Skandaalne saatejuht PEETER VÕSA leidis pärast eksirännakuid tagasitee oma kahe lapse ema Merlyni juurde, kuid abielluda ei kavatse mees oma vana armastuse ega ka kellegi teisega mitte kunagi.
Peetri (40) ja Merlyni suhe on kestnud 18 aastat. See on näinud nii tõuse kui mõõnu. Viimase paari aasta jooksul on Peeter elanud vaba ja vallalise elu ning näidanud ennast avalikkuse ees erinevate silmarõõmudega. Peetrit on nähtud koos verinoore neiu Merlega ja rokkar Tanel Padari eksnaise Katarina Padariga. Nüüd on ta taas Merlyniga.
Võsa Pets on ürgset kirge täis mees, kes on valmis pea ees tundmatusse sukelduma. Riskivajadus ja soov pidevalt midagi uut ning erutavat kogeda võib olla ka põhjuseks, miks ta on Merlynist korduvalt lahku kolinud. Nende peres kasvab kaks last, poeg Sander (14) ja tütar Merily (12), keda Peeter väga armastab.
Peeter on aastaid elu valusaid kitsaskohti avalikkusele vahendanud. Ta võtab oma tööd kui missiooni, mille täitmisel ei mängi palganumber erilist rolli. Peeter lihtsalt naudib oma ametit. Paraku on mehe töö tõttu tema lähedased kannatama pidanud.
Sa oled Merlyniga 18 aastat ühist elu jaganud, miks te oma liitu ametlikult pole vormistanud?
Ma ei abiellu iialgi!
#end#
Miks?
Miks ka mitte, nii on ju palju huvitavam.
Mis mõttes?
Kui ei olnud naistel nii palju aru peas, et oleks mulle noorele ja lollile rõnga ninna pannud, siis nüüd vaevalt vanale koerale uusi trikke õpetab. Mind mu staatus rahuldab.
Kas sellepärast, et see annab sulle vabaduse teha valikuid vastavalt tujule?
Jah, loomulikult. See on meeste kõige suurem viga, et kui nad pääsevad ema tuhvli alt ja võiksid tegeleda asjadega, mis on tõeliselt huvitavad — nad võiksid endale vuntsid ja habeme kasvatada, ümber maailma reisida, minna Aafrikasse koos ahvidega elama. Aga ei, nemad otsivad järgmise naise ja poevad sellele tuhvli alla. Ma püüan seda viga vältida. Ma loodan, et seda õnnetust minuga kunagi ei juhtu.
Sind on aeg-ajalt erinevate ilusate naistega seostatud. Kuidas nii juhtunud on?
Kuidas elus ikka asjad juhtuvad? Kui nad oleks koledad, siis ma neid ju ei vaatakski! Eks elus ole igasuguseid aegu olnud. Ja ega keegi ei tea, kas praegune staatus on lõplik. Keegi meist pole kaitstud. Kõik, mis on sündinud, see on sündinud vastastikusel kokkuleppel. Niimoodi küll ei ole kunagi olnud, et ma oleks käitunud nagu ürginimene, et kaikaga pähe, juustest kinni ja kohe kedagi, kes meeldib, teki alla tirinud.
See on valdkond, mis on võib-olla lastele, eriti tütrele teinud kõige rohkem haiget. Sellest kirjutatakse ju hea meelega ja ikka rohkem, kui tõde on. Kõik teised teavad paremini kui ma ise. Tihtipeale on tegu lihtsalt klatšiga, võib-olla…
Oled sa lastele hea isa?
Nii palju, kui suudan ja oskan, olen pühendunud isa.
Kui palju su teod lastele korda lähevad?
Ikka lähevad minu tegemised korda. Minu tegemised… (Peeter kihistab pikalt ja muhedalt naerda.) Viimane suurem arutelu oli tütrel selle üle, kas ma ikka pean palja tilliga ümber jõulukuuse jooksma või ei. Ta oli koos oma täditütrega ja arutles selle üle. Jõudsime sinnamaani, et seda ei toimu.
Tütrel on ikka hinge peal, mida isa võib ja mida ei või. Tuntud vanemate lastel on veidi keerulisem. Kõige hullem on, et täiskasvanud ja näiteks kooliõpetajadki kannavad oma armastuse või viha üle lastele.
Minu tegude pärast nuheldakse lapsi…
Too mõni näide.
Lapsed on kooli vahetanud ja ka mina olin selle põhjuseks. Ega ma seda otse välja ei öelnud, aga koolis, kus pedagoogid ei käitu nagu pedagoogid, vaid nagu Rummu vangid, ei ole lastel midagi õppida.
Kannatajaks on lapsed, nemad ei suuda ju enda eest seista. Mine sa katsu täiskasvanule midagi teha. Ta kaitseb ennast, või veel hullem, maksab kätte.
Sa arvestad sellega, et su teod laste elu mõjutavad?
Tuleb arvestada, et mu tegemised lastele mõjuvad, eks selle teadmisega tuleb elada ja proovida neile nii vähe valu valmistada kui võimalik.
Kas su suhe lastega on nii tugev, et ükskõik mis valguses sa areenile satud, jääb teie vahel kõik hästi?
Meil on usalduslik suhe. Tegelikult on niimoodi, et laste usaldus ei ole niisama enesestmõistetav asi, see tuleb välja teenida ja vastastikku tuleb seda kasvatada. Et mina saaksin lapsi usaldada ja nemad mind. Eks ta ole niisugune asi, millega tuleb tegeleda ja neid näiteid on ju küll, kus vanemad usalduse ära lörtsivad, võib-olla sisimas lastele head soovides, kuid saamata aru oma tegude tagajärgedest.
Mida sa kõige enam oma lastele soovid?
Et nad oskaksid elada. Ja elust rõõmu tunda ja nautida ometigi seda olukorda, kus me kõik oleme. Kui nad sellega hakkama saavad, on ju väga hästi.
Oled karmi käega isa?
Sugugi mitte. Pigem olen ma seda tüüpi, kelle käest saab igasuguseid asju välja pressida, kes on kuskil ajalehe taga ja teeb mömöh, ja siis on mingi lubadus antud, mida tuleb täitma hakata.
Eks nad juhatust ikka vajavad. Ei ole nii, et on ainult trennis käimine ja arvutimängud. On õppimine ja on aeg iseenda jaoks, ja elus tuleb päris mitut asja osata, seda tuleb varakult õppida.
Mis sulle töö nauditavaks teeb?
Nauditavaks teevad selle töö inimesed, sest igalt inimeselt, ka kõige viimaselt kodutult on midagi õppida. Kas või sedagi, kuidas taarakorjamisest ära elada. Igaühel on edasi anda kui mitte kõrgeid teadmisi ühest või teisest vallast, siis vähemalt kogemusi, mis on rohkem väärt kui kõik teadused kokku.
Kui ma peaksin tööd raha pärast tegema, ma ei viitsiks seda üldse teha. Seda, mida inimene eluks vajab, on küll nii vähe, et selle saamiseks ei ole vaja hakata tööl käima. Need on õnnetud inimesed, kes nii peavad elama.
Näed paljude inimeste probleeme. Kas võtad neid südamesse?
Esiteks ei jõua ükski inimene maailma valu oma hinges ära valutada, pealegi oleks vale seda tegema hakata. Teiseks on suht professionaalsuse küsimus mitte ise kakelda, vaid tegeleda sellega, mida oskad. Järjest rohkem leian end arutlemas igasugustel teemadel, näiteks eetikaküsimuste üle.
Sul on hea huumorisoon. Naljasaadet pole vahelduse mõttes tahtmist teha?
Ma ei ole naljamees. Ühel hetkel saab «Võsareporter» otsa ja siis tuleb mõelda, kas mul on veel midagi rahvale öelda, kas ma leian mõne värske idee. Nendele küsimustele otsin vastuseid siis, kui aeg on käes.
Elad hetkes?
Ei ole ma nii hetkes elaja midagi, küll ma sihte ikka sean, aga kui midagi ei tule välja, nii nagu on loodetud, siis ei tohi isegi kodus naisele kõike rääkida. On hea, kui on asju, mida teised ei tea. Minu elu on ikka minu elu.
Merlyn ei ole inimene, kellega tahad igas situatsioonis oma mõtteid jagada?
Veel vähem üldsusega.
Mida te naisega jagate?
Ühist elu.
Milline see on?
Selle suudab igaüks ise lahti mõtestada, kes on paarisuhtes olnud, kellel on lapsed ning kes peavad neist inimesed kasvatama.
Mida viimati koos perega ette võtsid?
Vedasin pere ühte Eesti väikelinna ja siis sukeldusin töösse. Kohutav ju! Sinna läks terve nädalalõpp. Olime ühe teise pere juures — mehed tegid tööd, naised šoppasid ja lapsed tegelesid laste asjadega.
Eks me aeg-ajalt võtame üht-teist lastele huvipakkuvat ette, aga meie huvid on erinevad. Ma ei saa öelda, et see mind häiriks. Praegu on selline etapp, et nad tahavad näiteks karti sõita ja mingite selliste asjadega tegeleda, millega mina tõesti ei taha. Jumala eest, ma ei keela neid. Mul on auto, millega ma iga päev tänavatel oma eluga riskin. Eks nad peavad proovima ja leidma selle oma.
Ütlesid, et on professionaalsuse küsimus mitte ise kakelda, ometi figureerid tihti meedias just tänu äärmuslikesse situatsioonidesse sattumisele. Armastad tulega mängida ja asju sõrmega torkima minna?
Ju ma olen riskialtim kui suurem osa ja eks tegijal juhtub. See, kes tulega mängib, saab suure tõenäosusega kõrvetada. Kui ma enda jaoks suudan mingid järeldused teha ja veidi ennast korrigeerida, siis on kõik väga hästi. Muidugi torgin vähem, kui nüüd viimasest asjast rääkida. (Peeter vigastas ilutulestikku süüdates tõsiselt oma kätt — toim.) Vaevalt ma praegu, kui lõhkeaineid kusagilt leiaksin, nendega mängima hakkaksin.
Edevus kihutab tegudele?
Edevus on meeletu, ma tahan olla igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke ja kusjuures mitte niisama vaikne kadunuke, vaid ikka see, kes on kirikuõpetaja ja surnu korraga. Edevus on mind neid asju tegema pannud, aga praeguseks ajaks on see rahuldatud. Ausalt öelda mul on kama kaks, mis minust arvatakse või tagaselja räägitakse, ega ma seda kontrollida saa ja sellega ennast närvi ajada ka pole mõtet. Eks ma ise tean, kes või mis ma olen. Olen saanud tunda nii masside vihkamist kui ka armastust, need tunded on tuntud ja mõtted mõeldud.
Mida su kõrvarõngas sümboliseerib?
Ei sümboliseeri midagi, kolmekümnendaks sünnipäevaks lihtsalt lasin ära teha. Ma ähvardasin tütart, et panen endale ka niburõnga, ta ütles, et ma olen nii pekine, et ei saa panna — siis ma näen välja nagu paks pervert!
Mis sind närvi ajab?
Kui inimesed teevad mingite asjade nimel, mis seda väärt ei ole, alatuid tegusid, siis seda on valus ja kurb vaadata. Ilma igasuguse õigustuseta hoolimatus teiste suhtes, kuigi saaks kerge vaevaga midagi head teisele teha, ei pea ju kuud ja tähti taevast alla tooma. Sellised asjad ajavad närvi. Heldima paneb mõni pisike heategu, mida ei pane isegi tähele, kuid mis avaldab mõju.
Kuidas puhkad?
Peeter Ristsoo kunagine tähelepanek oli õige, kui ta arutles, mis see ajakirjaniku puhkus on. Seda ei olegi! Kolm päeva oled purjus, siis ongi puhkus, ülejäänud aeg on töö ainult. Võtad koju ka kaasa seda. Ja eks ta mul ole ka niimoodi olnud, puhata ma tõepoolest hästi ei oska. Kogu aeg ajab üks mõte teist taga, kogu aeg mingid tegemised pooleli. Naudingut pakub see, et saan autoga ära sõita kuskile metsa või mere äärde, seal olla nii, et keegi mind taga ei aja ja ma olen õppinud ära väga hea asja — telefoni väljalülitamise!
Alkohol käib ka lõõgastuse juurde?
Eks ta ole käinud, aga praegusel ajal järjest vähem. Ma isegi ei suitseta enam, selle mahajätmine oli küll kole vaev, aga hakkama sain.
Reisida meeldib?
Töö seab mingisugused piirid, eks ma siin-seal olen käinud. Mind ei huvita Egiptuses vedeleda kõrbeliiva sisse tehtud kuurordis paksude turvameeste keskel, ausõna, see ei paku mulle pinget.
Kas kodus on kõige parem?
Ma ei tea, kas kodus on kõige parem. Ma olen isegi aeg-ajalt mõelnud, et võtaks kätte ja koliks siit üldse minema, lõuna poole. Aga mitte praegu. Maailm muutub järjest väiksemaks ja avatumaks, ja ma ei saa nendest inimestest aru, kes on siin ja virisevad selle üle, et siin on paha ja nii raske ja kuidas neil siin kõik untsu on läinud, et nad on õnnetud ja üksikud. Saab ju mujale minna!
Sa pead traditsioonidest lugu. Taastad talu, mis on teie pere käes olnud juba 300 aastat?
Jah. Ida-Virumaal, endiselt olemas, ja soov teha on. Palju ei ole Eestimaal neid peresid, kel oleks talu olnud 300 aastat. See on ajalugu, ma kuhjan ja kogun sinna vana nodi kokku. Nendele, kes põlevkiviõli teevad, ma hea meelega annaks vastu pead — selle sigaduse eest! Kurb teadmine on see, et kaevandus ronib kodukohale järjest lähemale. Jagan Savisaare seisukohta selles suhtes, et maavarad ei kuulu ühele ega teisele ärimehele. Ükski ärimees pole neid sinna maapõue pannud, ja ei ole õigust neil sinna kätt ajada, see on kogu rahva vara.
