"62 päeva tagasi mängisin viimase etenduse Ugala teatri laval, enne kui proovisin oma nahal järgi lauluread „Sirgiti-sorgiti-pussnugadega-torgiti“. Oi, kuidas ma ootasin seda hetke, kui saan uuesti lavale minna. Täna see juhtuski – esimene etendus pärast pikka pausi! Feels gut to be bäk!" Hõiskas Komissarov sotsiaalmeedias.

"Ära sa ütle, täitsa meeles oli kõik. Pole see mõistus midagi segi läinud sellest nelja seina vahel passimisest. Kui ikka prožed peale lükatakse, siis tuleb vana hea krudisev lavanärv sisse ja puha. Ja publik on ikka endiselt fantastiline. Kolleegidest ma parem ei räägigi (nad on mind kogu selle “passimise” ajal poputanud nagu ssss-i pilpa peal). Aitäh, sõbrad, teatrirahvas ja publik. Ma olen ikka üks hoitud inimeseloom."

Operatsioonist toibumine läheb Luule sõnul tasa ja targu: "eks see va taastumine läheb omasoodu. Vaikselt. Teen trenni küll (lemmik on treppidest üles ja alla vudimine). Ja uus põlv on parem ilmaennustaja kui köögiakna taga rippuv termomeeter (Taimi Paljak, vaata ette, varsti hakkan konkurentsi pakkuma). Aga täiesti vormis ma veel siiski pole. Lihtsamad lavalood, kus mul väiksem osa, saan ära mängida, kuid otsustasime, et “Vanaema ja Issand Jumala” veebruarikuu etendused jätame ikka ära. Seal on natuke liiga suur füüsiline koormus ja keeruline liikumisjoonis, päris nobedalt mul see püsti-pikali-püsti koreograafia veel välja ei tule."