Liis Lass uurib elu: konfliktiennetus vs ära sõitev katus!

Liis Lass uurib elu, sedakorda meie ühiskonna vaimset tervist.
Täpsemalt, miks mõned kurika, pommivöö, granaadi või automaatrelva haaravad ja teised jällegi mitte!

Kummaline inimloomus

Inimene on tõeäoliselt kõige labiilsema närvikavaga olend maailmas. Ma ei tugine siin küll ühegi neuroloogi või bioloogi väidetele, kuid viimase aja, olgu selleks siis viimase nädala või ka sajandi, juhtumid Eestis ja mujal maailmas mu väidet just ümber ei lükka.
„Karta tuleb elavaid, mitte surnuid“, „vaga vesi sügav põhi“, „ära hõiska enne õhtut“ ja „parem karta kui kahetseda“ on vaid murdosa vanarahva tarkusi, mis meid osaliselt ehk ka kummalise inimloomuse eest hoiatavad.

„Kellegil käis klick ära, mõõt sai täis, miski osutus viimaseks piisaks karikas, talle aitas“ iseloomustavad järelhüüdeid või iseloomustusi inimeste kohta, kes oma „mõõdu täitmiseks“ kurika, pommivöö, granaadi või automaatrelva haaravad. Ja tõenäoliselt on nendele koledatele kulminatsioonidele eelnenud aastatepikkune vindumine vihas, pettumuses, abituses, alaväärsuses ja see nimekiri ei lõpe. Maha jäänud tuhandeleheküljelised manifestid ja pidev kartus järjekordse „elava“ raevu väljenduse ohvriks saamise pärast maalib meie elust tänapäeva ühiskonnas vägagi skisofreenilise pildi.

Vitsaga kasvanud lapsed

Kas võiksime küsida, „Kuidas küla koerale, nii koer külale?“ – kas viga võib olla meie ühiskonnas? Palju meie ühiskond siis ikkagi hoolib? Hoolib ta oma tudengitest, aidates neil saavutada oma akadeemilised eesmärgid, hoolib kodukaitsjatest ka peale närvesöövaid välismissioone, hoolib pensionäridest ja nende muutunud elukorraldusest vabas Eestis ja hoolib siia riiki sündinud kodanikest, kel pole etnilistest eestlastest vanemaid? Või oleme valinud passiivse juhtimise teel, kus mäss surutakse maha, protest lämmatatakse, ründaja hukatakse, mured vaigistatakse ravimitega, teisitimõtlejad isoleeritakse ja ülejäänud pannakse lihtsalt fakti ette? Mis on saanud sellest, et head lapsed kasvavad vitsata?

Pinna alla peitu ei jää midagi. Vaga vesi ilmutab oma sügavat põhja varem või hiljem teise riiki emigreerumise, valimata jätmise või hullemal juhul surmava kurikahoobiga hommikupimeduses. Pehmelt öeldes "integratsiooniprobleemid", ülikoolipealinna rassistlikud intsidendid ja üleüldine ükskõiksus inimeste ja oma riigi suhtes, ei jäta just palju loogilisi põhjendusi, miks peaks just meie riiki tulema välistudengid, -õppejõud, -kapital, -turisid, sealjuures rääkimata "talentidest", kelle "kojumeelitamisest" hetkel palju räägitakse.

Inimloomuse teine - see parem pool

Negatiivsete nootide taustal toimetavad aga ka teised "mis täna tehtud, see homme hooleta" liikumised. Seltskond inimesi, kellel "mõõt veel täis" ei ole ja kes usuvad paremasse Eestisse ning teavad, et kes muu, kui mitte nad ise ei ole muudatuste algatajad ja läbiviijad.

Startisin nädalapäevad tagasi kell pool kuus hommikul oma vanalinna kodu eest Lõuna-Eesti küngaste vahele, et jõuda kella üheksasse Metsaülikooli loengusse. Autoni jõudmiseks pidin mööda astuma nii mõnestki õlle-, okse- ja vereloigust, mis koos plasttopside, klaasikildude ja mingil põhjusel terrassiäärsetest lilleamplitest välja kistud mulla ja lilledega vanalinna munakivisid „kaunistas“. On need meie igatsetud turistid, kiidetud talendid või lihtsalt noorus?
„Vanalinn pole õige koht elamiseks!“ protesteeris kellegi plakat irooniliselt majaseinal. Suutsin veel vaid mõelda, et tuleks see tänavapesuauto juba rutem ja jõuaks ma ometi juba Käärikule.

Kohale jõudes oli kontrast aga rõõmustavalt terav. „Ühtset Eesti asja“ ajasid võrdselt nii noored kui vanad, kõiki ühendamas soov hästi toimivast ja arenevast kodumaast, kuhu kedagi pole vaja meelitada, vaid kuhu tullakse ja jäädakse omal soovil. Konfliktideta arutelud ja erinevate seisukohtade ja kogemuste süntees pani alguse ehk nii mõnelegi tuleviku seaduseelnõule. Kuid kas selliste inimeste osakaal ühiskonnas on tõusmas või langemas? Kas me suudame kõik oma riiki, iseennast ja ligimest „ilma vitsata kasvatada“ ja ennetada kõiki neid „viimseid piisku karikas“ ja „katuste ärasõitmisi“?

Ühiskonna vaimne tervis

Kui me kõik panustaks Eesti ühiskonda veidi rohkem hoolimist ja ühiskondlikes asjades lihtsat kaasamõtlemist, siis võiksime ehk loota, et meie eksistents ei põhine üks hetk lihtsalt juhuslikkusel ja me ei peaks ehk muretsema „valel ajal vales kohas“ olemise, ning seeläbi kellegi pantvangiks või automaadi ette sattumise pärast. Kui me mõistame, et meie ühiskonna vaimne tervis ja turvalisus ei ole poliitikute ega jõustruktuuride rida, vaid meie endi teha, siis oleks ka Breivikute, Bajukide ja Dramjanide arv ühiskonnas tunduvalt väiksem.