Liis Lass uurib elu: lobisev sensitiiv, palju saladusi ja Nõid Nastja
Eestis on aga saladustel kombeks juba enne aegumise tähtaega hapuks minna. On see meie inimeste krooniline mölapidamatus või lihtsalt väikeriigi kiire infovahetuse küsimus, delikaatne info ei näi Eestis kunagi liiga kaua "delikaatsena" püsivat.
Kui loen lehest traagiliselt hukkunud noortest, kuriteokahtlustusega isikutest või lihtsalt mõnda kummalist külaelu uudist, siis võin kindel olla, et "olen ise uuriv ajakirjanik" rubriigist (kommentaariumist siis) leian ohtralt lisainformatsiooni kirjeldatud isikute täispikkade nimede, ilmselgete harjumuste, tegelike asjaolude ja muu täiesti irrelevatse kohta, olgugi, et kõvasti segatuna nendesamade "uurivate ajakirjanike" isiklike eelistustega asjade käigu kohta.
Tõenäoliselt kuuleksin sama nii mõneski juuksurisalongis, küla bussipeatuses, maapoe ees. Ikka keegi kuskil nuhib välja, kuulab pealt, koputab ja kitub.
Kuskohast tuleb muidu nii kinnise eestlase taoline mölapidamatus mida muidu ei reeda küll ükski märk, kuid mis ometi tundub olevat peidus pinna all ja karjub välja laskmist võrdselt nii kommentaariumites kui ka naistega saunas?
Lobisev sensitiiv
Oma kaheksa aastat tagasi kutsus mind tuttav sensitiivi juurde. Kuna ma polnud eales sellist nalja lähedalt näinud, nõustusin kaasa minema. Stroomi ranna pisikeses korteris võttis mind vastu Tiit, kelle olek ja käitumine reetis mulle kiirelt tavalise suli ja kergemeelsete "patsientide" meeleheast elatuva vanamehe.
Minu umbusku nähes dignoositi mul kerge hookuspookusega pool maailmahädadest. Alles nüüd, aastaid hiljem, jõudis minu kõrvu ravitsejamehe teine salahobi - ehteestlaslik, seesama vana mölapidamatus, oma klientide delikaatsete andmete ehk salajuttude teistele ettekandmine. Traditsiooniline arsti kutse-eetika ei kehti tõenäoliselt kõigis "raviasutustes".
Imelikud inimesed
Oma kunagistele sõbrannadele räägitud lugusid olen naljakalt moonutatuna lugenud hiljem uudisterubriikidest. Võtnud telefoni ja kustutanud numbreid. Mõelnud, imelikud inimesed.
Teretuttav kelle kutse õhtusöögile kunagi ära ütlesin, räägib oma sõpradele siiani meie "ühistest romantilistest hetkedest" lootuses et see kunagi välja ei tule, et me tegelikult teineteist eriti ei tunnegi. Paraku aga, on meil päris mitu ühist tuttavat.
Vahel kui mõne inimesega väljas käin saan järgmine päev sõbrannalt kõne, mis kõlab taoliselt, et Mannu helistas, et Sannu helistas, et Tannu oli sind eile kellegagi väljas näinud, et kes see keegi oli.
Või siis, et kui Pärnu sõidan ja esimese asjana Selverisse lähen, võin kindel olla, et saan poole tunni pärast tuttavalt kõne: "Kuulsin, et oled Pärnus!" See kõik on vahel naljakas aga paneb siiski mõtlema, et inimesed on ikka imelikud.
Kandikul toodud saladused
Loba- ja läbumajandusel on paljude inimeste elus väga suur koht ja saladuste salajas püsimise periood Eestis tänu tihedalt läbipõimunud suhtevõrgustike ja nõukogudeaegse koputamiskultuuri pärandile suhteliselt lühike. Seega pole imestada midagi, et pistiseafäärid ja muud salajas nohkerdamised nõnda lihtsalt välja tulevad. Suur uudishimu, kerge kadedus, väike vihje. Täiesti võimalik, et ka süüdimatu saunajutt, mis oodatust suuremaks läks ehk "vale inimeseni" jõudis.
Ise ma saladusi eriti ei salli ja mulle meeldib kui saan asjadest rääkida nii nagu nad on. Alati see pole muidugi võimalik. Tihti tuleb kõigepealt ise asjades selgusele saada, et neist siis õigesti rääkida. Ometi pakutakse ka mulle vahel võimalust kuulata kellegi teise salajuttu läbi kolmanda inimese - pidi olema sõbrannade värk.
Võibolla seetõttu olengi ma nõnda kehv sõbranna, et jutte läbi "võimendi" või "hääletoru" ma eriti kuulata ei viitsi. Kõik need lood tunduvad ühesugused, stereotüüpsed ja lõpuni aimatavad juba päris alguses.
Saladused Eestis ei püsi
Seda, et eestlane armastab müstikat ja salapära näitab meie maausuline taust ja nõid Nastja raamatute populaarsus. Seletab see ehk ka huvi teiste inimeste saladuste järele?
Aga mida siis teha, kui võõrad saladused lausa kandikul kätte tuuakse? Mida peale hakata selle infokuhjaga, mis võib olla korraga nii kompromiteeriv, skandaalne kui ka hästi huvitav?
Vaikimine kuld, rääkimine hõbe - inimese enda mõistus on üksinda töötades tõenäoliselt parem protsesser, kui karjas eksisteeriv kollektiivne mõtlemine.
Seega tasuks igasugust informatsiooni töödelda kõigepealt ise ja alles seejärel minna seda kambakesi tegema. Ning kui sul endal on miski, mis vajab arhiveerimist kaustas nimega "saladused", siis ära mine seda kollektiivse kaitse alla pakkuma, sest saladused Eestis ei püsi, oled sa prominent või külatüdruk kõrvaltänavast.
