Riina, 45:

"No tere hommikust, ma lihtsalt enam ei suuda! Valgustatud korvpallur siin, naisi käperdav tantraõpetaja seal, ühed veidrikud kõik! Järsku on roninud kuskilt tegevusetusekoopast välja hunnik mehepoegi, kes käivad elus esimest korda soojal maal puhkamas, vedelevad kaks päeva rannas, vaatavad kaugelt, kuidas keegi joogat teeb ja tulevad tagasi kõledasse Eestisse, et siis oma avanenud meelt ja vaimu teistegagi jagada. Ausalt, naerma ajab juba!

Eriti on mulle silma jäänud üks blogimeister, kes ennist korvpalli mängis ja nüüd kaagutab ainult, kuidas mehele võileibu teha ja, et Eesti naiste näägutamine ajabki mehepojad jooma. Tule eile meile! Või see härra, kes kunagi laulis, aga nüüd teeb seminare ja räägib, et naised võiksid mehele voodis rohkem vastu tulla.

Ei tea mina oma küllaltki kogemusterohkete aastate juures olukorda, mil mees, kes panustab oma suhtesse võrdsel määral ja ei viska ainult naisele tolle vigasid nina peale, ei saaks voodist seda, mida hing ihkab ja mille järele süda lustib. Või siis kui naine ei oska eriti häid võileibu valmistada, võta kätte ja tee ise.

Olgugi, et ma olen kasvanud neiust naiseks ikkagi nõukogude ajal, ei olnud meie peres ega pole ka praegugi minu tutvusringkonnas järel enam niisuguseid õudsaid kaagutajaid, kes ainult suuga suure linna teevad ja teavad täpselt, mida naised tegema peavad. Minu arust on see aeg ammu läbi, suhtes on osapooled võrdsed – kui pead mehele või naisele lõpmatult kõrva näägutama ja oled rahulolematu, jumala eest, minge lahku ja leidke oma ellu tõeline armastus! Frustratsiooni elutarkuste pähe internetti paisata ei paista küll kuidagi mõistlik tegu."

Hea lugeja, kui Sinagi tahad midagi Riina mõttekäigule kaasa rääkida, kirjuta sellest kommentaariumisse või saada lugejakiri aadressil publik@publik.ee!