LOE: Margus Karu sügavad mõtteterad, mis jäävad kirjanikku alatiseks meenutama


MARGUS KARU
MARGUS KARUFoto: Pille-Riin Pregel

Täna lahkus meie seast 32-aastasena andekas kirjanik ja produtsent Margus Karu. Margus tegi küll viimastel aastatel aktiivselt pigem tööd filmiettevõttes Kuukulgur, ent kirjutas kolumni ajakirjale Anne & Stiil.

Ajakirja Anne & Stiil lahkel loal avaldame lõike Marguse kirjutet kolumnidest, kus noor mees avas lugejatele oma sügavat sisemaailma.

Väljavõte Margus Karu kirjast 15-aastasele iseendale

Sa kohtad palju imelisi inimesi ja sõpru, kes jäävad su ellu pikkadeks aastateks – kui mitte suisa elu lõpuni. Sa tunned nad kohe ära. Jaga nendega oma muresid ja kuula nende omi. Kuuluta neile oma õnne ja rõõmusta nende üle. Ära karda abi paluda, kui sa oled hädas. Inimesed on tihtipeale üllatavalt head, aga ära kunagi proovi seda ära kasutada ja püüa ise ka teisi aidata, kuid ära endale liiga tee. Ole tänulik nende asjade eest, mis sul on, ka siis, kui neid on vähe. Ütle oma perele ja sõpradele, et sa hoolid, ja näita seda välja.

Ma tean, et sa unistad suurelt. Nii suurelt, et unistuste täitumise võimalikkusesse ei usu sa isegi. Ma olen ka viisteist aastat hiljem endiselt unistaja – selle vahega, et nüüd on osa neist meie kõige suurematest salasoovidest täituma hakanud.

Õnn mu õuel

Seotud lood:

Aga ma ei pidanudki minema laia maailma armastust otsima – õnn tuli sõna otseses mõttes ise mu õuele. Ühel hilissügise õhtul läksin kodunt välja ja seal ta seisis – suits sõrmede vahel, rääkis eesti keelt ja oli täpselt nii pikk nagu vaja. Oleksin võinud talle juba sealsamas igavest armastust vanduda, aga nii võib vaese inimese ju täitsa ära hirmutada. Käisime kuude viisi kohvikutes, baarides, mu vanemate kodus ja teletorni ääre peal, enne kui midagi juhtus. Ta sobis mu ellu ideaalselt. Minu sõbrad said tema sõpradeks ja vastupidi. Armastuslaulud omandasid mõtte ja romantilised komöödiad elustasid pisarakanaleid. Ma ei teadnud varem, et asi nimega armastus, mida maailma kunstnikud läbi aegade on portreteerida püüdnud, päriselt ka sellisel igavikulisel ning ennastunustaval moel olemas on.

Kuna suured ja mõjukad sõnad ei taha üle mu huulte lipsata, otsustasin minna lihtsama vastupanu teed ja need kirja panna. Olin hilja õhtuni kontoris ja kulutasin ohtrasti oma tööandja tindiprinterit. Õhtul ulatasin kallimale köidetud raamatu, kus kõigis maailma keeltes oli kirjas üks lause: “Ma armastan sind.”

***

Aeg oli juba ammu küps, et endaga lõpuks rahu sõlmida. Olen end terve elu pidanud ebapiisavaks. Arvanud, et ma ei ole piisavalt atraktiivne, piisavalt naljakas, piisavalt tore, piisavalt edukas.

Mark Zuckerberg oli enne minuvanuseks saamist asutanud Facebooki, Steve Jobs arendas Macintoshi ja Kurt Cobain oli juba teises, võimalik, et paremas ilmas. Aga mis on ette näidata minul? Üks noorteromaan, paarkümmend telereklaami ja muud ei midagi...

Ma ei tea, kas asi on selles, et olen paljulapselise pere viimane võsu, või on süüdi mu keskkooliaegne ebapopulaarsus, aga minu jaoks on inimestele meeldimine alati väga tähtis olnud. Teadsin küll, et kõigile korraga meeltmööda olla ei saa, kuid otsustasin sellegipoolest proovida. Tegin seda nii ennastunustavalt, et unustasin lõpuks, kes ma ise olen. Ärirahvas pidas mind edukaks produtsendiks, loomeinimestele oli mul ette näidata üks raamat, hipidele sobis minu vabakutselise staatus jne. Ka siis, kui käisin Viru vanglas oma raamatuga esinemas, oli mul varnast võtta paar kergelt kriminaalse varjundiga põhikooliaegset lugu, millega vanglaseltskond end samastada suutis. Kuid olukorras, kus edukas mina, hipimina ja loomemina pidid korraga ühes kohas olema, jooksin kokku.

Margus Karu sündis 1984. aastal Tallinnas. Ta õppis Tallinna ülikoolis filmirežiid ning töötas produktsioonifirmas Kuukulgur reklaami- ja filmiprodutsendina.

Karu avaldas 2010. aastal oma esimese romaani "Nullpunkt", mis tõusis kohe ilmumise järel 2010. aasta kevadel müügiedetabelite tippu.