Helilooja Rein Rannap tunnistab, et nii nagu olid ta mõtete peegeldajaks kunagi Ruja ja tänavu Kosmikud, on seda viimastel aastatel olnud ka tema armastatu Eve Aus. Tänu naisele arendab Rannap endas empaatiavõimet!
Õigel kaaslasel on mehe, aga miks mitte ka naise kõrval ilmselge mõju ka tema karjäärile. Lisaks sellele, et Rein (55) nimetab käesolevat aastat oma loomeperioodi võimsaimaks ja viljakaimaks, on ta elukaaslase Eve (44) suunamisel astumas esimesi samme ka ligimese mõistmise ja mõttemaailma süvenemise teel. Rein pihib, et oma senise empaatiavõime kohta ei saa ta öelda isegi mitte seda, et see on olnud ümmargune null - tal on vastav geen sootuks puudunud. Ühtlasi püüab Rannap arendada võimet nautida enam positiivset, ning sedagi, et ta võiks ju heliloojana olla senisest oluliselt õnnelikum, sest pole just ohtralt loojaid, kelle teosed on tõusnud igihaljaks juba tema eluajal.
Oled praegu loomeperioodi tipus?
Jah, võib vist öelda küll! Lugesin aastaid tagasi Ingmar Bergmani päevikut, kus ta kirjutas, et vot sel perioodil ma tundsin, et minu karjäär on tõusuteel. Ma vaatasin, mis periood see oli - ta oli sel ajal 55. Mõtlesin, et mis loll lause see on. Karjäär saab inimesel tõusuteel olla ikkagi 20ndates eluaastates, siis jõutakse kuhugi välja ja saavutatakse. Aga Bergman võttis seda loomulikult, et tema karjäär on ikka veel tõusuteel - ja nii tal elus läkski, töötas ta ju kõrge vanuseni. Aga siis tundus see lause nii veider. Kuid mõni aeg hiljem, ennekõike just viimase aasta jooksul olen aru saanud, et võin enda kohta täpselt samas vanuses täpselt sedasama öelda - viimane aasta on mulle olnud kõige tegusam ja tellimusterohkem kogu elu vältel.
Eve elab paljuski sinu tegemistele kaasa?
Ikka! Ta on lisaks mõistmisele ja toetamisele sageli lihtsalt tuletanud meelde, et sa pead ju seda teost kirjutama hakkama. Mina ütlen, et ma ei viitsi täna, alustan parem homme. Tema aga, et ära lükka homsele, mina - ei, ma ikka homme, täna ei tule vaimu peale! Tema aga, et ei, mine ja proovi, proovi... Ma mõtlen siis, et hea küll...
Olen siiani arvanud, et muusikat looma tuleb hakata siis, kui vaim on peale tulnud. Nüüd aga olen aru saanud, et - parafraseerides ütlust «tee tööd, küll siis tuleb ka armastus» - võiks öelda: istu klaveri taha, küll siis tuleb ka inspiratsioon! Nii et kui algul hakkan tööle vastu tahtmist, siis peagi juba musitseerin suure vaimustusega, unustades aja ja väsimuse. Nii valmisidki sel aastal kaks kantaati ja klaverikontsert - õigeaegselt! Lisaks plaadistasin klassikakava. Sellesama kavaga - «Klaverikuld» - korraldasin suvetuuri kirikutes. Kõige suurem projekt - «Ilus maa» kolm vabaõhukontserti - sai korraldatud koos Kosmikutega.
#end#
Tundsid sa end Ruja päevil tõelise staarina?
Ma ei ole sellele isegi kunagi mõelnud. Lihtsalt toimetasin oma tavalisi tegevusi - kirjutasin muusikat, esinesin ja lindistasin. Nagu praegugi. Loomulikult ma tean, et mind tuntakse ära, aga ma ei tunne end tähena.
Tähelepanu sind ometi saatis - olite oodatud igas seltskonnas?
Ma ei ole seltskonnas kunagi eriti liikunudki, või kui, siis ei ole kunagi kahjuks osanud näha teisi inimesi või mõista seda, mida nad tunnevad, eksole. Ammugi mitte seda, kuidas nad minusse suhtuvad.
Sa pole siis teistega arvestanud?
Ma ei ole osanud teisi tähele panna ega mõista. Empaatia - see on see võõrsõna, mis seda tähistab. Minul on see täiesti puudunud! See ei ole isegi mitte null, mul pole sihukest geenigi! Aga viimasel ajal olen tänu Evele püüdnud seda õppida. See läheb väga raskelt, üle kivide ja kändude. Aga ma vähemalt olen juba mõistnud, et mul on inimeste tajumisega probleeme.
Huvitav on see, et kuigi ma ei ole märganud teisi inimesi ega suutnud ette kujutada, mida nad võiksid tunda, siis millegipärast publikut suudan ma vägagi hästi ette kujutada. Ma suudan mõista, mida publik minult ootaks, nii heliloojana kui interpreedina. Kuidas kava üles ehitada, kuidas suhelda - kõike seda suudan ma väga hästi mõista, aga üksiku inimese puhul mitte...
Kuidas oled püüdnud inimeste mõistmise võimet arendada?
Evel on juba loomuses väga tugev empaatiavõime. Nende aastate jooksul, mis oleme Evega koos olnud, olen püüdnud temalt intensiivselt õppida inimeste mõistmist ja nende tunnetega arvestamist. Nii kaugele olen juba jõudnud, et olen hakanud tagantjärele aru saama kordadest, mil käitusin valesti. Aga kiiretes ja intensiivsetes situatsioonides ma alati veel ei jõua uutmoodi häälestuda.
Konkreetne näide. Läksin enne tuuri intervjuule. Jäin hiljaks, mida sageli juhtub, aga juba sõidu ajal mõtlesin intervjuule. Sellele, mida ma räägin, mis oleks oluline, kuidas seda väljendada, et rahvas saaks teada - mis siis on oluline kontserttuuri puhul. Ja nii kui ma kohvikusse sisenesin ja istusin, kukkusin seda juttu rääkima. Vahutasin, tõin erinevaid kujundeid, püüdes ikka põnevamalt ja vahvamate sõnadega oma mõtteid edasi anda, et ikka lugejal oleks huvitavam lugeda - ja kuskil poole tunni pärast ütles see vaene ajakirjanik, kes polnud saanud suudki lahti teha: «Ei tea, kas paneks diktofoni ka käima?»
Intervjuu lõpuks sain aru ja ütlesin ka talle, et ma ei näinud teid kui inimest, kui ajakirjanikku ega taibanud, et teil on omad küsimused ja kindlasti ka lähenemine sellele artiklile. Aga mind tabas sisenedes see inspiratsioonivoog, tulv, seesama, mille pealt muusikat loon. Seesama seisund tabas mind intervjuu alguses, eksole...
Muidugi kohkusin päris ära, sest diktofon ei olnud lindistanud ja nii palju läks kaotsi - olin ju loominguliselt põlenud, loonud mingisuguseid maailmu ja pilte, toonud sinna sõnu, väljendeid, paralleele... Ja mitte midagi sellest ei jäänud! Ajakirjanik ütles ka, et ta jäi kuulama. Eneseõigustuseks oli mul see, et mul tuli inspiratsioonitulv ja rääkisin ikkagi väga vaimustunult, eks. Kui mul seda ei tuleks, ei saaks ma olla ka kunstnik, peaksin tegema pigem mingisugust tükitööd.
See on minu eneseõigustuse pool, aga mida endale ette heidan, on see, et ma ei suutnud näha inimest ja seda, mida tema sooviks. Ja seda on juhtunud kogu minu... no seda on juhtunud ka varem.
On see siis nüüd Eve teene või oled süvenenud eneseabiõpikutesse?
Eks ma ikka lehitsen, jah. Eks ma ikka, jah. Aga ma olen ebajärjekindel lugeja ja viimasel poolaastal ei ole isegi televiisorit lahti teinud, lugemisest rääkimata. Mul ei ole olnud puhkepäeva ega -tundigi. Jaanuarist saati olen tööd teinud.
Kuidas Eve sellesse suhtub, et pidevalt tööd rabad?
Ega see nüüd kogu aeg pole just nii olnud. Ja ka sel kevad-suvel ikka lubasin talle, et kui viimane kontsert läbi saab, siis puhkame ja suhtleme teiste inimestega. Samuti lubasin, et edaspidi enam korraga nii palju asju ette ei võta. Puhkamas käisimegi, kaks ja pool nädalat Portugalis. Aga pärast seda... Paraku on jälle mitu suurt projekti korraga, nii et on veel kiirem kui kevadel ja niinimetatud elamiseks ei jäägi aega. Neil päevil, kui pole superstaari-saate salvestust, lindistan stuudios laulutsükleid «Ilus maa» ja «Taevas ja maa» - heliplaadi tarvis, juhin esimehena Eesti Interpreetide Liidu tegevust, tegelen jõulutuuri ülesehitamisega ning siis on veel üks projekt, millest veel vara rääkida. Harjutada ja
uusi laule teha sel sügisel eriti ei jõuagi...
Kuna plaadistusel osalevad peale Kosmikute veel mitmed solistid ja ka tippkoorid Ellerhein ning RAM, on palju koordineerimist, nootide parandamist jms. Kogu see seltskond on plaanis taas kokku võtta novembriks, kui teeme plaadi ilmumise puhul esitluskontserdi Solarise keskuses. See jääb ka selle koosseisuga viimaseks esinemiseks.
Eve saab must aru, vabakutselisena tulebki tegutseda, kuni tööd on. Sest alati pole olnud ja kunagi ei tea, kauaks seda jätkub... Eks Eve loomulikult eelistaks, et inimlikuks suhtlemiseks jääks mul aega rohkem. Tihedamatel tööperioodidel on inimlik pool minust üsna välja lülitatud. Eve näeb, et mu pähe mahub vaid töö. Kui ta midagi minuga räägib, tajub ta, et vahel see minuni ei jõua, et mul on peas ainult kaks asja - muusika ja korraldamine.
Rattaga siiski korra sel suvel sõitsime. Hästi lühikese sõidu tegime... Aga näiteks grillida ei jõudnud me sel suvel kordagi! Tõesti pöörane töötempo on olnud, aga sellist elu ma olen ju ka tahtnud! Oodanud, et mul oleks tellimusi, oleks projekte.
Kuid selliste väljastpoolt tulevate pakkumistega on meil Eestis kehvasti. Et sel aastal neid lausa kolm tükki kokku sattus, on ime. Et Kosmikud tegid ettepaneku koostööks - sellest piisas. Loen sellegi tellimuseks, mis minus loomissoovi vallandas. Tellimus ei pea alati rahas väljenduma, piisab huvist.
Piisab, kui keegi mõtleb kaasa su ideedele ja plaanidele?
See ongi see, mida ma vajan! Võib-olla see vahepealne, väheproduktiivne periood mu elus tuligi sellest, et olen kogu aeg tegutsenud peamiselt üksinda. Samal ajal kui Ruja - ükskõik, kui konfliktne see kooslus ka oli - peegeldas mulle tagasi mu mõtteid, ja kas või vastu vaieldes andis tegelikult energiat juurde. Jaanus Nõgisto pidas vahepeal seda kõike jamaks, mida ma teen, tema oli sunnitud nii-öelda halva mängu juurde head nägu tegema - see oli laulu «Must ronk» järgne episood, hästi konfliktne... Aga mõttetihedat koostööd teiste inimestega olen tõenäoliselt terve elu vajanud, ise seda tegelikult teadvustamata. Nii soolopianistina kui ka heliloojana - enamik mu tööd toimub ju üksinduses. Kuid üksinda tehes jääb puudu tagasipeegeldamisest ja energiast, mida saab kõrvalolevate inimeste entusiasmist. Seda nakatavat entusiasmi on minu suureks rõõmuks hästi palju Kosmikutel!
Kaasamõtlemist ja peegeldamist saan nüüd ka kodus, Evelt, kes vahel vaidleb vastu, vahel aga pakub omalt poolt ideid juurde. Ta teeb seda isegi mu loominguliste probleemide puhul, puhtalt intuitsioonist. Rääkimata muidugi praktilisemat laadi teemadest, nagu igasugune korraldamine.
Kuivõrd jagus sulle seda eksiilipäevil Ameerikas?
Ameerikas olin üksi nagu hunt lagedal väljal. Puudusid kaaslased ja väljakujunenud kontaktid. Minu kaheksa aastat kestnud eksiil lombi taga jätkus teist kaheksa aastat ju Eestiski. Nende aastatega, mis Ameerikas olin, olid sidemed siin nii põhjalikult katkenud. Kaheksa aastat polegi ehk nii pikk periood, aga see oli siin väga murranguline, kõik ju muutus...
Mu laulud olid Nõukogude ajal keelatud, aga kui Eesti sai vabaks, ega siis ei tulnud ju keegi selle peale, et oh, otsime nüüd kohe need laulud erifondidest välja ja paneme kõlama! Laulva revolutsiooni aegu oleks näiteks «Ilus maa» olnud väga sobiv tekst ja muusika.
Kui Ameerikast naasin (aastal 1995 - toim.), siis Eesti Autorite Ühingu raamatupidaja niimoodi väga häbeliku olemisega ütles - see oli just enne jaanipäeva -, et ma maksaks teile selle vahepealsete aastate raha ka välja. Et nii piinlik, seda on nii vähe, aga saate vähemalt paar õlut osta... See oli 200 krooni kaheksa aasta peale! Nüüd ma saan päevas rohkem kui nende kaheksa aastaga. See fakt näitab ilmekalt, kuidas minu jaoks asjad on muutunud.
Sa olid solvunud, et muutuste ajal kõrvale jäid?
Kuidas sain solvunud olla! Olin ainult enda peale pahane. Ma ju ise läksin.
Kui oleksin teadnud, et muutused on tulemas, kui oleks teadnud, et isegi veel viis aastat tulnuks kannatada, oleksin jäänud. Juba mõne aasta pärast hakkasid asjad muutuma, varemgi. Muutused hakkasid peale kohe pärast seda, kui olin läinud, ja ma ei suutnud nendesse uskuda. Kui mina lahkusin, valitses veel absoluutne stagnatsioon. Mõni inimene võis lugeda mingitest märkidest silmapiiril, aga minuni polnud see veel jõudnud. Mina elasin konstantses pimeduses ja olin kaotanud igasuguse lootuse, et midagi võiks muutuda.
Oled sa õnnelik oma tuntud tööde üle?
Tõepoolest, sest see, et ühe helilooja teos muutub juba tema eluajal igihaljaks, on harukordne - see on asi, millest üks looja võib unistada. Minu puhul on veel see, et tegemist ei ole ühe meloodiaga, vaid paljude lauludega - «Nii vaikseks kõik on jäänud» või «Eesti muld ja eesti süda», «Raagus sõnad» jt, mis kõlasid «Eesti otsib lemmiklaulu» finaalis. Nii et ma peaks olema õnnelik, aga ei oska eriti olla. See ei ole nagu päris minuni kohale jõudnud. Arusaamine sellest on minus küll olemas, aga ta ei jõua sinna «staapi», kuskil poolel teel takerdub. Ja seal «staabis» toimub samal ajal see, mis ka Ruja superedu aegadel - pigem muretsemine, eksole.
Ikka muretsed, kuidas tuur korralduslikult kulgeb, kas reklaam saab ikka õigesse kohta ja õigel ajal üles jne. Et inimesed asjast teada saaks ja võimalikult rahule jääksid. Ise korraldades riskid omaenda rahaga, mingit toetust ju ei ole! Kui Nõukogude ajal tagusin peaga vastu müüri, oli see loomulik, asjaolusid arvestades, ja vahel sain ka mõne killukese lahti löödud... Siis ma ei saanud sellelt režiimilt mingeid patju lootagi, aga nüüd, kui ma kas või seda isamaalist «Ilusa maa» tuuri korraldasin, tabasin end korduvalt mõttelt, et seis on sageli samasugune nagu Nõukogude ajal. Kui tahad suurteost ette kanda või uhket kontserti korraldada, pead samamoodi peaga vastu müüri taguma. Kui tookord oli see ideoloogiline müür, siis nüüd on see rahamüür. Vanamoodsus üldiselt ja konservatiivsed ametnikud otseselt kontrollivad endiselt loomingulisi väljundeid. Nõuka ajal ideoloogia, nüüd aga raha kaudu.
Oled sa pidanud masu käigus tegema korrektiive oma tarbimiskäitumises?
Mina olen olnud eluaeg töötu. Mulle pole keegi palka maksnud, mul vabakutselisena on kogu elu olnud masu. Kui mul üks projekt lõpeb, mille olen ise ellu kutsunud, on edasi lage tuuline väli, mis ulatub silmapiirini. Ma ei tea, mida edasi teen, kas üldse enam sentigi teenin. Selles mõttes on mul kogu elu olnud hirm ja mure selle ees, mis edasi saab, et kas ma mingit tegutsemist leian.
Mul ei ole kunagi olnud mingisugust konkreetset sissetulekut. Need, mis väljast tulevad - keegi kutsub esinema või tellib mingisuguse teose - need on niivõrd juhuslikud ja vähesed. Minu tegevus - tavamõistes töö - on ikka ja alati olnud mu enda käivitatud. Nõukogude ajal samuti. Läksin ametnike juurde, et teate, mul on selline idee... Nii ma käisingi filharmoonia ja kultuuriministeeriumi, Eesti Raadio ja televisiooni vahet. Ja midagi ikka õnnestus teha.
Ärge muretsege, inimesed, on erinevaid elustsenaariumeid! (Ma räägin seda ka selleks, et teisi lohutada!) Loomulikult on õnnelik selline inimene, kes pärast gümnaasiumi teab, mida täpselt tahab elus teha. Ta lõpetab selle nimel ülikooli, läheb erialalisele tööle ja sealt pensionile. Kuid selline stsenaarium on tegelikult ainult üks variant, see ei pea kehtima kõigi puhul, pigem on see tänapäeval erand. Tuleb kohaneda, olla paindlik, ümber õppida, proovida väga erinevaid asju, ka oma põhierialast suhteliselt kaugel olevaid. Nagu mina - juba üle kümne aasta olen toime tulnud eeskätt tänu sellele, et hakkasin ise oma esinemisi ja plaadistusi korraldama.
