Lõhmuse amatsoonid


«Nii või teisiti, aga Moskvas oleme kohal,» lubavad Kroonika Eurovisiooni punktitabeli favoriit Laura Põldvere ja Mari-Leen Kaselaan.

 
Neli aastat tagasi tulid Tartu talendid Sven Lõhmuse tookordses võidukas europrojektis Suntribe publiku ette. Sellest peale on Lõhmuselt kordamööda mõlemaga järjest aastahitte tulnud. Nüüd on Laura kolmandal soolokatsel esindamaks meid Euroopa laulumeistrivõistlusel. Laupäeval selgub «Destiny» saatus - kas pääseb edasi Moskvasse. Laura lubab aga seekord nii või teisiti võistlusele kohale sõita. Rääkimata Mari-Leenist, kes on aastatega europaabelis endale kindlustanud Eesti (fännide) delegatsiooni mitteametliku juhi staatuse.
 
Esimene kohtumine?
Laura (20): Kümnendas klassis. Mina jäin, nagu esimesel koolipäeval ikka, hiljaks ja pidin istuma üksi esimesse? pinki. Olin juba valmis, et nii ma sinna jäängi. Aga kes jäi veel rohkem hiljaks, oli Mari-Leen. Küsisin siis, kas ta tahaks mu kõrvale istuda...
Pärast põhikooli Miina Härma Gümnaasiumis sattus enamik mu sõpru A või C klassi. Mina läksin B-sse, humanitaarklassi ja enamik olid seal võõrad näod. Mari tuli Elva koolist. Temaga ma oma üksiku olukorra päästsin.
Mari-Leen (21): Koolis. Laura jäi hiljaks ja minu kõrval oli koht vaba. Ta küsis, kas võib sinna istuda. Muidugi olin ma nõus.
 #end#
Sõprus esimesest silmapilgust või mõõtsite enne kaua?
Laura: Mari jättis kohe hästi avatud ja aktiivse mulje, kui veel kedagi ei tunne. Hiljem sain aru, et ta ongi läbini selline sõbralik grunge. Nii et temaga ei tekkinud mul mingit võõristusmomenti. Ta tuli siis ka Ülenurme laulustuudiosse. Kuulas küll karmimaid artiste, kes on mulle tänaseni võõrad. Aga mõned lemmikud isegi kattusid. Näiteks Anouk, ülimõnusa häälega hollandlanna.
Mari-Leen: Kohe hakkasime rääkima, ju ikka laulustuudio teemal. Mina käisin Ursel Oja juures vaid natuke üle kahe aasta. Laura oli minu saabudes Ülenurme laulustuudios juba vana tegija! Kerli Kõiv siis seal enam ei käinud ja teda ma veel ei tundnud.
 
Ühised lauluvankrid-karussellid... Kus olete tundnud omavahelist konkurentsi?
Laura: Võib-olla Mari käis kusagil ka varem. Mina korra kümneselt proovisin, aga siis ma Tartumaa voorust edasi ei saanud ja see võttis tükiks ajaks isu ära.
Suntribe'is oli meid viis tüdrukut ja eks igaüks tahtis parim olla! Kui tegelesime loo «Let's Get Loud» lavalise poole ja sammude õppimisega, tundsin end üsna viienda rattana. Kas just päris puujalg, aga suurt ma tantsida ei oska. Teiste oskus utsitas pingutama. Laulu mõttes oli kergem, kuigi selle loo pingutatud lõbusus polnud ka päris minu jaoks. Ühesõnaga, pidin pingutama, et emotsionaalsemat poolt endas näidata. Õnneks jõudis finaali ka mulle enam sobinud soololugu «Moonwalk».
Mari-Leen: Sky Plusi eurolauljate konkursilt valiti meid mõlemaid Suntribesse. Võistlesime ühel aastal «Kahes taktis». (Laura võitis, Mari-Leen finaali ei pääsenud - toim.) Aga Laura puhul ei tunne ma konkurentsi, kuna meie stiilid on väga erinevad. Mul on alati hea meel, kui tal hästi läheb.
 
Kummal rohkem albumeid-singleid, «parima»-võite?
Laura: Õnneks on Sven Lõhmus meiega neid kordamööda teinud...
Mari-Leen: Tiitleid pole kokku lugenud, aga albumeid on minul juba kaks, Laural üks. Ilmselt jõuab ta mulle peagi järele. Singleid olen välja andnud juba kaheksa, Laura vist viis.
 
Parim ühine ettevõtmine, vägevaim pidu?
Laura: Ühised Tallinna-avastamised Suntribe'i ajal enne Kiievisse sõitu. Siis sai palju koos proove-trenne tehtud ning ka linna peal pidutsemas käidud. Mina ööbisin onu ja tädi pool, Mari vist oma vanaema juures. Lõpuks pandi meid Park-hotelli. Täisealised me ju siis veel polnud, poleks tohtinud, aga seda põnevam oli öösel välja hiilida, kellegagi kokku saada... ja võib-olla pudel õlut juua. Hirm nahavahel, mis siis saab, kui keegi näeb. (Naerab.) Ja muidugi Eurovisioon Kiievis - need nädalad olid päris kirevad!
Mari-Leen: Issand, neid on palju olnud ja kõik vägevad! Suntribe proovidele pidime mitu korda nädalas viis tundi Tartu ja Tallinna vahet sõitma. Kuna olime alakad ja klubidesse eriti sisse ei saanud, siis pigem olidki rohkem sellised bändisisesed istumised.
 
Reisil õpib inimest tundma. Millega teineteist Kiievis üllatasite?
Laura: Kiievis elasime meie ühes hotellitoas. Rebecca oli Jaanikaga, Dana jäi seal hiljaks ja eraldi tuppa. Aga Mari oli Kiievis ka väsimatu! Leidis mööda minnes igast rahvusest sõpru. Vaatasin kõrvalt, et võiksin ju ka... Aga ma nagu ei leia endas seda põhjust või ei tunne ennast nii vabalt igas seltskonnas.
Mari-Leen: Ohhoo, jagasime Kiievis Lauraga tuba ja nalja sai meil pidevalt. Mäletan eredalt, kuidas ma kogemata Laura vaibal jahtuvatele juuksesirgendajatele peale astusin ja need peaaegu ära lõhkusin. Laura ise ei olnudki nii pahane, pigem tundsin mina end halvasti, et ma neid seal põrandal ei märganud.
Minu meelest Laura, kes oli alati võõraste suhtes pisut umbusklik, avanes selle reisiga päris palju. Minul ei ole võõrastega suhtlemisel kunagi probleemi olnud ja eks tal oli seda minu kõrvalt ka natuke kergem teha.
 
Suurim erinevus ja sarnasus?
Laura: Kui Mari mingit asja teha ei viitsi, siis ta seda ka ei tee. Seda polnud, et ta ei viitsiks laulutunnis käia - Mari teeb täiega seda, mida ta armastab! Minul tekivad igasugu süümepiinad ja siis ma teen ära ka sellised tüütud asjad, mis ei ole hädavajalik. Kui mina muretsen ja pingutan isegi üle, siis tema laseb vabalt. Nii võib tunda, et Mari ei tea või et ta on laisk, ei viitsi ega jõua... Aga vaatan, et lõpuks jõuame mõlemad ikka samasse punkti välja. Mari teab täpselt, mis on talle esmatähtis.
Mari-Leen: Kui keegi Laurale käkki keerab, siis ta oskab vait olla ja mitte sellest välja teha. Mina olen aga selline maailmaparandaja, et pean kohe inimesele selgeks tegema, mida ta valesti tegi. Kardan, et äkki inimene ei saanudki aru ja siis ei saa ta ka enda käitumist või suhtumist muuta.
 
Kummagi tugevaim ja nõrgim külg?
Laura: Ajame sama «oma asja», aga kumbki väheke erinevalt. Minul jääb kohati enesekindlusest puudu. Enne laulmisega tegelemist veel eriti. Mitte et ma igapäevaselt lausa nurgas häbenesin. Aga pigem ootan kutsumist kui et ise ennast ette lükkan. Ehkki tänapäeva maailmas peaks, keegi ei tule sind tuletikuga taga otsima. Ema ütleb ikka: Ja mis siis, kui sa ka korraks kukud. Keda see huvitab, keegi ei pane tähelegi! Vastupidi, tuleb ennast näidata, kui sa ka veel päris valmis pole, muidu ei tea keegi sinust midagi oodatagi.
Aga Mari...? Varem ta jäi tihti hiljaks ja tekitas inimestes pahameelt.
  Mari-Leen: Kes riske ei võta, see ei jõua ka eduni - ja meie oleme mõlemad riskinud. Laura nõrgim külg on see, et ta ei julge näidata oma nõrkust. Aga vahel on lubatud ka end kurvana tunda ja seda tunnistada, kui mõni asi ikka p....s on!
Kumb paremini raha loeb? Laura: Mari. Minul - kui on, siis see ka kohe läheb. Täiesti tavaliste toimingute peale. Siis luban endale hästi palju raamatuid ja võib-olla ka parema kehakreemi. Selle peale ma siis ei tule, et järgmine nädal pean ostma... (naerab) mõne pehmekaanelise raamatu.Mari-Leen: Mina. Laura läheb pidevalt lihtsama vastupanu teed. Kui me tänu Suntribele Tallinna vahet käima hakkasime, ei tundnud me üldse linna. Laura tahtis siis alati takso võtta. Isegi siis, kui oli vaja minna vaid ümber nurga. Mina eelistasin jala käimist või ühistransporti, et linna paremini tundma õppida. Tavaliselt jäi peale minu liikumiseelistus, vahel nõustusin ka Laura moodi liikuma. Niimoodi koos õppisimegi Tallinna tundma.  
Tublim majapidamistöödes?
Laura: Periooditi olen usin kodukorrashoidja, aga on ka aegu, kus asjad lendavad nurka. Oma «lohakuse süsteemi» järgi, nii et ma ise leian kõik üles. Arvan, et Mari puhul samamoodi - sõltub. Tavaliselt käin tal külas siis, kui ta on just koristanud. (Naerab.) Ma ei tea, mis tal seal vahepeal toimub.
Mari-Leen: Öeldakse, et segadus toas tähendab segadust ka peas. Kui mul on keerulised ajad, on ka kodu rohkem korrast ära. Samas aitab koristamine mul oma meeltes selgusele jõuda. Kokkuvõtmise asi, aga samas väga rahustav ja rahuldust pakkuv tegevus. Nii palju kui ma Laura toas käinud olen, on see alati korras.
 
Parem köögis?
Laura: Millegipärast arvan, et Mari on rohkem söögivalmistaja-tüüpi. Mina köögis ei eksperimenteeri. On kindlad lihtsad toidud, mida endale teen. Porgandi-greibi-apelsini salat - hästi mõnus ja kerge. Juustusai tomati ja õliga. Ja muidugi pasta! Ka Mari köögist on mul meeles üks eriti maitsev pastaroog (naerab), aga see võis olla ka Sietse tehtud õhtusöök.
Mari-Leen: Võiksin vabalt kas või iga päev vaid oma tehtud Kreeka salatist toituda! Kõige paremad road tulevad mul välja, kui kodus eriti algmaterjali ei ole ja poodi minna ei viitsi. Siis tuleb vähesega hakkama saada ja tulemus on alati huvitav.
Kui poleks laulja, mis ametit siis peaks? Laura: Olen alati mõelnud, et pisikeste lastega meeldiks tegeleda. Nüüd aga, et televisioonis oleks vahva töötada. Helirežiid tahaksin õppida. See huvi on tekkinud sellest, et paljudel esinemistel on heliprobleemid.Mari-Leen: Laura oleks lasteaiakasvataja. Mina tegeleks ilmselt loomadega, oleksin «vet» või midagi seesugust.  
Senistest kummagi visiitkaart-laul, mida üle maailma tutvustuseks saata?
Laura: Kui jazzi-raadiotesse, siis nüüd detsembris Ain Agana ja Raivo Tafenau kontserdil lauldud «The Peacocks» - ühe Ameerika pianisti lugu, mida mu lauluõpetaja Saksamaal mulle soovitas. Aga popilugudest ehk uue euroloo «Destiny». Mari omadest meeldib «Elektrisinises». 
Mari-Leen: Mulle meeldib väga Laura versioon loost «One And One» (Robert Milesi kaver - toim.). Enda puhul vist mõlema plaadi pealt ballaadid.
 
Riietumisel on teil üsna erinev maitse...?
Laura: Kooli ajal oli mul ka periood, kui ma üritasin palju erinevaid kõrvarõngaid ja hästi värvilisi riideid kanda. Nüüd eelistan tumedat, ennekõike just pruuni. Ei viitsi hommikuti tunde peegli ees veeta ja siis on lihtne, kui kõik kapis on pruun. Väheke valget-sinist sisse sobitada ja... Mari-Leen: Laura on konservatiivsema stiiliga kui mina. Samas meeldivad mulle kõik Laura asjad ja Laura teeb tavaliselt ka minu riietuse kohta komplimente. Olen viimasel ajal ka hakanud musta värvi armastama. Mis iseenesest ei ole just tark mõte... (Naerab.) Kuna mu koerad on teatavasti heleda karvaga.
 
Üle aegade mõjusaim naislaulja?
Laura: Nina Simone. Tavaliselt inimesed eelistavad ju ikka puhast, selget ja kõrgemat naishäält. Tema toores ja jõuline hääl - hästi nauditav ja mõnus!
Mari-Leen: Äkki Tina Turner? Või Cher...?
 
Viimase aja lemmikud, keda kodus mängid?
Laura: Mul on see haigus, et soetan plaadipoodidest järjest juurde. Ei meeldi internetist osta-tõmmata. Tore on kodus riiuli ees seista: mis ma siit täna võtan? Uurid plaadiümbrist - hoopis teine tunne kui arvutis!Täna kuulasin Duke Ellingtoni plaati «Money Jungle», Tiit Kalluste prantsuse lugusid, Kristjan Randalu 2006. aasta albumit... Mari-Leen: Anouki kuulan ikka aeg-ajalt. Kui mõne artisti üks lugu meeldib, siis tavaliselt muretsen terve plaadi. Nii on playlisti kogunenud päris palju muusikat, mis siis enamasti suvalises järjekorras taustaks käib. Vahel tuleb muidugi mingi kindla loo tuju peale ja kui seda siis omal arvutis pole, saab tänapäeval ju ka online'is kuulata. Mul peab kõik muusika laptopis ja Ipodis olemas olema, plaate täis kohvriga oleks üsna nadi reisida.
Lemmiksport(lane)?
 Laura: Lumelaua võtsin sel talvel uuesti ette. Käisime sõpradega Kuutsemäel ning nüüd plaanime minna ka Rootsi mägedesse proovima. Telekast ma sporti suurt ei vaata. Kui siis lühimaa jooksualasid - on põnevam, näeb kohe tulemust. Kes see hiljuti neid maailmarekordeid lõigi... Usain Bolt.
Mari-Leen: Ratsutamine. Nooremana tegelesin sellega ka ise. Kaia Kanepi mänge Australian Openil jälgisin koos oma tennisefännist sõbraga küll rõõmuga.Film?
Laura: Praegu meenub kaks: Love Actually Hugh Grantiga. Ja P.S. I Love You oli hästi ilus film.
Mari-Leen: How High, Cruel Intentions... Seriaalidest  Desperate Housewives ja Californiacation.
 
Näitleja?
Laura: Emma Thompson. Just vaatasin Sense ja Sensibility't - tundub hästi sümpaatne naisterahvas, nagu ka filmis Love Actually. Mari-Leen: Brad Pitt, Penelope Cruz, Sarah Jessica Parker... Neidki on palju.
 
Üle aegade maailma ilusaim naine ja mees?
Laura: Koit ja Hämarik? Päris tänapäeva näitlejaid ma ei pakuks. Audrey Hepburne näiteks, naiste kohta on lihtsam leida sellist üldist iluideaali. Aga meestest on...  Sümpaatne seesama Hugh Grant, ta mängib selliseid mõnusaid kujusid. Mari-Leen: Suhteline. Mõni inimene võib väljast väga ilus olla, aga kui teda tundma õppides tuleb välja, et ta iseloom on kehv, siis muutub ta minu silmis ka kohe palju koledamaks. Ei hakka ilusaid kuulsaid inimesi nimetama, kuna ma ei tunne neid.
Kui olete koos seltskonnas, siis kumb rohkem pilke tõmbab?
Laura: Meil pole nii palju seda ühist seltskonda. Maril oli juba Elvast oma sõpruskond ja mina vahepeal ära Ameerikas-Saksamaal õppimas. Kui nüüd kiirega koos kusagil kohvitame, siis keskendumegi teineteisele.
Mari-Leen: Pole sellise pilguga kunagi jälginud. Meil on meeste suhtes üsna erinev maitse, seega pole me samu mehi kunagi ihaldanud. Vähemalt minu teada küll. 
On siin järjepidevust: mis tüüpi poisse kumbki tõmbab?
Laura: Mmm... Pean mõtlema. Ei ole neid poisse ju nii tohutult olnud, et saaks mingi selgelt eristuva rea välja tuua. Lõpuks loeb ju see inimene - kui sa ta leiad, siis leiad! Mitte see, et ta mingit tüübi alla käiks. Praegu tundub küll, et oleme sattunud erinevate inimeste peale.
Mari-Leen: Pole kunagi selle peale mõelnud ja ega me nii väga meestest pole rääkinudki.
 
Millest muust ikka lauldakse kui armastusest. Kumb sellest oma elukogemusest rohkem teab - mitu tõsist püsisuhet, kooselu?
Laura: Ainult üks. Ütleme, et nüüd juba pool aastat, isegi kauem. Mari-Leenu kogemus Sietsega on pikem. Ma isegi ei tea, kaua nad juba koos on.
Mari-Leen: Kaks püsisuhet ja kaks kooselu.
 
Kumb esimesena pulmad teeb?
Laura: (Naerdes.) Aga äkki hoopis korraga. Jumala ilus oleks!
Mari-Leen: Minul küll lähiajal plaanis pole.
 
Milline laul võiks pulmapäeval kindlasti mängida?
Laura: Dagö «Pulmad».
Mari-Leen: Vot ei oska öelda. Kui kunagi see aeg tuleb, siis otsustan.
 
Ilusaim unenägu?
Laura: Näen ainult koledaid unenägusid. Kui üldse, siis ikka kukun kuskilt alla või põletab kuum laava, nii et ärkan higipisarad otsaees. Mari-Leen: Näen pidevalt unes, kuidas ma oskan lennata. See on parim tunne - lihtsalt tõused kõigest kõrgemale ja lendad nii linna kui metsa kohal.
 
Kahekesi inimtühjal saarel, mis juhtuks...?
Laura: Private party kahele! (Naerab.) Tülli me kahekesi ei pööraks. Probleemid tekivad ikka siis, kui keegi on kolmas. Mul on tunne, et Mari oskab lõket teha. Ja mina olen lapsepõlves onni ehitanud.Mari-Leen: Võtaks päikest, ujuks ja kütiks. Kaks esimest muidugi juhul, kui tegemist on päikselise kliimaga.