Maailma parim fotograaf? Loe, millise kohutavalt raske tööga Joosep Martinson oma eesmärgi saavutas
„Ootasin kaks tundi liikumatult, näpp päästikul, nagu snaiper,” kirjeldab 27-aastane fotograaf Joosep Martinson oma seni kuulsaima, New York Timesi esiküljele pandud foto sündi. Ta tegi selle möödunud detsembris Sydney pantvangidraamast, mis nõudis kolm inimelu. LP'le antud intervjuu heidab valgust sellele, kuidas ta oma karjääriteel nii kaugele jõudis.
Joosep oli koolis pigem püsimatu kolmepoiss ja kunstitunnis selgus, et fotos peitub tema tugevus. Siis laenas spordiajakirjanikust isa oma toonasest töökohast pojale kaamera ja käskis pildistada kõike, mida silm seletab. Pressifotos piisavalt praktikat saanud, läks Joosep Tartu kõrgemasse kunstikooli ja napilt enne lõpetamist tekkis soov teha midagi suuremat kui kodumaal võimalik. „Elasin 23. eluaastaks täielikus mugavustsoonis. Olin kolm aastat järjest võitnud aasta spordifoto tiitli ja tundus, et polegi enam kuhugi areneda. Ise teadsin, et olen hea, teised teadsid, et olen hea, ja kellelegi polnud enam tarvis midagi tõestada,” selgitab ta oma Austraaliasse kolimist ja tunnistab ühtlasi, et enesekindlust oli tal toona liiga palju.
Joosep saatis Austraalias ligi sada töösooviga meili ja sai ainult ühe vastuse. Põhjuseks see, et Joosepil polnud suuremate tööde tarbeks piisavaid fotoseadmeid ja kuna raha oli vaja palju, keskenduski ta ainult töörabamisele. „Töötasin kolimisfirmas, kus sõitsin veoautoga valel pool teed ja tassisin mööblit — tegin kõike, millest polnud varem kuulnudki. See oli hullem kui sõjavägi. Mul polnud ühtegi vaba päeva, aga raha vajas kogumist ja sportlikust vihast lihtsalt tegin,” meenutab ta.
Uue fotovarustusega hakkas tööotsing uue hooga peale — alguses pressiüritused, siis naistejalgpalli, teise liiga kriketi ja lõpuks juba Austraalia riigi olulisemaid spordiüritusi ja Sydney pantvangikriis. „Ma tõesti arvan, et olen omal nahal praktiliselt kõik spordialad ära proovinud. See annab tohutu eelise, sest oskad ette näha, kuidas mäng kujuneb, või tead, milline trikk on kõige keerukam, ja kadreerid täpselt õigel ajal õigesse kohta,” kirjeldab ta oma tööd.
Ligi nelja aastaga tekkis Austraalias samasugune mugavustsoon, mis kunagi Eestis. Tööd oli piisavalt ning Aasia ja Vaikse ookeani regiooni aasta pressifoto auhind samuti taskus. „Tekkis väsimus Austraalia inimeste kultuuritusest. Ma ei osanud kunagi hinnata meie rahvatantsu ja -laulu, aga möödunud nädalavahetusel Viljandis hansapäevadel käies tuli lausa pisar silma, kui rikas on olla eestlane!” rõõmustab Joosep.
