«Viiekümneselt andsin emale «aruandekontserdi». Tema masuurikast poiss seisis Berliini sümfoonikute endi ees,» ütleb poolesajas riigis 150 tipporkestrit juhatanud Eri Klas (70). Nüüd tunnistab ta, et saksa ninakas täpsus on talle vastukarva. Ka Ameerika pole ammugi enam maestro unistuste maa. Kõige kodu-semalt tunneb meie maa-ilmamees Tallinna kõrval end suhtlemisvabas Amsterdamis.
Mida ütleb teie kui maailmamehe kogemus - kes on tuntuim eestlane igas maailmanurgas?
Minust rohkem teatakse kindlasti Lennart Merd, Neeme Järvit, Jaan Krossi, Kerest, Palusalut...
Kus olete tundnud end nagu ilmaäärel - kõige eksootilisem, ekstreemsem, eksklusiivsem paik?
«Eksklusiivse» unustame ära, see on tavaliselt kallis. Imelikult olen tundnud end sellistes kohtades nagu Malaisia või Kuuba. Aga ka Irkutskis. Need on ekstreemkohad. Või kui ma konservatooriumi tudengina suvel talitasin Tartu all loomi ning vedasin Eesti tõukarja loomavagunites Rumeenia piirile Ungheni raudteejaama.
Ma olen kõigesööja, pole mingi dieedi peal kunagi olnud. Nii huvitavad mind ka erinevad maailma «lood ja laulud». Mida kirjum, seda põnevam!
Eesti 1960ndate menukas poistebändis laulsite: «Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed..., kuid ometi kõrvuti elus ei lähe neil kalurirajad ja teed...»
Jah, «Sa maga, Tsikito, mu poeg...» - Aarne Oidi «Jamaika hällilaul». Solistina laulis seda küll Kalmer Tennosaar, meie Emil Laansoo ansambli poistega refrääni kaasa...
Kuidas siis Kuubal päriselt oli?
Täpselt nii oligi. Kuubale kutsuti mind sümfooniaorkestrit juhatama 1980ndatel. Esimest korda paigutati mind veel esinduslikku Havanna Libre hotelli. Enne Castrot oli see olnud Hilton! Esimest korda elus ulatati mulle krediitkaart. Sain sellega süüa, mis mul iganes pähe tuli. Aga paar aastat hiljem... (Naerab.) Polnud enam krediitkaarti ning kehvem hotell. Ja hirm, et saan toidumürgituse. Julgesin süüa ainult keedetud mune, neil ju koor kaitseks peal. Hea oli neid ka tellida, sest nende nimetus on hispaania keeles huieves. (Naerab.) See jäi mulle kui Nõukogude Liidu keeleruumist tulnule hästi meelde.
#end#
Kus asub XXI sajandil maailma muusikapealinn?
Vanasti olid selgelt Viin, Berliin ja London. Hiljem lisandusid ka New York ja Milano ooperi-metropolidena. Aga nüüd...? Kes oleks võinud arvata, et Soomest kasvab maailma selline plejaad andekaid dirigente. Või ka meie väikesest Eestist! Nii et ka väikeriigid võivad erilisega silma paista.
Mulle tuleb praegu meelde, kuidas ma oma 50. sünnipäevaks olin saavutanud selle, millest lapsepõlves unistadagi ei osanud. Juhatasin Berliinis sealseid kuulsaid filharmoonikuid. Ajal, kui von Karajan ise oli nende suur pealik. Mu tollal 77aastane ema kuulas saalis! Sain oma emale aruandekontserdi anda: tema masuurikust poeg on jõudnud Berliini filharmoonikute endi ette!
Sel aastal juhatasin ka Müncheni filharmoonikuid ning Leningradi filharmoonikuid, kui nende pealik oli veel maailmakuulus Mravinski! Samal, 1989. aastal juhatasin ka Sarajevos. See oli minu elu kõige kehvem orkester...
Täna dirigendile maailma prestiižseim ooperilava, kontserdisaal ja sümfooniaorkester?
Pole palju muutunud. Ooperilavadest ikka Viin ja Milano. Covent Garden ja Metropolitan. Orkestritest ka - ikka Viin, London ja New York...
On Ameerikasse ja Jaapanisse kerkinud uusi fantastilisi saale, muidu eksootilisi paiku... Aga saali headus seostub ikka ennekõike orkestriga - muusikutega, kes seal mängivad. Tean, olen seisnud oma 150 orkestri ees. Minu lemmiksaal on hoopis Concertgebouw Amsterdamis.
Maailma kõige ilusam-uhkem ooperimaja?
Suurim, kus ma juhatanud olen, on Buenos Aireses. Mulle kõige armsam... oli vanasti Moskva Suur Teater, selles pühamus sündis tõesti kunst. Väljanägemiselt ilus ja põnev on muidugi Pariisis. Ei ütleks sama Londoni Covent Gardeni kohta. Uutest ooperimajadest Metropolitan New Yorgis. Sydneys olen käinud-töötanud nii palju kordi, et selle maja atraktiivne väljanägemine enam ei üllata...
Muidugi on nüüdseks ka paiku, kuhu ma kauemaks jääda ei tahaks, kui poleks tööd ja lepinguid. Kõige kodusemalt olen mina end tundnud Hollandis. Amsterdamis elasin südalinnas. Ümber kihas tihe teatri- ja muusikaelu. Pluss hollandlased on ka väga vahetud suhtlejad. Ka see on heaks enesetundeks võõrsil väga tähtis!
Nüüd Norras ka, väga meeldib. Oslo on lihtne, pole ülepressitult pompoosne. Siin ehitati fantastiline ooperiteater, kus ma nüüd «Luikede järve» juhatan. Uhkelt marmorvalge! Vaatan hirmuga oma hotellitoa aknast, kuidas neli meest seda igal hommikul pesevad. Kui nüüd meie Vabaduse väljak tuleb ka sama valge ja Tallinna linn peab seda ka iga päev pesema hakkama - siis on küll sellest rahast kahju...
Millise rahvuse muusika on kõla järgi lähim eesti muusikale?
Eks meid ikka liigitatakse Põhjamaade muusika hulka. Kui vanemast romantilisest muusikast rääkida, siis Rootsi helilooja Hugo Alfvén (1872-1960) on lähedane. Ja muidugi Sibelius...
Meie suurima sümfonisti Eduard Tubina kümme sümfooniat kõlavad uhkelt Põhjamaade headuses. Edasi ka Heino Eller, kes lisaks oma teostele on kinkinud meile plejaadi oma õpilasi: Arvo Pärt, Eino Tamberg, Jaan Rääts. Sealt edasi juba nende õpilased, kes niidavad praegu suurt edu - Erkki-Sven Tüür!
Milliste maade muusikutega tunnete teie parimat klappi?
Parimad sõbrad on ikkagi eestlaste hulgast. Sealt edasi soomlased. Seal olen ma elanud-töötanud juba pea kakskümmend aastat. Olnud Soome Rahvusooperi esimene külalisdirigent. Õpetanud Sibeliuse Akadeemias küll ainult neli aastat, aga tulemusena on Soome neli juhtivat dirigenti (Mikko Franck, Hannu Lintu, Susanna Mälkki ja John Storgårds) peadirigentidena tegevad juba ka laiemalt maailmas.
Teie lapsepõlve unistuste linn?
Väikese poisina, kui ma lugema õppisin ning natuke rohkem aru saama, mis maailmas «lahti on», olid need ikka Pariis ja New York. Nüüd, Raekoja platsil oma sünnipäevakontserdil juhatasin ise ainult ühe pala - Gershwini «Ameeriklane Pariisis». Sest täpselt samal päeval 45 aastat tagasi ma lõpetasin sellega Tallinna konservatooriumi. Kuidas ma siis unistasin: «Issand, kui ma ise pääseks kunagi ka Pariisi või Ameerikasse...!»
Olid Pariis ja Ameerika unistamist väärt?
Pariis oli täis avastusi. Sinna pääsesin esimest korda 1980ndate algul Moskva Suure Teatri dirigendina. Nelikümmend viis päeva kohapeal ja - tutvusin tõesti siis Pariisiga maa-alustest katakombidest Eiffeli tornitipuni välja. Hiljem juhatasin ka Estonia teatri seni ainukest Pariisi gastrolli, seegi oli üks minu elu kõrgpunkte. Ja edasi juba ka Pariisi ooperis...
Ameerikas käidud kordi on nüüd juba raske kokku arvata. Olen juhatanud pea kõiki sealseid kuulsaid orkestreid. Ameerika pole enam minu unistuste riik.
Esimene reis Eestist välja oli kaheaastaselt: sunnitud taandumine sakslaste eest Venemaale?
Jah, Siberisse sõit. Kui ma ennast mäletama hakkasin, siis loodi Jaroslavlis Eesti kunstiansamblid. Võeti korjati eest- ja tagarindelt kokku eesti mehed - Georg Ots ja Raimond Valgre, Gustav Ernesaks, ja Eugen Kapp, Kaarel Ird ja Jüri Järvet. Saadi kokku terve meeskoor ja sümfoonia-
orkester.
Meie emaga elasime Jaroslavlis ühes toas koos luuletaja Debora Vaarandi ja kunstnik Aino Bachiga. Lapsi seal rohkem polnud kui mina ja Enn Põldroos. Tema oli minust kuus aastat vanem, aga eks ta oli siis sunnitud minuga mängima. Nüüd oleme mõlemad halli peaga vanamehed...
Esimene päris välismaa, kuhu pääsesite?
Eks ikka Soome. Kõige lähem «kõige kaugem riik». Esimesed Laansoo ansambliga väljasõidud 1960ndatel, kui tulid Eesti-Soome esimesed ühised telesaated «Naapurivisa» ja «Sävelsilta». Ühes saates laulsin isegi duetti Monica Aspelundiga - rootsi keeles, mida ma siis veel üldse ei osanud. Edasi kutsuti mind Helsingisse juhatama ka minu elu esimest välisorkestrit, Soome Raadio tantsuorkestrit.
Muidugi oli Helsingi kultuurišokk! Juba piiri pealgi. Siis veel laeva ei käinud, rongiga läbi Leningradi... Esimesed, kelle Vene piirivalve ette võttis ja läbi otsis, olime meie Ervin Abeliga. Ju me olime siis kõige kahtlasema väljanägemisega...
Mille ostmiseks siis vähest taskuraha hoidsite?
Esimese asjana ostsin Helsingist korralikud trummipulgad. Ja muidugi plaate, mida meil Eestis siis üldse polnud. Olin selleks ajaks ju, oma ema pettumuseks, ka kergemuusika mees. Trummidel Emil Laansoo ansamblis, ning tenor Eesti Raadio meeskvartetis. Hääle järgi minust õiget tenorit ju polnud. Aga helilooja Uno Naissoo mõtles välja: neist poistest võiks ju teha niisuguse «pingestatud kvarteti». Eeskujuks tollane Ameerika The Four Freshmen - laulumehed, kes mängisid kõik ka ise pilli. Õige laulja oli meist siis ainult Arved Haug, kes teenis sellega raha, olles raadio segakoori bassirühma vedajahääl. Kõige vähem laulja moodi olin mina. Nii mulle jäigi see kõige kõrgem hääl. Eks ma siis falsetiga pingutasin. Nii et laulsime isegi mu meelisansambli, rootsi-taani vokaaltrio The Swedanes lugusid. Samas kõrguses kui neil seal kuulus Alice Babs, kes oli väga kõrge sopran...
Kurikuulus KGB?
Nood esimesed kultuuriedendamise reisid käisid muidugi läbi mitmekordse tiheda kontrolli. Sputniku kaudu - see oli nõukaaegne ainus turismifirma. Mäletan korda, kui olime Uno Naissoo folkjazzi ning rahvatantsijatega soomlasi lõbustamas. Pärast väike bankett. Mõtlesime, et läheme ja võtame nüüd oma honorariraha ka välja. Kassapreili ütles: «Aga siin käis juba üks mees, kes võttis kõigi teie eest raha välja. Nõukogude Liidu-Soome Sõprusühingule.»
Nii käis see mul hiljemgi. Ikka sõitis minuga kõikjale kaasa mingisugune vahikoer, kes valvas, et mina ära Läände ei hüppaks. Aga tihtipeale kartsin mina, et mu valvekoer ise hüppab. Sest see nende jutt ja huvid piirdusid ju sellega: mitu paari teksaseid mina kusagilt ära toon? Nii et hingasin kergendatult, kui nad tagasiteel koju viimasel hetkel mu kõrvale lennukisse maandusid. Moskvas andsin kultuuriministeeriumis pearaamatupidajale teenitud valuuta üle. Tema küsis, kuidas reis läks. Mina vastasin: «Kõige tähtsam - tõin saatja tagasi!»
Praegu töötate ka Novaja Opera peadirigendina. Kuidas tundub elu nüüd Moskvas, pärast Euroopa pealinnu?
Moskva pole enam see, mis vanasti. Kesklinn on tundmatuseni muutunud. Kusagil mujal pole ma näinud tänavatel nii palju Rolls-Royce ja Bent-ley'sid, Mercedestest rääkimata. Neil on seal neid oligarhe ja miljonäre nii palju, et nad võivad endale lubada... Nii kalleid restorane ning uhkeid poode nägi vanasti Pariisis. Praegu on Moskva ilmselt tõesti maailma kõige rikkam ja kallim linn.
Moskva Suur Teater on endise mainega?
Seda on kurb vaadata. Suure Teatriga olin ma seotud oma kümme aastat - selle kuldajal. Kui balletis tantsisid Plissetskaja, Vassiljev, Maksimova, Bessmertnova ja Liepa. Laulsid Višnevskaja, Arhipova, Atlantov, Ognitsev. Kui lavastas Pokrovski... Suure Teatriga käisin ma gastrollidel Pariisis ja Tokyos...
Aga praegu - Venemaa juhtiv ooper on ikkagi Mariinski teater Peterburis. Kõik tähed koonduvad sinna, tänu peadirigent Valeri Gergievile.
Samaoodi nagu ma sattusin 1964. aastal Tallinna Konservatooriumi lõpetades Estonia teatrisse. Milline lauljate plejaad! Ots, Kuusik, Krumm, Kaal, Voites, Tauts, Maiste, Palm...
Fakt on see, et muusikaelu on praegu Peterburis palju tugevam kui Moskvas.
Kuidas te siis nõustusite ettepanekuga minna Moskvasse Novaja Opera peadirigendiks?
See oli jällegi üks õnnelik-õnnetu juhus. Novaja Opera on Moskva üks nooremaid muusikateatreid, ainult 18 aastat vana. Fantastiliselt ilus maja. Kunagine Ermitaaži suveteater, mille Moskva linnapea lasi ehitada talveteatriks. Teatrijuht oli seal väga hea dirigent Jevgeni Kolobov. Tema nägi mind juhatamas Savonlinna ooperifestivalil ning tuli, võttis minult sõna, et ma pean tulema ka tema teatrisse. Siis aga sain hoopis sõnumi, et Kolobov on surnud ja mind kutsutakse Moskvasse juhatama tema mälestuseks «Reekviemi». Tegin seda, sealt jäi kontakt - nüüd olen, jah, seal juba neljandat aastat peadirigent. Ei kahetse. Moskva on endiselt ooperilinn, 36 teatrit. Sellesama Novaja Opera solistidest laulab praegu kolm ka New Yorgis Metropolitani ooperilaval.
Mitmes linnas on teil kodu?
Kodu on ainult Tallinnas. Ja ka Helsingis on meil korter, sest et mu proua mõlemad tütred õppisid Sibeliuse Akadeemias ooperilaulu. Stockholmis, Amsterdamis ja Århusis üürisid teatrid mulle küll pikemaks ajaks ka korteri, aga... Kodu on Tallinnas.
Tallinnas vist isegi kaks - korter vanalinnas ja maja Pirital?
Vanalinna korteris pole ma ammu käinud. Seal tegeleb ainult mu proua, see on tema töö ja kosmeetikafirmaga seotud.
Üle aegade kõige «kodum» kodu?
Tegelikult kõige rohkem oli mulle see maja Nurme tänaval Nõmmel. Seal elasin ma koos oma pere, ja veel oma emaga. Suurema osa elust elasime emaga kesklinnas Gonsiori tänaval ühiskorteris... Nõmmele ehitasime kaheksakümnendatel, kui olin abielus Ülle Ullaga, maja, mille ma jätsin siis tütar Dianale... Aga praegu Pirital olen ma ka rahul.
Parim paik puhtalt puhkusereisiks?
Kui närv väga mustaks keerab, sõidan ikka naisega kuhugi kolmeks päevaks. Viimane selline reis oli meil Arieliga just Pariisi. Aga muidu, mina ei ole suurem asi puhkaja tüüp, veel vähem rannas liikuja.
Paar aastat tagasi võtsin üle aastate tervelt poolteist kuud puhkust. Aga see niisugune mitte-midagi-tegemine lõppes haiglas. Sest kutsuti mind siis raadiosaatesse - selle puhkuse peale oli veri mu ajukanalites seiskunud ja ühtäkki siis pingutades lõhkes mul peas veresoon. Tundsin ise hirmuga otse-eetris, kuidas ma ei saa äkki enam sõnagi suust. Sain kinnitust - puhkus on mulle vastu näidustatud!
Parim paik pulmareisiks?
Pean tunnistama, olen küll kolmandat korda abielus, aga - ei ole ühtegi pulmapidu pidanud. Ei esimest, teist ega kolmandat. Ütlen, et parem üks õige pulmareis. Saate oma naisega natuke tihedamalt koos olla, kui ainult süüa mitmesaja inimesega...
Tegelikult, puhas pulmareis oli mul ainult esimene kord - Nievesega. Gruusiasse. Rongiga. See oli üks pikk reis. Seal sai tütar Diana valmis tehtudki. Lilli pandi meile kaasa nii palju, et vagunis lõppes tsisternist vesi otsa, keegi ei saanud enam nägu pesta...
Kuna olen oma loomult üldiselt ka romantik, siis nüüd ma valiksin pulmareisiks Itaalia, kus igal kivil on jutustada oma ajalugu. Eelistan seda paljalt eksootikale.
Siin Oslo hotellis sattusin telekast nägema, kuidas üks paar korraldas oma pulma selles majas, kus väidetavasti toimus Shakespeare'i Romeo ja Julia rõdustseen. Oh, see võis olla romantiline!
Sakslased, taanlased, rootslased, venelased... Millise valitsejarahva mõju eestlastes enim tunda annab?
Ju ikka Skandinaavia tõsidus, asjalikkus, teise inimese mõistmine. Teate, see saksa Ordnung muss sein on muidugi väga tähtis asi, aga... Minu tööalane kontakt Saksamaaga pole olnud mitte kõige parem. Seal on neid Besser-wissereid, pareminiteadjaid igal sammul nii palju, et... Aga taolist ninakat enesekindlust on meil ka Eestis, kui inimene arvab enesest rohkem, kui ta on.
Kui hästi tunnete te end juudina eestlaste hulgas?
Tunnen, et olen saanud kõik oma vanematelt. Minu vanaisa oli sündinud Haapsalus, hambaarst... Ka temale pakuti võimalust sakslaste eest Venemaale evakueeruda. Mu ema oma vanemate ja minuga läks. Aga isaisa keeldus kategooriliselt. Esimesel Nõukogude aastal olid kaks tema last Siberisse küüditatud. Ta ütles: mina usaldan sakslasi rohkem... Sakslased tulid ja lasid ta oma naise ja pojaga - minu isaga - Tallinna vanglas maha...
Nii et ei taha mina neid veresid endas niimoodi lahutada-segada. Ega ma oma vereanalüüsi põhjal ei vea eesti kultuuri edasi. See seletab, miks ma pole kunagi astunud ühtegi parteisse. Ei enne ega nüüd. Kuigi mitmed on mind moosinud. Aga seod end ühega, siis oledki ju kohe kõigi teiste vastane. Olen ise end üles ehitanud, ilma igasuguste poliitiliste karkudeta.
Elu Iisraelis on rahuta. Maailmas ringi liikudes - kus olete tundnud, et on juutidel kõige õnnelikum-rahulikum-edukam elada?
See võiks olla ikkagi Iisraelis. (Muheledes.) Aga näe, tuleb välja, et ma olen üks kehv juut. Olen töötanud ka Iisraelis kolm aastat muusikalise nõustajana ja tundnud: kolm juuti koos ja kuus eri arvamust.
Olete te kahetsenud, et ei läinud omal ajal Eestist Neeme Järvi teed - maailma?
Iial pole kahetsenud. Rahul võimalustega, mis elu on mulle pakkunud. Nagu kirjutas vene poeet Jevtušenko: «Ma teen karjääri sellega, et ma seda ei tee...» Just, elu ongi selline: ole rahul sellega, mis ta sulle toob! Ära tõtta ajast ette, tegemaks midagi, milleks sa valmis pole!
Omal ajal te kindlasti ju vähemasti kaalusite emigreerumise võimalust?
Omal ajal küsis Neeme mu käest: kas poleks nüüd õige aeg minna? Mina ütlesin: Kus kohta? Mul on ema ja pere kõik siin. Mul on töökoht, mul on kodu, mul on kodumaa... Ja ma tahtsin sellest kinni hoida.
Ja nüüd ma olen ka seda maailma küllaltki näinud. Pole nii suurt maailmakarjääri teinud, aga... Juba see, et elu on kinkinud mulle nii palju aastaid. Ausalt ütelda, kui hakkasin nüüd saatma oma juubelikutseid, lõi mulle pähe, et suurem osa tuleks saata neid juba taevasesse paradiisi. Seal on juba suurem seltskond minu inimesi koos...
Maailma kõige ilusam keel?
Eesti keele järel ikka itaalia. Ooperi keel. Ise ma seda päriselt ei räägi, aga aru muidugi saan. Ega ma keeli lausa õppinud suurt olegi, kõik on tulnud praktikaga. Liigun palju... Menüüst võid ju kähku igas keeles aru saada. Dirigendina pean aga muusikutega kontakti leidma - keel on esimene asi. Ja muidugi huumorimeel, selleta ei saa inimesi juhtida.
Suurima pettumise paik, mida hoopis teistsugusena ette kujutasite?
Häid üllatusi on rohkem. Nüüdki, kui käisin juhatamas Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. Nägin neid naftakompanii Petronase kaksiktorne (88 korrust, kõrgust 451,9 meetrit - toim). Ei kujutanud ette, et see vaatepilt nii hiiglaslik on! Maailma kõrgeim pilvelõhkuja Taiwanis tundus mulle palju väiksem.
Hädaohtlik või lausa eluohtlik hetk reisidelt?
Oh, olen olnud kõikvõimalikes situatsioonides. Los Angeleses, kui seal oli viimane maavärin. Jõudnud Washingtoni paar päeva pärast 11. septembrit. Uppumissurmas, kui käisime koolipoisikestena Tallinna lahel jahiga sõitmas... Tulekahjus ka.
«Oo kaunis hetk, sa viibi veel...» Mis elu lõpuni alatiseks meelde jääb?
Loodan, et mõnes mõttes on see hetk olnud, aga et mõneti teistsugune tuleb veel. Ma pole väga hetke püüdja tüüp. Elan lootuses ja rõõmus, et iga mulle antud päev on nagu sünnipäev. 70 on iseenesest vaid üks verstapost. Nii kaua kui elad, rõõmusta! Olgu see päev siis päiksepaisteline või sompus vihmane. Kõiges on oma rõõm. Seda tulebki endas kasvatada, et olla vähemagagi rahul. Nii et mina olen üks rikas poiss!
Päästis sead tulesurmast
Elu parimatest paikadest rääkides meenus Eri Klasile üks lugu tormilisest noorusest 1960ndail.
Neli menukat pealinna meest võtsid ette väljasõidu Viljandisse. Värske olümpiavõitja Ants Antsoni uue Volgaga. Ants. Eri, kes vallutanud naiste südameid lauljana Eesti esimeses poistebändis - Eesti Raadio meeskvartetis. Tagaistmel kuuma «Horoskoobi» saate juht Andres Vihalemm ning Peedu Ojamaa - hilisem Nõukogude Eesti esimene reklaamiguru.
Eri meenutab: «Viiskümmend kilomeetrit Tallinnast, kohe pärast Ardut vasakut kätt märkas Ants: «Vaata, keegi suitsutab vägevalt kala!» Mina vaatasin: lausa nii vägevalt, et räästast ajab suurt suitsu välja. Sõitsime lähemale. Maja suitsu täis, sees koer haukus - see on ju tulekahju! Lõime akna sisse: äkki on mõni väike laps sees! Paanikas koer hüppas välja. Õnneks inimesi polnud sees. Katsusime siis päästa, mis annab. Lohistasime tulest mitu siga välja. Selle aja peale seisis maanteel terve autode voor ja vaatas pealt. Tuletõrjet ikka ei kusagil. Asusime asju välja tirima. Lõpuks oli üks lahmakas diivan... Ants ütles, et lükkame selle koos raamidega aknast välja. Nii me seal tule sees möllasime, kuni tuletõrje lõpuks tuli... Järgmine päev Viljandist tagasiteel sõitsime sinna vaatama. Majaperemees istus kirvega ahervaremel. Rääkis: «Oi, mul siin põles majas maha. Aga inimesed rääkisid, et Ants Antson ja Eri Klas ise olid siin tuletõrjujad olnud...» Me siis ütlesime, et meie olemegi need. Ega külamees meid ei teadnud. Rõõmustas: «Hea, et te selle diivani välja tirisite! Seal padjakastis oli mul kogu raha.» Nii sai ta selle maja uuesti üles ehitatud.»
