Alles see oli, kui igal eesti perel olid oma eluvajalikud soome sõbrad. Nagu Reet Linna oma elulooraamatus kiitis: «Meie peres oli neid siis kohe mitu!» Küsisin nüüd temalt ja teistelt erimoodi edukatelt eestlastelt, kas soome sõbrad on veel olemas või – kuhu nad jäid?
REET LINNA (69),
laulja ja saatejuht:
Ei jaa, need soome sõbrad, nad on mul täiesti olemas! Enam ei suhtle nendega nii aktiivselt muidugi, aga kord aastas ehk küll või... Mida sa «päris soome sõprade» all mõtled? Nüüd me käime-reisime ju üle Soome. Sinna niisama enam väga ei sõida. Kui, siis tööasjus ja šoppama, eks ju?
Aga ega’s nad ole kuhugi kadunud. Minu omad on ostnud endale Pärnusse suvekorteri. Helistavad, kutsuvad – millal me näeme? Sinna külla pole ma jõudnud, aga eks siis Tallinnas olen nendega ikka korraks kohtunud. Ja olles Helsingis, eks ma siis ka ikkagi lähen nendega kusagile tassile kohvile. Ja olles Soomes suusatamas käinud, siis ma ka alati mõtlen nende peale. Ei, nad on olemas! Rääkimata igasugustest sünnipäevaõnnitlustest-meeldetuletustest. Ausalt öeldes tulevad need ikka rohkem sealt nende poolt. Mina olen see, kes tihtipeale ära unustab. Jah, nemad nagu otsivad nüüd vist rohkem kontakti kui meie siitpoolt…
Just see meie esimene soome pere 1970ndatest, kellest mu raamatus juttu oli. Uuemast ajast, kui hakkasin järjest pääsema igasugu Soome festivalidele, on mul üks soome produtsent ja kunagine muusik. Vaat tema perega suhtlen nüüd ehk isegi rohkem – sest huvialad on sarnased. Need esimesed ei olnud absoluutselt muusikainimesed, kaugel sellest. Kuidas me nendega tuttavaks saime – issand, kes see enam mäletab! Ehk siis ikka meie esimestest Soome esinema-sõitudest nõukaajal. Lihtsalt nemad sattusid olema seal Kotka linnas publikuks, ja sealt see veerema läks. Nagu siis paljudel eestlastel: juhututvus, millest on saanud pikaajaline sõprus. Minu teada suhtlevad nad Ivoga ka edasi. Kindlasti! Toredad inimesed, peavad alati meie sünnipäevad meeles. Jõuludel ka on üks mis kindel kohe – kui mujalt ei tule, siis Soomest tuleb ikka kaart!
Nojah, kui meile nõukaajal oli kõik nii kättesaamatu, tiksus see meil nagu alateadvuses – meil oli neid vaja. Eesti elu toetus soomlastele hästi palju. Nemad ulatasid meile oma abikäe! Praegu me saame ju ise hakkama, meil on kõik olemas. See kõlas nüüd natuke pahasti. Aga midagi paha mul soomlase kohta küll öelda pole. Ühe kandi rahvas – põhjamaarahvad mõlemad, hästi palju ühiseid huvisid. Aga eestlane on vaat et kinnisem, ja hoiab rohkem küüned enda poole. Et vist tõepoolest: kui sul enam teist väga vaja ei ole, et siis… ei olegi vaja, või…?
Näen enda laste pealt – ega neil ei olegi oma soome sõpru olnud. Kui üldse mujalt maailmast, on nad tekkinud kusagilt hoopis Lääne poolt. Aga mu Robigi – bändipoiss ja muusik Robert Linna – ma pole kuulnud, et tal oleks väga suurt sõpra mis tahes maailmariigis. Ikka Eestist. Ja suheldakse nendega, kes on meilt mujale – kes Taani, kes Kanadasse, õppima läinud. Ei ole näinud, et Robil oleks keegi väljamaalt siia külla tulnud. Minu teada pole ta ka ise kellelgi mujal maailmas ekstra külas käinud. Soomest rääkimata, kohe kindlasti ei ole!
Eks me, eestlased, oleme vahepeal soome rahva suhtes ka ülekohtuselt halvustavad olnud. Nende sommide pealt, kes siin joomas käivad ning kottide ja kastidega lähevad. Aga sellest suhtumisest oleme üle. Nagu ka see eelmine äärmus – kui igal eesti perel pidi olema oma soome sõber – on läbikäidud etapp. Et nüüd, kui on sõprus, siis on ükskõik, on ta soomlane või venelane – siis see on sõprus! Kui see maha jahtub, ju siis oli rohkem niisugune pealesunnitud sõprus või… Ma tean perekondi küll, kel on tänapäevani Soomes sõpru – kellega vastakuti käiakse, elatakse ja ollakse, siin- ja sealpool. Aga mitte liiga palju. Said sa nüüd mu jutust aru ka või…?
Ja Soome televisiooni vaatan ma ikka. Rohkem kui mis tahes Lääne Foxi! Keel on ju käpas, ja neil on väga palju häid saateid. Kahju, et Eestis enam MTV-d ei näe, ainult YLE1 ja YLE2. Vaat see professionaalne huvi võiks küll veel ühendada, aga…
Need Soome telekolleegid, kellega me siis vahepeal ju järjest Eesti-Soome ühissaateid teha vihtusime, on ka kahjuks kuhugi kadunud! Aga ei – kui ma hakkasin «Prillitoosi» tegema, helistasin kohe padavai Soome! Ja needsamad soome sõbrad kirjeldasid mulle täpselt, kuidas ja millest nemad seal oma «50+» saateid teevad.
Ahjaa, Robi bänd käis nüüd just esinemas Soomes festivalil. Enne seda käisid nad Lätis, ja ma küsisin temalt, kummas lahedam oli. «Loomulikult Soomes. Meie jaoks on see tähtsam,» tuli vastus. Muidugi, Lätis on neil fännid ammu olemas. Soome on ju meie noorte bändide jaoks värav kaugemale. Nii et mis puudutab kultuuri, siis selles osas on Soome tulnud meile palju lähemale. Mis on väga-väga hea. Vaata, kui raske oli Eesti bändidel varem Soomes peale minna, aga nüüd lähevad! Ja hästi üles: juba tuntakse, juba teatakse. Vaat!
