Saaremaa kunstniku ja elupõlise tsiklimehe ERKI EVESTUSE pildid on New Yorgi mustanahaliste seas kõrgelt hinnatud, sest neil kujutatud valged inimesed on koledad.
«Et sitt ei tolmaks!» tõstab Erki (46) toosti ja virutab pitsi köömnenapsu oma koheva habeme taha.
Erki kodu on Kuressaare külje all Kudjape külas majas, kus kunagi pesitses Kudjape mõisa kubjas. Elamise tõmbenumber on hiiglaslik mantelkorsten, mille alumise osa võttis kunstnik kasutusele sauna eesruumi ja sahvrina. Kuid kõige hubasemalt tunneb karvane mees end maja vasakusse tiiba sisustatud ateljees. Siin on mõnus sõpradega viina visata ja ilmaasju arutada.
Erki saabus eelmisel päeval motokokkutulekult Jõgeva Treff. Seal sai tublisti lärmatud ja esmaspäev on tal üsna sinine. Klõmakas köömnekärakat sobib vere käima löömiseks kui rusikas silmaauku.
Erki jutt ja olek on niisama muhedad kui ta maalid. Ta võtab elu lustiga, ega kipu punnitama, et olla kunstnik suure algustähega. Tähtis on, et pildid inimestele meeldiksid. Pole oluline, et need ehiksid mainekate galeriide seinu, ka kõrtsid on kunsti näitamiseks paslik paik.
Erki suvel eriti tööd ei tee. Suvel ajab ta tsikli garaažist välja ja kihutab kõigi nelja tuule poole. Viimane pikem retk viis Erki Odessasse anarhistide kokkutulekule.
Mis sind tsikli selga kisub?
Ma sõidan motikaga 1976. aastast. Mis see muud on kui soov kogeda vabadustunnet ja kohtuda uute inimestega. Öeldakse, et keskeakriis, aga lapsed on juba suured ja midagi peab ju tegema.
Ma käisin jaanipäeval Odessas anarhistide kokkutulekul. Viis tuhat kilti põrutasin maha. Eelmisel aastal tegin tiiru Kaliningradi oblastis.
Neil retkedel kohtab igasugu vahvaid tüüpe. Odessas trehvasin end Magistriks kutsuva Ukraina kirjanikuga, kellega olin kolm aastat tagasi Tamperes tutvunud. Ta oli parasjagu tulnud Gibraltarilt. Odessas oli ka üks Volodja, kes sõitis kunagi Lembit Teesaluga ringrada. Volodja algatas rahakogumise hukkunud mootorratturitele mälestussamba püstitamiseks. See Odessas kõrguv ausammas on maailmas esimene omasugune. Mees võttis asja ette, sest ta tütar hukkus mootorrattaõnnetuses.
Kas sa oled anarhist?
Ei, ma leidsin internetist info, et taoline üritus toimub, ja läksin niisama vaatama. Sinna kogunesid põhiliselt «Veerevate anarhistide» klubidesse kuuluvad tsiklimehed. Nad on lahedad sellid ja klubid on ka hästi ladnad. Nende põhimõte on, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ei mingeid klubipresidente ega reegleid - anarhija mat porjadki!
Milliseid avariisid sul on juhtunud?
Sel päeval kui Robert Lepikson otsad andis, keeras mulle Rakveres üks Subaru ette. Panin autole täiega sisse. Õnnetusi on päris kõvasti juhtunud, mõned ribid on läinud ja olen tilgutite all olnud. Ukrainas panime 700 kilti päevas, teed on seal auklikud, mistõttu on ohufaktor kõrge. Tagasi jõudes olin paras zombi, aga nädala taastud ja tekib jälle isu teele minna.
Sul on korralik nahkrõivaste kollektsioon. Kas need on tsiklisõiduks parimad?
Tegelikult on nahk bullshit, aga eks me kõik elame edevuse ja naeruväärsuse vahel. Goretexist rõivad on palju otstarbekamad.
Kuidas suhtud oma kõrtsikunstniku tiitlisse?
See ei häiri mind üldse. Mis kurat! Tead, see on selline asi, et Eestis polegi kunstnikke. Ma vaatasin Jüri Arraku presidendi portreed ja mul hakkas temast kahju. Vana kunstnik pidi punnitama ja end tõestama. Sel pildil on higilõhn juures.
Aapo Pukk, vot palun, on mees kes teeb. EKA lõpetajad ei oska portreedki maalida. Nad ütlevad, et neil on alternatiivkunst. Aga see on nagu kumminaine. Kumminaisel on muidugi oma eelised, aga ikkagi.
Varem oli trikk selles, et EKAsse võeti tutvuste kaudu või raha eest. Tore elu oli seal, Päratrust lärmas ja puha. Pärast kooli aga avastasid need nii-öelda kunstnikud, et nende kunst ei müü. Neil tuli õpetajaks hakata. Aga mida sa õpetad? Vanasti õppisid sellid meistrilt kõik nipid kuni turunduseni ära.
Soomlased tegid minust, Lembit Sarapuust, Jüri Arrakust, Anu Rauast ja Ave Nahkurist filmi. Kui Avelt küsiti, kas ta on kultuurkapitalilt raha saanud, siis ta vastas, et ta oleks sitt kunstnik, kui läheks sealt raha küsima. Hästi öeldud.
Miks ikkagi on su näitusesaalideks põhiliselt kõrtsid?
Inimene on näitusel võõras keskkonnas, seal on pilt kohustuslik. Nii nagu sul on bussis bussinägu ees, on sul näitusel näitusenägu. Kõrtsis on aga aega pilte vaadata. Mul oli Kuressaares Vanalinna Restoranis näitus eestlaste jumalatest. Omanik rääkis, et üks Skandinaavia proua käis igal õhtul surmajumalat vaatamas. Ta istus pildi ees, võttis napsu ja lihtsalt vaatas.
Kuidas sinust kunstnik sai?
Ma olin lasteaias paras tüütus ega viitsinud lõuna ajal magada. Vääniku taltsutamiseks leiti lahendus — isa viis mind lõunaks Võru pioneeridemaja kunstiringi.
Miks on inimesed su piltidel koledad?
Välimus pole tähtis. Silmad on need augud, kust on inimese hinge näha. Ma olen kuulnud, et New Yorgis kannavad mustad meeleldi mu pildiga särke. Kole valge inimene on nende jaoks äge. Mul elab New Yorgis üks tuttav daam, kes särke sinna veab.
Miks on su maalidel inimestel suur nina?
Mul on teooria, et nina on kõige tähtsam. Ma ei tea hästi kõiki keeli, aga eesti keeles on nina kohta palju ütlemisi. Näiteks, et mehel on hea nina, nina pihta saama, viinanina ja ninamees. Nina on näo keskpunkt ja nägu on ju inimesele oluline.
Su tegelaskujud tunduvad parajad viinaninad olema. Armastad ka ise napsutada?
Naps on ju mõnus asi. Muidugi meeldib mulle napsu võtta. Ma ei armasta baaris käia. Tavaliselt jauran oma kaaslastega motoklubist Ösel kodus. Suvel on palju kokkutulekuid, kus on mõnus sõpradega võtta.
Kas kärakas annab inspiratsiooni?
Ma ei maali vindise peaga. Lihtsalt ei saa. Elu on niisamagi inspiratsiooniks piisavalt jabur. Ma peaks kolm elu elama, et kogu pask välja maalida.
Mõned su maalid on päris vulgaarsed. Millist kriitikat oled saanud?
Me tegime Ave Nahkuriga Viru hotelli lakas näituse. Mul oli seal pilt, millel mehed istusid ümber laua ja vaatasid rahvariietes naist, kes kusi õllekannu. Avamisele jõudes avastasin, et mu maalid on ära korjatud. Ave omad olid alles. Hotelli rahvas oli kisa tõstnud, et inimesed käivad seal lastega söömas ja taolised pildid ei sobi seintele. Tegelikult jauravad tolles baaris vene litsid ja purjus sommid.
Kuidas teenistus on?
Üks vaene kunstnik tegi kohtunikust portree ja küsis selle eest korralikku hinda. Kohtunik pidas pilti liiga kalliks. Asi läks kohtusse, kus kunstnik jäi õigeks. Ta argument oli, et maalis portreed kaks tundi pluss terve elu. Kunstnik ju küpseb aastatega paremaks.
Kui nõudmised on väikesed, siis majandad hästi ära. Sa pead oma aega müüma, sest pärast ostad selle kallimalt tagasi. Ma olen enda jaoks välja mõelnud tasu 1000 krooni tund.
Sa oled kõva suitsumees?
Suitsumees olen hirmus. Neljateistkümneselt juba hakkasin tõmbama. Ma ei teinud vahepeal kolm kuud, kuid siis ei saanud aru, miks ma ei suitseta. Algul oli küll hea, sitamaitse kadus suust ära ja hakkasin lõhna tundma. Kuid suits kuidagi sobib mulle. Mõnus on, kui maalid, paned suitsu ette, vaatad ja hakkad nägema. Mida ma muidu niisama vahiksin.
Mõnda kunstnikku inspireerib kanep.
Ma olen kanepit proovinud, aga see pole see. Tegelikult oleks tark praegu narkotsi kokku osta, saaks odavalt kätte. Kuuekümbiselt istuks mingi korraliku asjaga nõela otsa. Siis oled vanem mees, pensionil, narkots võtab valud ära, nii et apteegirohtu pole vajagi. Kui maalid, siis tõstab uimasti kogu elukogemuse pinnale. See oleks ka hea pensionisammas, kui papist tuleb puudu, siis hakkad otsast müüma.
Mis on su pensionisammas?
Mul polegi. Mu elukutse on etem kui baleriinil — mida vanemaks saan, seda paremaks muutun.
Kes su eeskuju on?
Edgar Valter on Eesti kõige kõvem kunstnik. Noh, Eduard Viiralt oskas ka natuke joonistada, aga Valterile ei jõua keegi järele. Ma käisin tal korra külas ja see oli mu jaoks suur hetk. Ma ostsin kõik Valteri kratinäituse kolmteist pilti ära. Mul on vana enda pilt seinal. Kui hakkan mõnda maali üle nurga laskma, siis vaatan talle otsa ja teen korralikult edasi.
Kuidas Saaremaale sattusid?
Isa ütles pärast kunstikooli lõpetamist, et kui tahad õnnelikult elada, siis tõmba vanemate ja targemate juurest minema. Mul oli juba pere tekkinud ja me otsustasime siia kolida. Saaremaa sagedus sobis mulle kohe. Inimesed on saarel heatahtlikud, siin pole taolist jala taha panemist nagu mandril.
Vene ajal oli trikk selles, et kui töötasid viis aastat ehitusfirmas, siis said korteri. Ma hakkasin restauraatorina tööle, panin Kuressaare lossis kõik need aastad. Mõnus aeg oli.
Kuidas kodu leidsid?
Ostsin selle soodsalt kümme aastat tagasi. Kolhoosist oli saanud ühistu, mille omanikud erastasid tehnika ja hooned. Tol ajal tahtsid kõik raha, et autosid osta, ja nii müüdigi maja mulle maha. Kunagi oli siia mantlikorstnasse kuivati, peldik ja kelder ehitatud. Ma kõpitsesin need elamiseks ümber.
Kui suur su pere on?
Oma naisega on kaks last Maria ja Ott. Plikatirts ei saanud Eesti Kunstiakadeemiasse sisse ja töötab praegu Kuressaares dekoorifirmas. Poisil oli varem bänd Solveig, aga nüüd teeb muud musa. Ott oli nii kõva mees, et jättis Otsa kooli pooleli. Eks elukool on kõige raskem kool. Alati ei tasu kergemat teed valida ja ülikooli lõpetada.
Kuidas sulle Solveigi karm metal meeldib?
Ma üritasin selle taustal maalida, aga kaua vastu ei pidanud.
Millega naine tegeleb?
Tiina on muusikakooli lõpetanud. Ta on defektoloog, töötab puudega lastega. Ostsin talle kah tsikli, nüüd ta saab aru, miks ma suvel kogu aeg kodust ära olen.
Kes su koduloomad on?
Meil on neli kassi. Pidasin kaksteist aastat tagasi antiigipoodi ja juhtusin Vilsandil käima. Seal jäi mulle silma sabata kass, kelle esivanemad olid meremehed kunagi Mani saarelt toonud. Ta oli nii vana, et sünnitas ühe poja aastas. Sain paar aastat hiljem ühe endale.
Koer Tšuks oli ära anda. Ta oli suremas, kriipspeenike ja kusagile alla jäänud, nii et keha oli lahtisi haavu täis. Kui talle järele läksin, siis ta ei andnud end kätte. Omanik ütles, et tal tuleb järgmisel päeval poeg koera maha laskma, et küll nad ta kinni püüavad ja mulle toovad. Nad tulidki koer oranžis Moškvitšis, kaelarihm tihedalt ümber kõri. Andsin rihma eest pudeli viina. Nüüd on koer missugune. Tšuks on venelaste aretatud piirivalvekoerte järglane. Väga tark peni, sõber surmani ja vaenlane kah surmani. Ainult rääkida ei oska, aga see on isegi hea, sest ei tea, mis sealt tuleks. Parem kui enda kohta kõike ei tea.
Millest unistad?
Imelik öelda, aga ma ei tunne millestki puudust. Kuulsa Route 66 võiks läbi sõita.
ERKI SUUR SEIKLUS
Erki geograafiaõpetaja pere kasvatas kitsi, mistõttu oli ta hüüdnimeks Kits. Üheksa-aastane kunstnikuhakatis joonistas õpetajast karikatuuri ja andis selle sõbrale. Paraku sai õpetaja joonistuse, millel ta oli sarvedega kujutatud, kätte. Erki aimas õpetaja pilgust, et teda küsitakse järgmises tunnis ja õppis korralikult ära.
«Ma vastasin nii soravalt, et komakohad olid ka paigas, aga sain kahe. Peale mind kutsuti üks kahemees vastama ja temale pandi neli. Siis mõtlesin, et mulle aitab, perse kõik, sõidan lõunamaale,» räägib Erki.
Erki läks Võru raudteejaama. Ta ei teadnud, kus lõunamaa asub, kuid sel polnudki tähtsust. Poisike arvas, et küllap rong ta sinna kohale viib. Ühe söevaguni uks oli irvakil, Erki ronis koorma otsa ja sõit läks lahti.
Erki ronis Riias rongist välja. Ta ostis kogu oma reisiraha, 90 kopika eest leiba. Mugis seda ja mõtles, mis nõu aitab. Kuna oli talv, siis tundus kõige mõistlikum reisirongiga sõitu jätkata.
«Ma hakkasin rongis oksele. Mingi tädike kutsus peatuses miilitsa, kes mind käekõrvale võttis ja kongi viis. Ma ei osanud vene keelt, aga midagi ma neile siiski seletasin,» lausub Erki.
Miilitsad kostitasid poissi kuuma tee ja juustusaiadega. Kuidagi saadi ka Erki vanemad kätte ja nad lubasid talle järgi tulla. Seniks aga viidi ta noorte pättide kinnipidamiskohta.
«Seal olid kõik kiilakad. Üks kaabakas koristas laudu. Mulle toodi hangunud pudru. See pätt küsis, kas ma soola tahan ja kallas terve topsi pudrule tühjaks,» sõnab Erki.
Seejärel viidi maailmarändur tuppa, kus kamp arestante telekat vaatas.
«Kui pilt hakkas virvendama, siis tõusis esireast üks kolge ja pani telekale paar pauku. Järsku hõigati, kus uus poiss on. Ma mõtlesin, et nüüd on perses, aga ei, õnneks jõudsid vanemad kohale,» lausub Erki.
Evestustel oli sapakas, mida muhuks kutsuti. Erki mäletab, et vanemad tõid talle suure tuututäie kohupiimakorpe.
Juhtunule lisas traagikat seik, et pärast Erki põgenemist kutsuti üks ta pätist klassivend direktori juurde. Poisil hakkas seal paha ja ta tunnistas, et oli rahusteid võtnud ning neid ka lahkelt Erkile jaganud. Erki viskas tabletid minema, kuid ta vanemad ja koolipere kahtlustasid kõige halvemat.
«Mind otsis terve kool ja isegi raadiost hõigati mu kadumine maha. See oli vanematele suur mure,» ütleb Erki.
