Tegelikult püüdis Hofman 16. aprillil 1943 oma Sandoz AB laboris välja töötada vereringestimulaatorit ja segas selleks tungalterast kokku LSD.

Selle asemel lõi eriti tugevatoimelise meelemürgi, mis muudab reaalsustaju ja millest sai 60. aastate lillelaste liikumise üks tähtsamaid sümboleid. LSD-d on tajude avardamiseks tarvitanud terve põlvkond muusikuid ja kirjanikke.

Praegu Baseli lähedal elav 97-aastane Hofmann meenutas 10 aasta taguses ajaleheusutluses, et segas viis aastat varem avastatud LSD kokku sel saatuslikul päeval oma laboris.

“Pärast koju minnes tekkisid mul äkki hallutsinatsioonid, see oli kaunis ja meeldiv teekond. Ainult et ma ei osanud esialgu seletada, mis mu nii pilve viis,” meenutas ta.

Alles kolm päeva hiljem tegi ta enda peal lüsergiinhappedietüülamiidiga katse. “Ma võtsin koguse, mida ma tol hetkel pidasin väga väikseks — nimelt 25 mg. Siis sai kõik selgeks.”

Teadlased haarasid LSD-st kinni kui teretulnud vahendist inimteadvuse uurimiseks ja saidki ehk skisofreenialaadsete psühhooside kohta ühteist teada, aga LSD-st sai ka põrandaalune kultusuimasti.

Hofmann oli algusest peale arvamusel, et LSD peaks jääma üksnes teadlaste ja psühhiaatrite käsutusse, sest uimasti mõju all võivad inimesed tahtmatult endale viga teha.