Riigikogu liige, ärinaine Reet Roos reisis maailmalõpu päevaks ennustatud 21. detsembriks Siberisse, külla Tuuli Roosmale, tema elukaaslasele Arbo Tammiksaarele ja nende vahvatele kaksikutele Andresele ja Kristjanile.

Reet Roos (39) ja tema reisikaaslased lendasid marsruudil Tallinn-Moskva-Abakan. Abakani lennujaam olevat 1970-1980- ndate aastate pompoosses stiilis inimtühi koloss, kust päeva jooksul väljub vaid mõni Vladivostok Airline’i lennuk. Õhk oli karge, miinus 40 kraadi külma ja lennuväli tühi, valge ning sillerdav nii kaugele, kui silm ulatas. Reet räägib, et kui nad jala üle libeda jää lennujaama poole marssisid, oli ainsaks tsivilisatsiooni tunnuseks üks kallurauto, mis korraldas pagasivedu. Aga see oli petlik, sest kohe pärast paari fotoklõpsu tegemist ilmus hangede vahelt miilits ja keelas pildistamise kategooriliselt.
Lennujaama räämas pagasiruumis tervitasid reisiseltskonda kaks taksojuhti – mõlemal suu säravaid kuldhambaid täis. Ühega neist jätkaski Reet seiklust vissarionlaste ja Tuuli pere elukohaks oleva Uljajevska küla poole.

Kas kaasa võetud soojadest riietest piisas?
Minu kolmest kampsunist jope all jäi väheseks. Siberi külm on võrreldamatu Eesti omaga, sest see on kuiv ja lõikav. Riidesse pakkimisel tuleb arvestada ka tekkivate külmasildadega. Ja näiteks mäkketõusul, mil rühid selja higiseks, võid pärast kiiret mahajahtumist tunda vastu ihu täiesti jääs kampsunit.
Nägu aitas kaitsta kaasa pakitud spetsiaalne talvekreem, mis ei sisalda vett. Sellega ei lähe põsenahk pisaratest märjaks ega hakka valutama. Ja loomulikult oli parim näokaitsja sall või rätik – kohati nägin ma välja nagu mosleminaine, kel ainult silmad riidekuhila alt paistmas. Unustamatu tunne on ripsmete jäätumine! Härmas ripsmed pole mitte ainult rasked, vaid kleepuvad omavahel kokku, nii et silma avamine pärast pilgutust on raske.