkel, mil üks inimene teise jaoks pidevalt uueneb. Kuidas teie Andersiga selle saladusliku ja ohtliku seitsme aasta piiri ületasite?

Ma ei teagi. Ma olen vist õppinud paremini armastama. Anders on seda kogu aeg osanud.

Mida ütleb sinu kogemus – millega pannakse suhetes kõige enam mööda?

Nii kui esimene tunne möödub, hakatakse armastusele nõudmisi esitama – ole selline, muutu selliseks, käitu nii ja naa, siis ma armastan sind! Jama! Armastama peaks niisama, lihtsalt ja õrnalt ja pealetükkimatult. Siis on lootust.

Vahel ohverdatakse hea seks selle nimel, et tegu on fantastilise kaaslasega, kellega on ka millestki rääkida. On üldse võimalik kõike ühelt oodata ja kui oluline on see sinu jaoks?

Ma arvan küll, et on. Ühes inimeses võib olla kogu maailm peidus, aga inimene ju läbib elus eri etappe ja eri aegadel on tema jaoks olulised erinevad kvaliteedid ja omadused. Järgmisel hetkel võib kõik jälle muutuda. Kui see käib kallimaga sünkroonis, siis on ju hästi.

Sa oled üsna emotsionaalne tüüp. Mõnikord meeldib sulle oma sünnipäeva pidada – vaaritad hulga head- paremat, lased lokid pähe teha, kutsud külalisi –, aga järgmisel aastal lülitad telefoni välja ega taha sünnipäevast kuuldagi. Kuidas Anders sellistes olukordades sinuga hakkama saab?

(Muigab.) Ta tegeleb vaikselt oma asjadega, kuni ma emotsioneerin.

Sa lubasid kord Taavi Eelmaale õllepudeli vastu pead puruks lüüa, kui ta helistab pruudile, kes oli ta just maha jätnud. Kui resoluutne sa ise suhetes oled?

Enam ei ole eriti. Leian, et armastuses ei ole tabusid ega reegleid. See on selline vaba ja loominguline suhtlemisvorm, kus isegi päris hirmuäratavad nähtused võivad olla vajalikud. Armastuse juurde võib kuuluda ka agoonia ja vägivald. Võib ikka helistada, kui väga vaja.

Agoonia küll, aga mida sa vägivalla all mõtled – tolereerid teineteise kolkimist?

Ma ei julge selle kohta midagi öelda, et mitte provotseerida vihaste kommentaa- torite pahameelt, aga vaata, hüsteerikuid ravitakse vahel kõrvakiiluga, see toob nad teadvusele tagasi...

Oled sinagi mõnele meeshingele laksu andnud, või vastupidi – ise saanud?

(Naerab kaua ja kahemõtteliselt.)

Mis sind kõige enam vihastab, mis rõõmustab?

Vihastab inimeste lühinägelikkus, silmakirjalikkus, õelus. Rõõmustab aga inimeste abivalmidus, suuremeelsus, vaprus, kaastundlikkus, ilu.

On sul mingisuguseid hirme?

Ma kardan, et mu mees, poeg, tütar, ema, sõbrad saavad kõik korraga surma.

Olgu see siis ükskõik mis – mida naudid praegu, antud eluetapis kõige enam?

Inimsuhteid, kevadet.