«Mul oleks väga hea meel, kui mu isa näeks filmi «Vasaku jala reede» ja kuuleks lugusid, mida ma Tenfold Rabbitiga olen teinud,» ütleb Andres Kõpper. Paraku seda ei juhtu, sest vähk võttis temalt ta kalli isa.
Andres Kõpperil (22) on seljataga lennukas poolaasta: koos Tenfold Rabbitiga saavutas ta Eesti Laulul kolmanda koha ning tema ja ta sõbra Arun Tamme esimene täispikk mängufilm «Vasaku jala reede» jõudis kinoekraanidele.
Muusika- ja kinomaailma tutvustas Andresele ta isa, kelle halastamatu vähktõbi temalt ligi viis aastat tagasi röövis. Isa ostis Andresele esimese kaamera ja suunas ta lauluõpingutele.
«Ma tahtsin endale üheksandas klassis filmikaamerat. Aga kui isa selle ostis, olin laisk ega kasutanud seda. Isa küsis: «Noh, poiss, kus on filmid, mille tegemiseks ma kaamera ostsin?» Nüüd oleks hea talle film ette näidata,» räägib Andres. «Samuti tahtsin ma kangesti laulda, aga ei osanud. Isa, kes laulis TTÜ meeskooris, sebis mulle hääleseadja, kelle juures käin siiani. Ta meenutab veel praegugi, kuidas mu isa helistas ja ütles, et mul on poeg, kes tahab kangesti laulda, ta küll ei oska, aga kangesti tahab.»
Kas isa kaotus on pannud sind kuidagi teisiti mõtlema?
Mõtlema paneb muidugi. Ega muusika ka tühjalt kohalt teki, see on üks põhjuseid, miks Tenfoldi muusika on hästi elujanune. Katsun hoida mõistuse selge ja olla fokuseeritud oma tegemistele.
Sa oled pidanud kiiremini suureks kasvama?
See puudutas rohkem mu vanemat venda. Meie peres on neli last, lisaks vanemale vennale on mul vanem õde ja noorem õde. Me olime perega juba enne isa kaotust lähedased ja oleme praegu samamoodi.
{poolik}
Meenuvad sulle mõned isa õpetussõnad?
Tema sõnad tulevad meelde teatud olukordades. Näiteks kui keegi küsib, millised riided peaks selga panema, siis vastan, et vali need, milles sa end mugavalt tunned. Need on isa sõnad.
Sa oled pealinna poiss?
Ma olen sündinud ja kasvanud Tallinnas. Pärast Nõmme Põhikooli lõpetamist läksin Gustav Adolfi Gümnaasiumisse. Ma käisin kümme aastat muusikakoolis, kus õppisin akordioni- ja klaverimängu. Mu muusikugeen on vanematelt, kes mõlemad koorides laulsid. Ema laulab siiani ja isegi mu vanaisa on kõva lauluvend.
Mind ei tahetud muusikakooli võtta, sest ma ei pidanud üldse viisi. Ega ma pole praegugi suurem asi laulja.
Kuidas sa oma parima sõbra Arun Tammega kokku jooksid?
Me käisime temaga põhikoolis ühes klassis. Mäletan, et suhtlesime ka mudilastena, aga mingil hetkel tuli kiil vahele. Ma olin rohkem heade poiste poolel, tema aga lõi kampa pahadega.
Õnneks läks see periood üle, ja nüüd oleme taas head sõbrad. Me hakkasime seitsmendas klassis lühifilme ja videoid tegema. Esimeses filmis olin mina maffiavend ja Arun oli mu käsilane. Me käitusime nagu poisid ikka – tegime põhiliselt kaklusfilme. Tundub, et harjutamisest oli kasu, sest me kaklusstseenid «Vasaku jala reedes» said kiita.
Kuidas «Vasaku jala reede» sündis?
Stsenaariumi kirjutas Šveitsis elav ärimees Andres Poom. Meie lisasime sellele ohtralt täiendusi.
Kuidas ideede ammutamine käib?
Pildid hakkavad jooksma… Kindlasti tuleb ainest alateadvusest, hetkedest, mida oled kunagi näinud ja kogenud, mõni visuaalselt lahe asi on võetud kusagilt teisest filmist, huumor sõprade pealt.
Sa oled viimase poole aastaga tublisti tuntust kogunud…
Ausalt, ma ei saagi eriti aru, et mind teatakse. Mul on minuvanuseid sõpru, kes on palju edukamad. Minu tegemised kajastuvad lihtsalt meedias rohkem. Finantsiliselt ma omavanuste sõpradega, kes on juba firmajuhid, ei konkureeri.
Mis seis sul ülikooliga on?
Ma olen seal vahelduva eduga käinud. Õppisin aasta Balti Filmi- ja Meediakoolis meediat ja läksin 2010. aasta sügisel Barcelonasse videodisaini õppima.
Sellega oli pull lugu. Pidin minema esimesele kursusele. Aga kui ma Istituto Europeo di Design Barcelona’ssekohale jõudsin, selgus, et videodisaini õpinguid sel aastal ei toimu. Mulle soovitati graafilise disaini eriala. Seal olevat kõik sama, ainult et seda videoasja pole ja et kolme aasta asemel kestab õpe neli aastat. Küsisin, et kuidas saab selline asi võimalik olla. Ma olen tulnud siia, jätnud pooleli oma töö ja kooli, maksnud ära sisseastumismaksu... Sain vastuseks, et kuna ainult kuus üliõpilast soovis videodisaini õppida, aga kaheksa on miinimum, siis sel aastal kursust kokku ei panda.
Ma ei taibanud, mis toimub. Kui olin end kogunud, uurisin, kas ma võin liituda kursusega, kes alustas eelmisel aastal. Algatuseks öeldi, et see pole võimalik, aga kui ägestusin ja põrutasin, et ma ei tulnud siia graafilist disaini õppima, nad leebusid ja mul lubati teise kursusega ühineda.
Sa peaksid praegu Barcelonas tarkust taga nõudma, aga oled hoopis siin.
Kool jäi pooleli, sest ma hakkasin «Vasaku jala reedet» tegema. Mul on sellest veidi kahju, sest olin juba saanud 7500eurose stipendiumi, millest tuli suu puhtaks pühkida. See oli mu jaoks jõhker valik – kas kool või film.
Kellega sa plusse ja miinuseid kaalusid, enne kui nii olulise otsuse vastu võtsid?
Sõbrad, perekond, tüdruk – kõik said kaasa rääkida. Ma mõistsin, et «Vasaku jala reede» ilma selle ohverduseta ei sünni. Lootsin, et kui filmist saab asja, siis viib see mind edasi. Nii läkski – me saime pakkumise olla režissöörid uuele 12osalisele seriaalile, mis hakkab sügisest teles jooksma.
Oled sa tänu filmile veel huvitavaid pakkumisi saanud?
Ma ei taha end teleprojekti kõrvalt teiste asjadega siduda. Olen pidanud seriaali tõttu paljud Tenfold Rabbiti esinemised ära ütlema, aga suurematel üritustel lööme siiski kaasa. Näiteks Rabarockil.
Ka oled orav-rattas-olemise ära proovinud?
Näiteks «Vasaku jala reede» esilinastus ja Eesti Laulu finaal langesid ühele nädalale. Stress oli peal. Meil ei olnud õrna aimugi, kuidas inimesed filmi vastu võtavad.
Kui suure riski te filmi tegemisega endale võtsite?
Läbikukkumise korral oleks meil olnud siin kõik uksed suletud. Risk oli jõhker, sest meist polnud keegi täispikka filmi teinud.
Meie eelarve oli umbes kakskümmend korda väiksem kui «Kormoranidel» ja viis korda väiksem ühe filmi miinimumeelarvest.
Skeptilist suhtumist oli sitaks. Nii mu Barcelona kooli õppejõud kui ka mitmed siinsed inimesed kinnitasid, et sellise eelarvega pole võimalik filmi teha.
Milline oli kõige hullem madalseis?
Ma oleksin pidanud filmi tarbeks eeltööd tegema, kuid olin Barcelonas koolis. Juhtus nii, et tegevprodutsent võttis käsile hoopis teise projekti, koolis oli tapvalt kiire, Eesti Filmi Sihtasutuselt tuli teade, et me ei saa raha, ja meeskonda polnud. Õnneks me ei andnud alla.
Inimesed töötasid tasuta?
Paljud tulid meile vastu. Inimesed tegid leivaraha eest väga head tööd. Staažikamad näitlejad tulid vastu nii, et võtsid miinimumsumma, selle, mis on näitlejate liidu poolt paika pandud.
Kas film teenis raha tagasi?
Projekti rahastaja Andres Poom maksis algul sümboolset palka. Aga kuna film tõi kasumit, siis annab Poom sellest suure osa tegijate tasustamiseks. Ta on väga ainulaadne produtsent. Meie Aruniga plaanime raha oma firmasse investeerida.
Kuidas Poom teie tööga rahule jäi?
Talle väga meeldis. Temaga oli tore koos töötada, eesmärgid olid paigas ja kõik toimis.
Kelle kriitika on sulle korda läinud?
Näiteks Ilmar Raagi artikkel, kus ta tõi välja vead ja jagas ka kiitust, inspireeris mind väga. Üldjuhul olen ma siiani kõigi kriitikutega nõus olnud.
Kuidas pere ja tüdruksõber Margot sind toetasid?
Tüdruk oli mulle jõhkralt toeks. (Andres on suhtes oma kooliõe Margot Vaaderpassiga (22). – toim). Olin Barcelonas, pea laiali, ega teadnud mida teha. Margot, kes seal siiani moedisaini õpib, ütles, et tee see asi ikka ära. Mu suurim ohver filmile oligi see, et tema jäi sinna.
Margot võtab kõike kaine mõistusega. Siis, kui ma olin filmiga madalseisus, oli tema see, kes minusse ratsionaalset mõtlemist ja indu süstis. Niisamuti mu pere. Nad on olnud väga toetavad, nii finantsilises kui emotsionaalses mõttes. Ma olen ju siiani vaene kunstnik.
Kas sa oled Barcelonasse tagasi minemise mõtte maha matnud?
Ma ei tea kindlalt. Margot õpib seal veel aasta… Ma pole kindel, kas saaksin uuesti stipendiumi.
Kuidas te kaugsuhe toimib?
Kaugsuhe nõuab investeeringuid, aga kõik on võimalik. Selleks peavad olema sobivad inimesed ja usaldus. Suve veedame koos, nii palju kui saab. Lisaks käin mina temal külas ja tema siin.
Milline on su romantiline pool?
Lillede kõrvale vein, maasikad ja jäätis.
Mida sa naises enim hindad?
Ma hindan vastassoos kõige enam intelligentsust, sest sellega kaasnevad tavaliselt ka kõik teised head omadused. Samuti meeldib mulle, kui naine on edasipüüdlik ja enda eest hoolitsev.
Milline on unistuste armastuslugu?
See, mis viib selleni, et saab vanana käest kinni jalutada ning kohvikus koos kohvi juua või jäätist süüa.
Kas sa tunned praegu, et oled sellises suhtes?
Täitsa võimalik.
