LIZA MINNELLIL on seljataga kolm ränka aastat. Võitlus eksmehega võiks ju temalt elujõu röövida, kuid nukrutsemise asemel Liza särab.
Liza Minnelli elus on praegu ühtaegu parimad ja halvimad ajad. Ta on 60aastane, näeb suurepärane välja, on paremas vormis kui aastakümnete eest ning tunneb end reipa ja energilisena. Ta on andnud hulga kontserte ning tuleb lähiajal välja järjekordse albumiga.
«Mul on lõbus,» ütleb ta, ja tal on tõsi taga.
Kuid tema eraelu varjutab ikka veel katastroofiline 15 kuud kestnud abielu 53aastase David Gestiga, mis purunes 2003. aasta juulis ning tõi Liza ellu 10 miljoni dollari kohtuasja, milles mees teda vägivaldsuses süüdistas. Gest väitis, et naine oli kontrollimatu alkohoolik, põhjustas talle kroonilist peavalu ning nakatas ta suguhaigusesse. Mõni aeg tagasi otsustas kohus, et eksmehe süüdistustel pole alust. Kuid nende abielu on endiselt lahutamata...
Liza ei lasku nii madalale kui tema endine «suur armastus». Ta keeldub isegi mehe nime suhu võtmast. Liza on otsustanud olla optimistlik. Tundub, et see on tal hästi õnnestunud — tänast Lizat vaadates ei usuks keegi, et viis aastat tagasi oli ta ratastoolis.
Mis sinuga 2001. aastal juhtus?
Mul oli puusaoperatsioon. Läksin Floridasse taastuma, sain moskiitolt sutsaka ja haigestusin entsefaliiti.
Tol ajal räägiti, et sul oli infarkt.
Valejuttu räägiti. Ema (Judy Garland — toim) ütles ikka: «Nad kirjutavad ja nad kirjutavad ja nad kirjutavad ja sa ei saa sinna midagi parata.» Nii et ärge lugege, minge ostke endale parem hamburgerit.
Kui haige sa olid?
Mul oli 40 atakki. Enamik inimesi ei ela entsefaliiti üle. Mulle öeldi, et ma ei räägi ega kõnni enam kunagi. Sattusin paanikasse ja siis hakkasin mõtlema, kuidas ma kõige paremini toimin — ikka nii, et teen kõvasti proove.
Kuidas see antud olukorda sobis?
Ma pingutasin senikaua, kuni suutsin kogu alfabeedi ette lugeda. Sama lugu oli kõndimisega. Päevakaupa, üks samm korraga. Mul on tohutult usku ja tahtejõudu. Lõpuks ilmusin oma tantsuõpetaja Luigi trenni, kuigi mu jalad olid ikka nagu spagetid.
Kuidas ta reageeris?
Küsisin temalt, kas ma tema arvates tantsin veel kunagi. Ta ei kõhelnud. «Muidugi,» ütles ta. Alles hiljem sain teada, et ta pööras pea ära ja hakkas nutma.
Nüüd käid kuus korda nädalas tantsutundides ja tantsid kaks tundi järjest.
Ma armastan seda! Meie trennis ei tööta keegi peale minu meelelahutusäris. Ma pole end kunagi diivaks pidanud. Mul on võltspuusad, kolm vigast selgroolüli, ja sügisel murdsin jalaluu. Aga Luigi ütleb ikka, et kui tantsides kusagilt valutab, teed midagi valesti. Ta on 81aastane ja liigub nagu tuul.
Kas töö meelelahutusäris oli sinu jaoks vältimatu?
Olen tsirkuse jaoks aretatud. Meelelahutusäri on mul mõlemalt poolt geenides. Ma ei saa midagi muud teha, ja ega ma tahagi.
Kas ei olnud see kummaline lapsepõlv?
Mitte minu jaoks. Ma ei teadnud teistsugusest elust midagi. Sama lugu oli minu sõpradega. Nende vanemad töötasid filmides.
Su ema sõltus sinust üha rohkem ja rohkem...
Olin tema sõber, mitte üksnes tema tütar. Aga sellest polnud hullu. Sul on võimalus valida, kuidas asjadesse suhtuda. Mina olen otsustanud mäletada oma lapsepõlvest vaid parimat. Ma ei pea mäletama halbu asju, naljakad mälestused on paremad.
Su vanemad lahutasid, kui olid viieaastane. See pidi raske olema.
Parim oli see, et nad ei öelnud teineteise kohta midagi ebameeldivat või ebaviisakat. Seda ei saa öelda just paljud lagunenud perekondadest pärit lapsed.
Kummasse sa oled, emasse või isasse?
Olen rohkem isasse (režissöör Vincente Minnelli — toim). Olen rõõmsameelne, kuid ma võin olla ka intensiivne nagu tema. Mu ema võis olla raevukas, ka selle olen ma pärinud. Ta oli ka väga tark. Pidin kord ühes telesaates tema laulu esitama ja küsisin temalt, mida ta arvab. Ta ütles: «Ole nagu sina, mitte nagu keegi teine.» Mu vanemad andsid mulle kõrge enesehinnangu.
Pärast viimaste aastate suuri probleeme tundud sa praegu väga heas vormis olevat.
Olengi. Füüsiliselt tunnen end suurepäraselt. 60aastaseks saades juhtus minuga midagi imelist. Mõtlesin: «Püha Toledo, 60!» Aga siis avastasin, et võin öelda ja teha, mida tahan.
Kuidas hindad tagantjärele oma esimest kolme abielu?
Kõik kolm olid suurepärased, tõesti. Peter Alleniga jäime sõpradeks kuni lõpuni. Olin temaga, kui ta 1992. aastal suri. Jack Haley juunioriga jäime samuti sõpradeks, kuid ka tema suri, 2001. aastal. Mark Geroga oleme siiamaani sõbrad. Olime koos ligi 15 aastat. Ta on nüüd abielus ja tal on palju lapsi. See on just see, mida ta alati tahtis.
Ilmselt ei olnud neil kerge olla abielus kuulsa naisega.
Kui Peterit, Jacki ja Marki esimest korda härra Minnelliks kutsuti, nad naersid. Hiljem hakkasin ma mõttetult nende ees vabandama. Siis andsin endale lubaduse, et ma ei vabanda enam kunagi selle pärast, kes ma olen.
Kas abiellud veel kunagi?
Ei iialgi! Mis mõttega? Ma ei saa lapsi, olen 60aastane. See oleks naeruväärne. Kuid ma ootan tähendusrikast suhet. Isegi mitut, ma loodan.
Sul oli mitu nurisünnitust.
Ma tahtsin väga lapsi, aga seda ei juhtunud. Nüüd on mul 18 ristilast ning ma töötan ajukahjustusega ja vähki põdevate lastega. Mu elus on rohkem lapsi, kui ma oleksin julgenud loota. Ei, ma ei pea seda kahetsusväärseks. Ma pean seda jumala tahteks.
Millised on su tööplaanid?
Kavatsen oma järgmise albumi pühendada oma erakordsele ristiemale Kay Thompsonile. Ta kirjutas raamatu tüdrukust nimega Eloise, kes elas New Yorgi Plaza hotellis. See tüdruk olen mina. Ja ma olen leidnud loo, millest ma loodan muusikali teha.
Oled rääkinud oma võitlusest alkoholismiga.
Esimest korda pruukisin alkoholi 30aastaselt ja mulle meeldis, mida see minuga tegi. Kaheksa aastat hiljem oli mul juba probleem ja ma läksin kliinikusse. Hiljaaegu ühinesin Anonüümsete Alkohoolikutega. Mul on mu usk ja see hoiab mind. Samas ei saa ma öelda, et olen usklik. Elu karistab inimest piisavalt, et lasta end ka religioonil karistada. Pean end sellegipoolest hingeliseks inimeseks.
Mida sa Anonüümsete Alkohoolikute koosolekutel oled õppinud?
Olen õppinud jagama oma kogemust, jõudu ja lootust teiste inimestega. Me peame üksteisele toeks olema. Mul pole raske tunnistada, et olen taastuv alkohoolik. Loodan, et minu kogemusest on kellelegi abi.
Hoolimata kõigest on su elus hea aeg.
Oo jaa, see on fantastiline aeg. Alustan jälle nullist. Loon meediaruumi. Riputan oma Warholid seinale. Mul on kolm maali, kingitused Frank Sinatralt, mis kõrvuti asetades ütlevad jaapani keeles: «Tere tulemast!» See on suurepärane. Nüüd pean teenima vaid pisut raha, et selle kõige eest maksta.
