Jõululaupäeval kolmekümneseks saav tegus Maarja-Liis Ilus elab (töö)plaanidega juba ületulevas aastas. Ta mõtleb veebruaris 2012 Matvere ja Tätte paadis Punasel merel kaasa seilata. «Juhul kui midagi (loe: kedagi) vahele ei sünni,» muheleb ta.

Eesti Kontsert reserveeris juba veebruaris Maarja jõulukontsertideks ajad oma neljas suures saalis: Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Tallinnas. Maarja on ilmselt üks meie väheseid lauljaid, kel — nagu maailma eredamatel tähtedel — töökavad-lepingud aastaks ja kauemakski ette planeeritud-sõlmitud.

Samas, kolmekümne piiril seisab temagi nagu teised tegusad oma alal edukad naised dilemma ees. Olgu selleks siis bioloogiline kell või nimetagem seda «ühiskonna surveks» elik naabrinaiste-valveks — kas tal ei oleks juba aeg…?!

Maarja, mida sa tunned loetud päevad enne ümmarguse 30 ettekukkumist?

(Naerab.) Hirmus, eks ole! Õnneks on nagu igal aastal. Nii palju tööd ja tegemist, et ei jõuagi sellele ette mõelda ega muretseda, kuidas aeg linnutiivul lendab. Kuni sünnipäev ongi plaksti jälle käes ja möödas. Tavaliselt mõtlen ma ju ka, et aega on ja olen nii noor, kui ennast tunnen.

Aga jah… eks olid ajad, kui tundus mõeldamatu, et ühel päeval olen ma kolmekümnene.

Oled juba veerand sajandit teleekraanil-laval — võiksid teha juubelikontserdi nagu Anne Veski…

(Ohkab.) Nojah. Olen siin itsitanud ise ka, kui mulle nüüd juba mõned korrad järjest on pakutud elulooraamatu avaldamist. Aga vara veel.

Kuigi isekeskis tüdrukutega mõlgutasime siin naljaga pooleks, et Inesel tuleb ju mais 30 ja Hanna-Liinal aprillis. Et kolme peale saaksime panna tuuriafišile uhke 90.

Niisiis, sel jõululaupäeval saad 30. Kas tuleb pikema lauaga pidu ja rahvast rohkem kui tavaliselt?

(Muheledes.) Tundub, et pääsu pole. Kaalusin küll ka varianti kaduda suvilasse perega vaikselt ära. Aga kuna juhtus nii, et just 23. ja 24. detsember on mul selles kuus ainsad töövabad päevad ja 25ndast tulevad kohe otsa neli õhtut «Pühademuusika» kontserti, siis väga kaugele peitu selleks üheks õhtuks poleks mõtet põgeneda. Nii otsustasin, et mul tuleb see pidu ära pidada.

{poolik}

Kodus Kadrioru korteris?

Jah. Ainult et kui paaril aastal olen ise söökidega vaeva näinud, siis sel aastal mul seda aega ega energiat pole. Lähen lihtsamat teed: söögipoolis seekord väljast hankida. Olen pöördunud paari sõbra poole, kes tegelevad igapäevaselt vastava teenusega.

Ka tänavu tulevad jõulud Maarja «Pühademuusikaga». Aga enam mitte duetis Koidu, vaid koos Estonia esitenori Oliver Kuusikuga…?

(Naerab.) No peab ju vahetama duetipartnereid, ei saa ühe peale pidama jääda…

Eesti Kontserdist võeti minuga jõulutuuri asjus ühendust lausa veebruari alguses. Eks me siis koos mõlgutasime ja mõtlesime välja, kellega võiks. Ja et ooperilaulja ja poplaulja kooslus võiks olla huvitav.

Siis lükati teid kokku ühte ruumi ja kumbki ladus oma hitid välja?

Umbes nii. Nädal tagasi kohtusime veel koos dirigent Erkki Pehkiga kolmekesi klaveri taga ja tegime lõpliku valiku.

Mäletan Oliveri osatäitmist «Hüljatute» muusikalis. Nii et tean — tal on kõva
ooperilaulja kool, aga ta oskab end kohandada ka mitte nii rangelt klassikalisele muusikale. Kontserdi duettide osa pakkusin põhiliselt mina välja. Seda ma ütlesin kohe, et ooperilauljat minust paari kuuga ei saa. Nii et duettide puhul lähtume pigem minu võimete piirist, et ikka hästi kokku kõlaks.

Milliste tähtsündmustega sulle aasta 2010 meelde, eelmistest eristuma jääb?

Mmm… Kui sa nüüd järsku nii küsid, siis tundub see aasta juba olnud ja kaugel. Pean mõtlema, mida ma selle aasta jooksul põnevat tegin.

«Evita» esietendus jäi küll eelmise aasta lõppu. Aga 2010 läks suuresti just «Evita» tähe all. Tajusin veel rohkem vastutust, kui tähtis on, et hääl vormis püsiks. Mõne väiksema sooloesinemise teeb ka väikse palavikuga ära, aga kui su selja taga on terve teatritupp ja ees saalitäis rahvast…! Nii et mõistan neid lauljaid veel paremini, kes räägivad: ei mingit sauna ega alkoholi eelmisel õhtul, ja kui tähtis on hea uni! Ja kui keegi kõrval aevastab, lähevad kohe käiku küüslaugutabletid.

Saade «Laulud tähtedega» andis mulle teistsuguse kogemuse kohtuniku rollis. Kuidas sa hindad ja kommenteerid neid inimesi, kes on tulnud heategevuslikku saatesse ja kelle põhiala ei ole laulmine? Tuli õppida oma hinnangut kuidagi peenemalt välja ütlema, võrreldes sellega, kui hindasin superstaarisaates neid noori, kellest paljud tahavad meeleheitlikult maailmakuulsaks lauljaks saada.

Aga kõrghetked eraelus — millega sa ise ennast üllatanud oled ?

Ausalt öeldes arvan: ega ma ennast väga enam ei üllata. Pigem olen ikka selline, nagu ma olen olnud juba mõned aastad. Vahet vist enam pole, kas 25 või 35…?

(Naerab.) Eelmisel vana-aastaõhtul andsin ma sõpradele küll mõned lubadused, mida ma veel täita pole suutnud…

Näiteks?

No näiteks: toidualaselt olid mõned plaanid. Lubasin kindlasti sel aastal ära õppida carpaccio valmistamise veiselihast. Aga pole veel jõudnud. Just naersin sõpradele, et ehk jõuan selle lubaduse vana-aastaõhtu lauale täita.

Kõva aastaplaan küll eraeluks…?

(Puiklemisi.) No eraelus…. Puhuvad mul ju üsna samad tuuled. (Naerab.)

See vist ongi selle number 30 puhul kõige hirmutavam, et kuidagi midagi pole muutunud eraelulises plaanis. Aga samas, kuidagi see vanus rõhub peale, et ega pikalt aega jäänud pole, peab pere loomise peale mõtlema hakkama… (Ohkab.)

Midagi lihtsamat: kes sind kolleegidest lauljatest sel aastal üllatasid, keda oled kuulatama jäänud?

Ohoo… Ega ma ei kuula ju neid Eesti lauljaid palju, kui ise iga päev laulmisega tegelen. Kui mul on vaba õhtu, siis ma ei kipu kodunt naljalt kuhugi kontserdile teisi kuulama. Ma ei tea — kui palju sina vabadel õhtutel teiste ajakirjanike kirjutatud artikleid loed?!

Juhtub. Aga, jah, selleks ei pea end oma pesast välja linna ajama.

Nii et jah, ma ei hakka siin midagi luuletama, et keegi siin tohutult mind üllatanud oleks. Pole Eesti lauljate tegemistega ju suurt rohkem kursis — nii palju kui raadiost-telest ette tuleb. Hea kadedusega olen imetlenud, kuidas Ines aina säravamalt saate- ja õhtujuhina hakkama saab.

Aasta suurkontserdi elamus oli John Mayer Hollandis. Kontsert, mille sain Fredilt aasta tagasi sünnipäevakingiks.

Filmid-raamatud-teatrielamused aastas 2010?

Teatrist «Ingel, ingel, vii mind taeva» (Kivirähki näidend Aare Toikka lavastuses VAT Teatris – M.K.). Läksin vaatama, sest tegin Marko Matverega koos «Evitat». Seal ta mängis koos Katariina Lauguga. Ja oli tõesti minu jaoks väga hea teatrielamus! (Naerab.) Alati ei lähe teatris nii hästi! Aga seda soovitasin julgelt ka sõpradele.

Marko kutsus?

(Naerab.) Ei, tema ei kutsunud mind kuskile. Ise läksin. Huvist end tema tegemistega rohkem kurssi viia.

Uued toredad-huvitavad inimesed, keda oled sel aastal kohanud-avastanud?

(Paus.) Noh, see nüüd kindlasti ei pruugi paljudele inimestele meeldida: avastasin endale uueks hobiks pokkerimängu ja sellega seoses olen saanud ka uusi huvitavaid tuttavaid. Jällegi, julgen soovitada. Mitte öösiti kasiinos istumist, vaid just sellist mõnusat vaheldust sõpradega kodus. Miks mitte hea toidu ja veiniklaasi kõrvale mäng, kus natuke ka ajusid pingutada.

See mäng on nüüd ka mu vanade sõprade hulgas populaarsust kogunud ja neidki mulle uuest küljest avanud.

Näiteks kes?

Ee-ei! Nimesid ma ei saa nimetada! Kuidas ma ütlen, et see või too on pokkerimängija. Nad võivad mu peale pahaseks saada.

Pokker pole ju ometi mingi narko-pahe, mida salajas pidama peab!

Ei no vaevalt keegi neist on huvitatud, et nende suguvõsa Kroonikast loeks… (itsitab) et nad on Maarjale endast uusi tahke avanud pokkerit mängides.

Kiitsid Inest. Kuidas sa end «Otsin uut kodu» saatejuhina tunned?

Saatejuhina ma ennast ülemäära ei hinda. Eks minu panus oligi tõmmata oma nimega koduta loomadele laiemat tähelepanu, kui seda suutnuks mõni uus nägu. Loomade pärast ma selle ettepaneku vastu võtsingi. Selle saateta oleks nende loomade tee paremal juhul viinud mõnda varjupaika. Aga nüüd said nad endale uue hea peremehe ja kodu. Kusjuures huvilisi kogunes juba ette Internetti nii palju, et sai neile loomadele tõesti parima välja valida.

Kiindusid mõnda koerakesse ka sedavõrd, et olid vaat et valmis teda endale koju võtma?

Ei-no eks ma oleks nad kõik võtnud. Aga lihtsalt pean oma olukorda reaalselt hindama. Ühe koeraga on ka palju tegemist, seda enam kitsas linnakorteris.

Ju on vanainglise lambakoer Bianca oma perenaise nägu — tähtkoer. Uus elanik ajaks armukadedaks?

Jah, ja juba varsti kaheksa-aastane — ei saa traumeerida nii vanas eas, et keegi tähtsam ilmub-tuleb. Tema väikene süda ei elaks seda enam üle, kui keegi konkurent perre tema kõrvale tuleks.

Aasta 2010 võtsite Frediga vastu Hongkongis. Kas ka seekord reisite soojadele randadele?

Seekord võtame uue aasta vastu kodus. Sest kohe jaanuaris ootab mind töö, superstaarisaate eelvaliku žürii. Aga veebruaris tuleb puhkuseks mõnus kolmenädalane vahe. Mind ja Uku Suvistet kutsuti Ameerikasse esinema sealsetes eesti majades.

Mõtlesin, et kui juba teispool ookeani kohal, võiks seal pärast Frediga ringi vaadata ja lõuna poole soojadele randadele seigelda.

Mida ütleb sulle nimi Lydia Emilie Florentine?

Florentiine? Mmm… Kui ma päris aus olen, ei ütle midagi. Florentiine…?

Mõtle eelkõige nimele Lydia!

Lydia. Ega midagi väga koitma küll ei hakka.

Jannsen.

Aa, siis sa mõtled seda põhilist Lydiat — Koidulat või? See oli
ainuke, mis mulle pähe tuli, aga selle Florentiine peale ma ei julgenud pakkuda. (Naerab.) Huvitav, mis seos peaks sel Florentiinel minuga olema?

Koidula sünnipäev on nagu sinulgi 24. detsembril?

Aa, seda ma ei teadnud! Ju mul oli siis koolis nende kirjanike sünniaastate pähetuupimisega tegemist, nii et kuupäevad libisesid silme eest mööda.

See-eest kaevasin mina end Lydia Koidula elu tähtsatesse daatumitesse. Mis ma avastasin: abiellus tema 29aastaselt. Aasta pärast sündis esiklaps poeg Hans Voldemar…

No vaat siis kus lugu! Ega mina nii kiiresti selle abiellumisega talle järele enam jõua. Nii et vist ei jää need tähtsad daatumid minu elus sinna 29nda piirimaile.

Või ütled sa nagu Maria Klenskaja mängitud tore tegelane Liisi filmis «Sügis»: «Ei mina lapsi taha…!»

(Köhatab.) Üldiselt ega mul laste vastu midagi küll ei ole. Väga meeldivad. Aga kui juba, siis juba. Ma ei tahaks olla selline ema, kes jookseb-tormab veel laste kõrvalt igale poole. Tunnen, et ma pole päriselt teinud kõiki asju, mida veel enne jõuda tahaks. Mõtlen reisimist ja üldse vabadust planeerida oma aega. Mõtlen, et kui juba laps, siis ma olen ka põhimõtteliselt 24 tundi tema päralt. Vähemalt esimesed paar tema eluaastat. Loomulikult ei tea ma ette, kuidas see asi lõpuks kujuneb, aga…

Vara veel…?

Ma ei ütleks isegi enam, et vara veel. Aga lihtsalt lauljana on mu elu nüüd tihti planeeritud lepingutega vähemalt aastaks ette. Ja ma ei tahaks oma koostööpartnereid alt vedada. Minna jutuga, et nüüd on nii, rohkem ma ei saa jätkata. Järgmise aasta lõpuni on tööd planeeritud ja nii ta praegu läheb…

Muidugi, eks see ongi väga raske teema. Kui ühel hetkel mõtled, et nüüd tahaks, ega siis ei pruugi saada ja nii edasi...

Kui vana oli ema Merle, kui sündisite teie — õde Ingrid ja sina?

Tema oli 22, kui sündis Ingrid. Mina olen kuus ja pool aastat noorem. No vaat, ema Merle oligi selline tubli ohvrimeelne…

Merle Ambre on eesti popmuusika ajaloos ühe hitiga «Tants kestab veel». Pärast teid ei kestnud tants enam…

No just, tantsud jäid pooleli. Mina nüüd jätkan… (Naerab.)

Loomulikult, eks ma mõtleks, kui selline olukord juhtuks. Vanasti ei olnud vist see pereplaneerimine nii lihtne. Aga muidugi sel juhul ma ei kõhkleks hetkegi, ma jätaks kõik tagaplaanile, mis praegu on. Aga lihtsalt seni…

Saad sa olla ilupuu, seda enam, et õde Ingrid on viljapuu — su vanemad topelt vanaemaks-isaks teinud?

Jah, Ingridil on kaks last. (Naerab.) Nii et selles mõttes mul vanemate poolt otsest survet peal ei ole.


Teine sinuga ühel kuupäeval sündinud tegelane, Dima Bilan «ähvardab» minna ja võita veel kord Eurovisiooni lauluvõistluse…?

No meestel on see asi natuke lihtsam. Mina enam nii võidukaid plaane ei pea.


«Eesti Laulule» sa ei pürgi?

Ei, tänavu ei liikunud mul enam isegi mõtet peas ses suunas. Nii palju muid asju…

Või tunned, et oled Heidy Purga uuendatud formaadi jaoks juba liiga vana, etableerunud laulja?

Ehk olengi. Olen vaadanud, et seal noored tulevad peale ja mis ma rabelen seal.

Ja teine asi: eks see rahvahääletus on, nagu ta on. Nagu sa ise tead, see ei ole loopõhine, vaid rohkem ikkagi esitajapõhine. Et rahvahääletusel läbi lüüa, peaks palju rohkem enda vastu meedias huvi üles kütma. Sellist kirge minus aga pole, eelistan teha tasa ja targu oma asja. Seepärast tunnen, et ma nagu väga enam ei taha.

«Tantsud tähtedega» oli teine asi. Aga muusikas võistlusmomenti mulle enam läbi elada ei meeldiks. Usun, et lauljana olen oma stabiilsuse saavutanud. Nii et mõttetult kuhugi rabelema ma enam ei kipu.

Purga eelvaliku žürii eelistab alternatiivsemaid tegelasi?

Ka seda. Olen selle poolt, et eurolaulu valiks rahvusvaheline žürii sellistest inimestest, kes lõpuks kogu Euroopas seda saadet hindavad, vaatavad ja hääletavad. Kes ei hindaks siit eesti mätta otsast subjektiivselt ega oleks näiteks Kreisiraadio menu pärast «Leto sveti» Eurovisioonile saatnud.

Kuidas elab sinu Evita, pärast seda kui tema Peron, Marko Matvere, seilab Argentina poole?

Eks ma natukene kurvastasin. Mängisime Markoga nii palju etendusi koos, et temaga tekkis mul juba selline hea kindel tunne. Samas, nüüdseks olen ka Jassiga (Zahharov) ära harjunud. Enam ei tunne seda häirivat võrdlusmomenti: et kuidas, Markoga mängisime ju nii?! Esimestes proovides ja etendustel ootasin seda temalt küll. Aga Jassi teeb seda rolli omamoodi. Ja tänu sellele, et me oleme varem kostööd teinud, on ka temaga laval kindel olla.

Mille poolest nende Peronid sinu kui Evita jaoks erinevad?

Peronina on nad hästi erinevad. Ega ma neid meestena eriti ei tunnegi. Marko kui näitleja impulsid mulle olid muidugi tugevamad. Nende mõjul hakkasin tahes-tahtmata rohkem ka oma loomulikke reaktsioone rakendama. Näiteks kui Marko mulle ikka otse silma vaatas ja ütles: «Evita, sa sured!» Siis ma ei saanud midagi teha, lõug hakkas värisema. (Naerab.) Kuigi kujutan ette, et Marko võis Peroni rolli mängides ise olla oma mõtetega juba ammu oma paadi ja maailmareisi juures. Vahet pole — minu lõua sai ta värisema.

Jassi esitab kindlasti vokaalselt efektsemalt Peroni partiid. Ja näitlejana on ta kindlasti võimekam kui mina, ilmselt oleks temalgi omakorda lihtsam, kui tema vastas mängiks Evitat mõni meie laulev naisnäitleja.

Püsid sa meie maailmarändurite Matvere ja Tättega kirjavahetuses?

Väikse tervituse nad mulle saatsid, kui teele läksid. Tegelikult… Pakkusin ennast neile kaasa üht väikest etappi kaasa tegema. Praegune variant oleks veebruaris 2012 Punase mere kandis. Mind oleks päris Aasia kant rohkem huvitanud, aga jäin hiljaks. Neil on seal ju tohutu tung ja järjekord.

See mõte tekkis sul teie ühisel suurel Tätte-laulude suvetuuril?

Jah, siis ma julgesin uurida, kui me Jaani juures Vilsandi saarel proove tegime.

Näed, sa küsisid enne aasta tähtsündmusi. Nüüd hakkab neid järjest meelde tulema. See tuur nii laheda kambaga oli väga kihvt kogemus. Jaan Tätte oli kaua mu suur lemmik. Nüüd avanes võimalus midagi koos teha. Rääkimata nii suurest rahvahulgast, kes kuulama
tuli! Vägev oli.

Jaan, võrreldes Markoga?

(Naerab.) Kas just lausa «siga ja kägu», aga väga erinevad on nad küll. Jaan on selline mõtlik ja rahu ise. Marko seevastu väga kärsitu. Tundub, et ikka väga paljud asjad siin Eesti elus talle ei istu ega anna asu — miks ikka niimoodi on?! Marko on ikka paras mässaja. Usun, et see nende vastandlikkus mere peal toimibki. Ega kaks ühesugust kivi ei saakski nii hästi hakkama.

Nii et veebruaris 2012 on sul planeeritud — Punasel merel?

Eks see oleks tohutu katsumus muidugi. Augustis käisime selle jahi peal korra proovisõidul kaasas. Udupasun (Tuuri saateansambel – M.K.), Liisi Koikson ja Hanna-Liina. See paat on ikka päris väike. Hakkasin sügavalt mõtlema, kas ma see nädal
aega seal Punasel merel peaksin vastu. Vaikse ilmaga siin saarte vahel kruiisida oli üks asi, aga maailmamerel tormiga…? Merekaruna ma ennast üle ei hinda. Ja ei tahaks maanduda neile sinna paati mingiks pirtsakaks lauljatariks, kes ainult piriseks: miks tuul nii tugev ja laine nii suur…?

Laulaksid tormis «Tuulevaikset ööd» endale ja poistele julgustuseks…

Eks ma püüan veel mõelda ja hinnata end realistlikult. Olen päris palju maailmas reisinud, näinud igasugu olukordi ning saanud hakkama. Nii et küllap saaksin selle nädala ka seal. Mis samas jälle tähendab, et kui ennast aastaks 2012 seilama planeerin, siis kogu see pereelu lükkub ju jälle… (muheleb) ma ei tea, saja aasta taha.

Samas, kui ükskord elus selline võimalus avaneb, siis tahaks sellest ju kinni haarata…