Comebacki kuninganna Michelle Pfeiffer on avastanud, et 50ndad eluaastad võivad olla puhas lust ja lillepidu.
Kakskümmend aastat tagasi oli Michelle Pfeiffer (53) seal, kus Angelina Jolie on praegu. Ta oli oma põlvkonna nõutuim näitlejatar, kelle sarm ja seksapiil panid kinoekraani särisema. Filmis «Grease 2» karjääri alustanud filmidiivast sai tänu filmile «Scarface» Hollywoodi superstaar. Ühest filmist teise lendlemise asemel valis Michelle aga abielu produtsent David E. Kelley’ga ning temast sai adopteeritud tütre Claudia (19) ja lihase poja Johni (17) ema. 40ndates eluaastates tegi ta aeg-ajalt ka tööd, kuid tema prioriteediks jäi «erakust ema» roll.
Nüüd, kui lapsed on valmis pesast lendama, kavatseb Michelle oma näitlejakarjäärile uue elu sisse puhuda. «Mul on hea meel, et produtsendid on mind endiselt valmis värbama,» ütleb ta. «Mul on praegu palju vähem pingeid ja ma ei muretse enam kortsude pärast. Mu elu on lõbusam kui kahekümne aasta eest, kui ma suurtes filmides mängisin. Ma pole eales õnnelikum olnud.»
Michelle on peagi kinolinal filmis «Dark Shadows», milles ta näitleb koos Johnny Deppiga. Järgnevas intervjuus räägib ta edukast karjäärist, vananemisest ja deemonitest, kellega ta on pidanud võitlema.
Su karjäär on jälle tuule tiibadesse saanud.
Ausalt öeldes on see mulle endalegi üllatus. Olen viimase kümne aasta jooksul väga vähestes filmides mänginud ja nüüd olen aastaga kolm filmi teinud. Ilmselt on mul mingi rahutus hinges! Mu lapsed ei vaja enam ema nii palju kui vanasti.
{poolik}
Sa olid omal ajal Hollywoodi kuumim näitlejatar, kuid sa tõmbusid tagasi.
Kolmekümnendates eluaastates oli mu elus palju pingeid. Ma ei tundnud end oma tööd tehes kindlalt. Isegi filmis «The Fabulous Baker Boys» oli mul raske seda seksikat hurmavat isiksust edasi anda. Ma mässasin oma imago vastu, sest mulle ei meeldinud see, kellena inimesed mind näevad. Ma tahtsin lapsi, emaks saamine oli mu elus suur hetk.
Sa näed vapustav välja. Mis on su saladus?
See on tõeliselt suur saladus, mida igaüks teab, aga keegi ei järgi seda, sest see on nii igav! Inimene peab enda eest hoolitsema – õigesti toituma, regulaarselt trenni tegema, pidutsemisega piiri pidama. Ma usun ka elu nautimisse.
Kas oleksid valmis uues Batmani filmis Kassnaisena uuesti üles astuma?
Ma ei tea, kas ma mahun enam sellesse kostüümi. Pigem kehastaksin jälle Susie Diamondit filmis «The Fabulous Baker Boys». Ta oli nii huvitav. Mulle meeldiks töötada koos Jeff ja Beau Bridgesiga ning näha, kuidas need tegelaskujud on aastatega arenenud.
Kuidas sa iseenda arengut kirjeldaksid?
Ma olen üle saanud paljudest asjadest, mis on mind elus tagasi hoidnud. Olen õppinud elu kergemalt võtma. Emakssaamine on mulle selles osas palju õpetanud.
Kas oled ka targemaks saanud?
Muidugi. Teatud vanuses hakkab inimene mõistma, et iga elu saab kord otsa. Inimesed on ümberringi tõsiselt haiged ja nad surevad. Iga päeva tuleb hinnata ja nautida.
50aastaseks saamine on trauma igale naisele. Kuidas sa sellega kohanesid?
Ma pole just vaimustuses, et olen 50ndatesse eluaastatesse jõudnud. Sellega harjumine võttis aega, kuid minu elu pole kaugeltki nii hull, kui see kõlab.
Mis on vananemise juures parim?
Sa ei pea enam täiuslik välja nägema ega mahtuma raamidesse, mille sa endale seadnud oled. Ma julgen nüüd vastu võtta rolle, mida ma 30ndates eluaastates oleksin kartnud. Ma julgen väljuda oma turvatsoonist. See on olnud nagu teraapia. Ma mõistan nüüd, kui lõbus mu elu võib olla.
