Loe Kati Saara Vatmanni pöördumist Ratsaspordi Liidule
Eesti Ratsaspordi Liidu kirjast ajendatuna saadab Kati Saara oma vastulause. Publik avaldab selle muutmata kujul.
Haiget tegemine praegu elunorm
Teadjad ütlevad, et meie planeedil toimub praegu kõigist senistest kõige jõulisem võitlus valguse ja pimeduse vahel, uude ajastusse jõudmisele eelnevast seitsmest lahingust on pimedus võitnud kolm – nüüd peab valgus peale jääma. Teadjad ütlevad ka, et valgus toob paratamatult välja inetuse, mis pimeduses välja ei paistnud.
Madalad energiad teevad oma viimset kurja. Eks sellepärast ongi üksteisele mõtte, sõna ja teoga halba ja haiget tegemine praegu elunorm. Rasked ajad, rikkis rahvas. Ühiskondlikud kataklüsmid ajavad praegusel ajal laiali pere- ja sõpruskonnad. Seni sama asja ajanud teekaaslased kargavad üksteisele arutult kõrri. Huupi. Üksteisega rääkimata.
Täna hoiatas ratsaliit, et ma ei ole ratsatreener. Ei ole muidugi – olen küll Tallinna ülikoolis kõik vajalikud moodulid omandanud, liidule ratsutamise õpiku toimetanud – aga eksamile ei läinud. Õppimise eest maksin vanas rahas tuhandeid, rohkem investeerida polnud motivatsiooni, kuna siin metsas siblivad ümber hobuste vaid külalapsed ja sõprade lapsed – neid on küll palju, aga nad ei soovi tasulist trenni, vaid hobuseid harjata, nendega käe kõrval kõndida. Nagu see kõikjal on, kus hobuseid leidub.
Ma ise õnneks ei kuulnud, kuidas raadiojaamad meie liidu tahtel mind pasaga pildusid – vedasime naabrinaisega kumbki oma hobustele metsade tagant heina (aitäh talumees Ants ja traktorimees Raul!). Seda, et omad lõid asja eest teist taga kirve selga, kuulsin alles siis, kui õhtul kell kuus hommikust sööma jõudsin.
Piletiraha ei võta
Kulla Siim ja Sinu meeskond, tead väga hästi, et ma olen (aja)kirjanik. Oma erialal tosin aastat Sinu teenistuses olnud. Kui 10 aasta jooksul horsemarket.ee-d tehes pea kõik Eesti tallid, hobukeskused ja –kasvandused läbi käisin, kirjutasime mitmeid lugusid ka ratsaliidu rahvaga. Neist nii mõnigi treenerikutsest ja tallile esitatavatest nõuetest.
Minu enese hobused on pigem pereliikmed ning elu- ja teekaaslased kui sportlased. Nad on minu kulukas, aga asendamatu kaaskond. Alustasin ratsutamist paraku alles 30aastasena, sestap minust sportlast ei saanud – ehkki Pärnumaal sain ühel mulle väga olulisel kahevõistlusel teise koha.
Kostja Prohhorovi ees kartsin hüpata, mis teha – kui on vale tunne, ei tohi – ja siin metsas hobustele ette näitamiseks mul ju tõesti kutsetunnistust vaja pole ka.
Hobused – ja ka kihnu maalambad – dikteerivad mu elurütmi ja laevad loomingu. Nad toovad maja lapsi ja noori täis, mis pole tasuline trenn – kui sõbrad külla tulevad, ei võta me neilt ju samuti piletiraha.
Väikest kasvu usin moor
Mu 45. sünnipäeval käisime sõprade ja lastega Juurimaal ratsutamas, enne kui õhtuste külaliste jaoks praadi hakkasin valmistama, kiilus Delfi end niigi tiheda päevakava vahele. Selle plaanivälise kõrvalehüppega oli tuline kiire, iga väljendit ei jõudnud tõesti viimse silbini luubi all hoida. Inimkõne teatavasti koosnebki mitmetimõistetavustest.
Ma ise poleks seda teemat üldse üles võtnud – pühadekook, munad ja mõned kirjatööd olnuksid oluliselt tähtsamad – aga mu lapsed palusid, et ma ei laseks ennast järjekordselt surnuks peksta. Lapsed küsisid, miks sõbrad-teekaaslased ometi üksteisele sitta keeravad.
Ma ka ei tea. Kadeduseks poleks justkui põhjust. Keegi väikest kasvu usin moor laste ja loomadega metsas. Hommikud algavad sitaralliga, päevad kulgevad arvutisse loomadest laetud loomingut sisestades – ja selle rutiinse oravaratta eesmärk on lastele õnneliku lapsepõlve pakkumine. Endale ka. Oleksin tahtnud endale sellist kanakaka ja lambalõugamisega lapsepõlvekodu. Nüüd on.
Meie talus elab kaks vana hobust, kellel kusagil mujal olla poleks – lastele on nad nagu turvalised lapsehoidjad. On poni ja eesel. Ja mõned vahvad noored hobud, kellest ma ei räägi, sest ei taha uut õelat pasarahet endale kaela tõmmata.
Lennart Meri loitsis oma rahvale verd, higi, pisaraid. Eesti külades – eriti loomi pidades – on kindel, et Presidendi soov on täidetud. Isegi Savisaare kunagist lubadust kartulikoori süüa peame meie siin – kihnu maalambad pistavad need viimseni nahka.
Hoiame karmidel aegadel kokku
Eestimaal on sedasorti sõgedate, nagu mina, võrgustik. Haritlased, kes teevad metsade vahel oma erialatööd – raamatupidajad, psühholoogid, arstid, programmeerijad, filosoofid – ja peavad teenistuse eest üleval talu ja loomi. Margot ja Reet, Helgi ja Külliki... Meie missioon on kogu Eestimaa asustamine, eluterve elulaadi alal hoidmine – ja sisse ei too see tühjagi, aina välja viib.
Kui palju unetuid öid, hirme ja ebakindlust selline pühendumine põhjustab, võite lugeda www.aabramihobulausujad.ee Soone talu päevaraamatust. Selge, et aeg-ajalt on isu ära minna. Linna. Hispaaniasse. Soome. Kuu peale. Ent me keegi siin metsade vahel ei saa oma loodud maailma õhku lasta. Kui keegi teine seda teha püüab – ega ratsaliit ole ainus sõber-killer – kaitseme ennast ja üksteist.
Inimeste tänane kurjus kipub nagunii kogu maailma õhku laskma – nii nagu hoiatasid maiad, Nostradamus ja Johannese Evangeelium. Karmidel aegadel peaks kokku hoidma. Nii kulutuste mõttes kui inimlikus mõttes. Olgem ometi Omad. Ärgem laskem üksteisel nii julmalt ja ebaõiglaselt aadrit – rääkigem!
Mina käisin ja rääkisin äsja hobustega – õhtune talitus oli. Kui mõnel õhtul tekitavad nad boksidesse minnes segaduse, siis täna kõndisid nagu pailapsed igaüks sirgelt oma kohale – nad ju näevad ja teavad... Ütlesin neile, et inimesed tegid mulle liiga. Nad küsisid, mismoodi. Ütlesin, et minu eest hoiatati. Ja nemad? Hobused naersid.
