«Abbast on saanud mu elutöö ja ainus leivaamet,» naerab rootslane Carl Magnus Palm (46), kelle kirjutatud monograafia «Abba lugu» jõudis Ajakirjade Kirjastuse vahendusel hiljuti ka eesti lugejate ette.
Rootsist maailma ette jõudis Abba «Waterloo» võiduga Eurovisioonilt. Milline oli aga sinu kui Stockholmi poisi esimene Abba-mälestus?
Mäletan, kui raadios mängiti järjest nende esimest singlit «People Need Love» – juba see oli neil väga tugev poplaul. Aasta oli 1972. Mis ma siis olin – seitsmeaastane. Ja kaheksandaks sünnipäevaks kingiti mulle nende singel «Ring Ring» – see oli mu esimene oma Abba-plaat. Muusikahuvilisena hakkasin ma ise plaate ostma maast madalast. Aga «Ring Ring» kingiti mulle… Minust vanemad õed Abbast väga siis ei pidanud, nii et ju olid kinkijad mu vanemad.
Millisena on sul meeles 6. aprill 1974 – «Waterloo» võidupäev?
See oli uskumatu õhtu – rootslaste esimene võit Eurovisioonil…! Eks ma väikevennana valvasin pöidlad peos ema-isa ja kahe minust vanema õe kõrval teleka ees. 1960ndatel, 1970ndatel ja veel ehk 1980ndatelgi oli Eurovisioon rootsi peredes tõeline suursündmus ja omaette pidulik traditsioon. Hiljem pole ma seda enam sellise innuga jälginud….
Ma mäletan, et korraldasin koolis «pioneerikoonduse» teemal, kumb on ilusam – Agnetha või Frida…
(Naerab.) Vabandust, et pean sulle pettumuse valmistama, aga lapsena ma polnud väga huvitatud Abbast. Lihtsalt nad olid üks grupp, kellest oli võimatu mööda vaadata – neid mängiti Rootsi raadios ja telekas järjest. Ja paljud mu sõbrad ja klassikaaslased oli nende fännid. Minule meeldis siis aga rohkem The Beatles ja Paul McCartney bänd Wings… Kuulasin üldse rohkem ikka inglise ja ameerika popmuusikat. (Naerab.) Mulle ei meeldinud rootsi muusika. Välismaine tundus põnevam!
{poolik}
Millal sa avastasid, et Abba-loost võiks saada su leivaamet ja elutöö?
See oli palju hiljem, 1990ndate alguses. Muusikahuvilisena tundus põnev võtta ja uurida täpsemalt, kuidas sünnib muusika. Ja rootslasena – mis saanuks olla loogilisem valik kui esimese mitte inglise või ameerika bändina kogu maailma vallutanud Abba. Märkasin imestusega, et selleks ajaks polnud veel keegi kirjutanud üht tõsiselt süvenevat raamatut Abbast – kuidas nad kirjutasid oma aegumatuid laule, kuidas salvestasid… Mõtlesin, see võiks olla huvitav! Väljakutse… Ma polnud ju kirjanik, midagi sellist enne teinud. Tahtsin proovida teha midagi, mida ma ise päriselt naudin. Alustasin taustauuringustest. Veetsin päevi ja kuid raamatukogudes vanu ajaleheartikleid lugudes. Uurisin arhiivides ka salvestusstuudiote materjale – mis kuupäevadel täpselt nad mis laule salvestasid. Ühesõnaga viisin end absoluutselt kurssi Abba-ajaloo faktoloogiaga. Lõpuks võtsin julguse kokku ja rääkisin juba ka Abba elupõliste kaaspillimeeste ja nende helimehe Micke Tretowiga…
Seda kõike enne, kui julgesid neile endile läheneda?
Jah, tahtsin olla läbi ja lõhki asjatundja, enne kui ma nende endiga ühendust võtan. Tahtsin, et nad tajuksid, et ma tean varrukast raputada kuupäevi ja fakte – sel päeval tegite seda ja tol toda. Nii et nad tunneks, et ma ei ole lihtsalt mütsiga lööma tulnud järjekordne ajakirjanik. Abbal on tulnud elu jooksul kohtuda ju tuhandete ajakirjanikega. Ja ma teadsin, et see neid ei veena ega huvita, kui lihtsalt helistad: «Hei, ma olen keegi Carl Magnus Palm ja ma tahaksin teha teiega intervjuud…».
Alles aasta hiljem, siis kui ma tundsin, et nüüd on mu «julge hundi rind juba piisavalt rasvane», helistasin nende ametlikule esindajale Görel Hanserile… Oma uurimustööd alustades olin teda sellest kirjaga teavitanud. Kui ma talle nüüd helistasin, mäletas ta mind. Järgmisel päeval helistas ta mulle tagasi: «Benny ja Björn on nõus…».
Kohtusin algul mitu korda neist kõige «jutukama» Björniga, siis Bennyga… Kui ma olin Abba-meestega intervjuud teinud, siis sain ma Görel Hanseri kaudu ühendust ka Fridaga. Tema elab küll juba aastakümneid Šveitsis, kuid käib aeg-ajalt Rootsis. Nii saime ka temaga mõned korrad kokku…
Meediapelglikuna kuulus Agnetha jäi viimaseks kantsiks vallutada…?
Agnethaga oli raskem – 1990ndate algus oli aeg, kus ta üldse ajakirjanikest midagi kuulda ei tahtnud.
Sain Göralilt kontakti ja kirjutasin Agnethale, et vastavalt tema soovile – me võime kohtuda, rääkida telefonis, või kirjutada, kuidas ta end mugavamalt tunneb. Agnetha palus saata mul küsimused ja ta vastas kirjalikult. Temaga olemegi hiljem ainult mõnel peol paar korda põgusalt kohtunud…
Nii see kõik algas. Esimesena ilmus mul 1994. aastal raamat «Abba – the Complete Recording Sessions».
(Naerab.) Isegi siis ei osanud või ei julgenud ma mõelda, et sellest kasvab edasi välja mul terve karjäär Abba-loolasena. Veel mitu raamatut ja saatesõnad kõigile nende plaatide ametlikele kordustrükkidele…
Tegid tööd ja siis tuli ka Abba-armastus…?
Tegelikult, Abbast hakkasin ma tõeliselt pidama ikka natuke varem. Esimene Abba-plaat, mille ma ise ostsin, oli nende singel «The Winner Takes It All». Suvel 1980, kui Abba hakkas vaikselt juba omavahel lahku kasvama ja lõpu poole triivima. Aga, kui ma seda laulu esimest korda raadiost kuulsin – siis oli küll täielik wow! See kõlas super ja laulu tekst… Kuulsin ja mõtlesin: ma pean selle laulu koju saama. Pärast «Ring Ringi» oli see seitsme aasta järel minu teine oma Abba plaat.
Kes neljast Abba liikmest on jätnud sulle lähemalt kohtudes kõige meeldivama mulje?
Raske öelda… Agnethaga olen ma ju nii põgusalt kohtunud, et tema kohta on mul raske isiklikumat arvamust öelda.
Minu meelest on nad kõik kenad… Muidugi on nad maailma staarid, ja see staatus seab neile piirid – igal sammul kohtuvad nad ju paratamatult inimestega, kes kõik nende kuulsusest osa saada tahavad. Sestap peavad nad olema väheke valvsad, et kõik need nõudmised neile üle pea ei kasvaks. Nad ei saa öelda iga lähenemise ja ettepaneku peale «jah». Aga, kui nad on valinud ja otsustanud, et tahavad sinuga koostööd teha, siis on nad väga kenad ja nendega on väga lihtne asju ajada. Ja ka «kättesaamatud» Frida ja Agnetha ei käitu siis kumbki nagu mõned tõrksad diivad või primadonnad. Nad mõlemad seisavad tegelikult kahe jalaga maa peal – on väga rootsi tüüpi tähed…
Kõik neli Abba-tähte olid juba enne nelikuks saamist Rootsis omaette staarid. Bennyst ja tema ansamblist The Hepstars oled kirjutanud omaette monograafia. Pead temast kui muusikust enim?
Ausalt öeldes seda raamatut palgati mind lõpuni kirjutama. Alustas seda üks teine rootsi mees, aga siis ilmnes, et ta on küll hulga uurimistööd teinud ja korjanud kokku portsu fakte, aga ei suuda seda raamatuks kokku kirjutada. Siis kirjastaja palus, et ma viiks selle töö lõpule – ja nii ilmuski see Benny monograafia nii rootsi kui ka inglise keeles.
Omavahel öeldes on mul aastaid pooleli raamat Björnist ja tema Abba-eelsest ansamblist The Hootenanny Singers… Loodan sellega valmis saada.
Mis osutus Abba-raamatut kirjutades kõige raskemaks pähkliks?
(Naerab.) See, et materjali kogunes mul terve ports, järjest juurde, aga käsikirja üleandmise deadline tiksus ähvardavalt järjest lähemale...
Ja kõige raskem oli tervikuks kokku kirjutada kõigi nelja lapsepõlve ja kujunemislugu. Abba algusaastail olid nad sellest siin-seal intervjuudes rääkinud. Nüüd aja distantsilt mäletasid nad kõike väheke teistmoodi. Pidin seda tunnetama, et kõik need mosaiigitükid õigesti kokku panna, et saada tõeline tunne, missugused olid need neli siis, kui nad lapsed ja noored olid.
Kõige üllatavam fakt pikas uurimistöös?
(Mõtleb.) Ehk näiteks see fakt, et napilt enne, kui nad hakkasid neljakesi koos töötama popgrupina… Benny kohtas Fridat ning Björn kohtas Agnethat ja kumbki paar hakkas koos elama. Aga napilt enne esimest ühist laulusalvestamist, oli Frida oma soolokarjääriga jõudnud sellisesse madalseisu, et mõtles laulmisest üldse loobuda ja astus õmbluskooli ametit õppima. Kujuta pilti, et kui Benny poleks teda tagant julgustanud, oleks Frida loobunud ja Abbat polekski olnud.
Džässilikuma repertuaariga Frida oli liiga keeruline 1960ndate rootsi publiku šlaagrimaitse jaoks?
Just. Ta polnud nagu Agnetha, üks armsatest rootsi tüüpilistest blondidest laulutüdrukutest – nägu laial naerul ja koguperepublikule sobivat rõõmu täis. Samas, Agnetha laulis juba solistina rootslaste südamesse hulga laule «õnnetust armastusest». Tema pärisosaks sai olla ka Abba lauludes just see järjest «täiskurb ja -õnnetu». Frida polnud õieti kumbki neist poolustest – ei säravalt naerul, ega südamesse minevalt ahastav. Tal polnud õieti nii selgelt publikuni ulatuvat – nagu nüüd öeldakse – selgelt eristuvat oma imidžit. Frida oli oma artistiloomuselt kaua palju tagasihoidlikum ja reserveeritum.
Vanadest Abba videotest paistab välja, et Frida pingutab meeldida. Seda enam, et Agnetha tema kõrval nagu ei püüakski – temal kukub kõik sära ja seksapiil kuidagi loomulikult välja… Ja seda pingutavamalt ponnistab tema kõrval Frida ka meeldida…
Jaa-jaa. See mulje võib Abba varasematest videotest tõesti jääda. Frida ja Agnetha olid oma tüübilt lauljate ja naistena ikka kaks väga vastandlikku naist. Aga seda põnevam. Alles hiljem Abba tipus, tuli see murdepunkt – kui just Frida hakkas publiku ees olemist neist neljast enim kaifima. Abba suurtel kontserttuuridel näitas just tema end kõige tugevama live-artistina. Samas, Abba helimees Micke Tretow ütleb raamatus, et Abba kokku saades oli just Frida neist neist laulja-muusikana juba valmis proff. Ülejäänud kolm – Agnetha, Björn ja Benny – arenesid-kasvasid selleks alles paralleelselt ühise töö käigus.
Aga ma saan aru, mida sa silmas pead. Agnetha oli läbi ja lõhki loomulik. Ta nagu õieti ei teadnud, mida ta teeb, aga sai ometi maailmakuulsaks seksisümboliks. Vokaalselt profimale Fridale paistis laval esinemine ja publikuni ulatumine esiotsa rohkem raske töö. Seda enam nautis ta seda hiljem – kui ta sai publikuga laval hea kontakti. Tänu Abbale sai Fridast see outgoing-artist, keda me hiljem tunneme. Huvitav on seda Youtube’ist võrrelda tema esimese soolo teleesinemisega aastal 1967. (Laul oli «En ledig dag» – M. K.).
Rootsikeelsest raamatuvariandist eesti keelde tõlgitud «Abba lugu» on sadakond lehekülge õhem kui ingliskeelne algteos «Abba. Bright Lihgts and Dark Shawdos». Miks?
Rootsi keeles ilmus raamat kaheksa aastat hiljem. Nii kirjutasin ma sinna küll juurde värskemaid peatükke Abba-neliku elulugudest. Samas kärpisin ja tihendasin, arvestades kirjastaja soovil, et 500-leheküljeline raamat võib tunduda lugeja jaoks ehmatavalt paks, kui sa ei ole just päris raske Abba fänn.
Abba-saaga aga jätkub, milliseid põnevaid fakte on neli maailmakuulsat rootslast viimasel ajal juurde elanud…?
Noh, näiteks… Kui tavaliselt on skandaale endale ligi tõmmanud ikka rohkem Agnetha – mida enam ta «tasa ja targu» end avalikkusest eemale hoiab, seda enam näib ta endale meedia «häda ja viletsust» kraesse tõmbavat… Siis viimati raporteerisid Rootsi ajalehed kohtuasjast, millesse end Frida tahtmatult mässis. Ta sai tuttavaks ühe mungaga, kes viljeleb alternatiivset meditsiini. Frida investeeris tema ravikeskusesse 46 miljonit Rootsi krooni, aga sellest ei saanud asja. Nii nõudis Frida lõpuks mungalt oma raha tagasi. Too aga väitis, et selle raha oli Frida annetanud kingitusena. Kohtukäigu võitis lõpuks Frida…
Väike skandaal, võrreldes Agnetha 50. sünnipäevaks lahvatanud skandaaliga – kui ta kaebas kohtusse endast 15 aastat noorema hollandi «ahistaja», kes osutus pärast naise enda tuppa lastud armukeseks…
Seda küll… Ja mida veel. Benny tunnistas sel suvel ühes teleintervjuus, et tal olid kaua alkoholiprobleemid – ja et ta on kaheksa aastat täiskarsklane.
Raamatust jääb avapeatükist peale mulje, et Björn ja Benny tunnevad oma eks Abba-naiste suhtes tõrjuvat tõredust…?
See pole minu mulje. Nad neli saavad läbi kui ammused head sõbrad… Aga kui mõelda, et Abba-meeste praegused abielud nende uute naistega on kestnud juba 30 aastat. Samas kui Agnetha ja Fridaga elasid nad koos ainult kümme aastat… Siis on ju arusaadav, et neile käib vastukarva, kui kogu maailm püüab neid meelvaldselt kokku siduda ikka veel üheks Abba-perekonnaks.
Iseasi, muidugi – mindki paneb imestama, et enam pole neid juba aastakümneid kõiki neljakesi õnnestunud saada kõrvuti kokku isegi mitte ühele ühisele pildile…
