Näitleja MADIS MILLING ja ta armastatu JANIKA OLUP on suhtes sedavõrd kokku kasvanud, et naine jättis tulusa restoranidirektori ameti ja õppis hoopis grimeerijaks.

Madis Milling (37) ja Janika Olup (37) naudivad kooselu juba viis aastat, kuid pole pidanud vajalikuks kihluda ega abielluda. «Mida see muudaks?» küsib Milling.
Temal, nagu ka ta lavapartneril Henrik Normannil, on seljataga purunenud abielu. Madis ütleb, et lahutus andis talle õppetunni, mis aitab uues suhtes parem mees olla.

Pikaajalises kooselus paare ümberringi justkui enam suurt ei kohtagi. Kuidas on lood sinu tutvusringkonnas?
Jah, paraku nii on, vaadates Eesti statistikat abielulahutuste poole pealt. Kurat teab, millest see sõltub. Ma olen täheldanud, et inimesed kipuvad kahte äärmusesse minema — kas jääb hoolivust väheseks või tekib omamisinstinkt. Mõlemad on pahad asjad. Omamise efekt on tänapäeval isegi ehk suurem. Me tahame ju palju, korraga ja kohe.
 
Võib see olla viimaste aastate tarbimisbuumi tulemus, mis on inimsuhetesse kandunud?
Karta on, jah — see on minu oma! Inimene ei saa aga olla kunagi kellegi teise oma. Sõltumata sellest, kas seal on paber taga või mitte.
 
Ühine pangalaen ühendab paare abielust rohkem.
See on tõesti kohati siduvam kui abielu. Meil on Janikaga samuti ühine pangalaen. See on distsiplineeriv. Teinekord mõtled, et vot seda tööd nüüd küll ei viitsiks teha... Aga peab.
 
Millised on su suhted eksabikaasa Piretiga?
Väga head. Me oleme ju täiskasvanud inimesed.
 
Tuli sul lahkuminekut kuidagi kompenseerida?
Jah, ikka, ikka. Kui sa pead majanduslikku külge silmas, siis me jõudsime kokkuleppele. 
 
Kuivõrd oled kursis Normanni, kes pidi abikaasale miljoni maksma, varajagamisega?
Kui päris aus olla, siis ei olegi. See on tema elu ja — so what? Me jõudsime eksabikaasaga kokkuleppele, pangalaenu ma kompensatsiooniks võtma ei pidanud.
 
Oled sa Henrikule raskel ajal toeks olnud?
Tööväline suhtlus on meil nullilähedane, paraku ta nii on, jah. Meil on praegu küll vaid professionaalne tasand.
 
Sul on Piretiga poeg. Kuidas teil elukorraldus on seatud?
Poiss elab ema juures, aga on suhteliselt tihti ka minuga. Nüüd ta oligi kaks nädalat jutti mu juures, sest eksabikaasa oli puhkamas. Logistika on meil päris ilusti korraldatud. Kui üks peab kauem tööl olema, siis on teise ülesandeks poisiga koduseid koolitöid teha. Poiss elab emaga küll Mustamäel, aga inimesed ju liiguvad suurtel kiirustel.
 
Leppisite lahutuse käigus hooldusõiguses kokku?
Ei, ei ole tegelenud selliste asjadega.
 
Mida sa praeguses suhtes teistmoodi teed?
Paljusid asju teed ju ikkagi intuitiivselt. Kui inimesed on elus mingeid vigu teinud, siis võib-olla isegi enesele teadvustamata neid vigu edaspidi enam ei tee. Sa ju ei mõtesta enda jaoks päevast päeva mingeid asju lahti, et see asi on nii sellepärast, et! Oled ja tegutsed ja mõtled ja lihtsalt ei pane neid asju sellisesse vormindusse. Ma ei tea... Ma ei oska sellele niimoodi vastata, mida ma teistmoodi teen. Ei ole seda lahti mõtestanud. Kindlasti ei ole olemas ka mingit üldist või konkreetset põhjust, miks lahku minnakse. Alati tekib teatav põhjuste jada. Üks tingib ühe probleemi, millest tuleneb teine ja kolmas. Kusjuures see kolmas põhjus või probleem ei pruugi esimesega enam kuidagi seotud olla. Lihtsalt mingid asjad kuhjuvad, tekivad valestimõistmised, möödarääkimised ja erinevad vaated mingile asjale. Nii tekib mingisugune summa, kriitiline mass ja ongi läbi.
 
Janika on Vana-Baskini Teatris grimeerija, nii et ohtu ei ole, et kui üks töölt tuleb, siis teine läheb?
Ta on nüüd mu elu tõesti näinud, on olnud asja sees, mistõttu me mõlemad teame, mis elu see on. Üks konfliktide põhjus ongi ju see, kui inimestel on kardinaalselt erinev elutempo. Üks on üheksast viieni tööl, on regulaarinimene, teine paneb öötööd, oma vahetusi ja asju teha. Aga kui mõlemad tegelevad sama alaga, siis nad mõistavad üksteist. Nad oskavad mõista isegi siis, kui mõista ei tahaks. Selles mõttes meil klapib. Janika vahetas elukutset ju kardinaalselt, ta tegeles aastaid toitlustamisega, oli restorani direktor. Ühel hetkel aga ütles, et aitab, ei viitsi seda tööd enam teha, läks kooli ja õppis grimeerijaks. Ja ta on oluliselt õnnelikum. Hea on kõrvalt vaadata inimest, kes teeb seda, mis talle tõeliselt meeldib. Päris tihti peab ju äraelamiseks tegema asju, mis väga ei meeldi. On sundseisud. Kas või seesama detsembrikuu. Vaatad kella ja mõtled: no ei viitsi istuda autosse, sõita hulk maad ja juhtida õhtut... Mõtled, mis seltskond seal olema saab, kui kiirelt nad end näiteks täis kaabivad? Aga noh, peab. Pealegi, kui oled laval, on kõigi pilgud sinu peal ja kedagi ei huvita, et sul on liising maksmata, hammas valutab või kodus laps haige.
 
Olete Janikaga lapsele mõelnud?
Mõned planeerivad, mõned ei planeeri, eks siin on tiba laiskuse küsimust ka. Täna on asjad nii, homme võib-olla teistmoodi. Praegu ei ole plaanis.
 
Kuidas Janika su poja omaks on võtnud?
Loomulikult on, me oleme täiskasvanud inimesed. Pigem võiks küsida vastupidi, et kuidas poiss asjasse suhtub. Paistab, et normaalselt. Samas, ega iial ei või ju teada, mis lapse peas toimub. Siiani mingit jama küll pole.
 
Olete poisiga neid asju omavahel arutanud?
On räägitud, on räägitud. Sujub asi.
 
Kas ta on juba harjunud kahe kodu vahet käima?
No ega ta nüüd nii päris kahe kodu vahel ei ole midagi, permanentselt elab ikka ema juures, lihtsalt vahetevahel on minu pool. Niipidi. Ta oli piisavalt väike, kui lahku läksime, ega saanud toimuvast väga aru. Kui lahutus toimuks praegu, mil ta on kümnene, siis elaks ta seda ilmselt oluliselt teistmoodi läbi. Tema eas laps kipub teinekord ennast vanemate lahkuminekus süüdistama.
 
On talle kasuisa tekkinud?
Minu andmetel ei ole.
 
Kuidas sulle tundub — sa päris igat tüüpi ei aktsepteeriks?
Ilmselt küll, jah, et igat mitte. Aga siin tuleb asja võtta mõistusega, ei saa väga kitsarinnaliselt vaadata. Kindlasti oleks see väike moment juures küll, et okei, mis tüüp on? Aga noh, mis me räägime, inimesed teevad oma valikuid ja mis siin kobiseda.
 
Sa kuulud Kaitseliitu. Oled ka poisile sõjaasjandust tutvustanud?
Tal on suhteliselt tugev militaarhuvi. Tegeleme selle teemaga. Alles hiljuti avastasime endisi NLiidu sõjaväeobjekte Tallinnas Laagris. Siin oli Vene mereväe maa-alune juhtimiskeskus — neli korrust maa all. Suhteliselt massiivne, omal ajal tuumakindel ehitis, kümneid-kümneid saale, tubasid ja koridore. Veetsime seal tunde taskulampidega. Poiss on käinud minuga erinevatel üritustel kaasas, rohkem või vähem militaarsetel. Alustades Kaitseliidu suvepäevadest, lõpetades sellega, et alles olime ühel hotroadi üritusel Sirgala karjääris. Kuna Erna selts tegeles seal rajajulgestusega, olime Ernaga seal väljas ja poiss kaasas. No mida veel ühele poisile vaja, kui hiigelsuuri maastureid mudas müttamas!
 
Nõudlust jagub ka mängupüstolite, -relvade, playstation`ite ning kõikvõimalike karmide mängude järele?
No ikka, ikka, loomulikult, kõik läheb kaubaks. Kohati tekib isegi mure — no see on nüüd see vanainimese jutt, et meie omal ajal ronisime puu otsa ja mängisime palli, aga nüüd istutakse ainult arvuti taga... Aeg-ajalt ma taban end selliselt mõttelt, aga siis vaatan end peeglist ja ütlen: nii, aitab, vanainimese juttu ei aja rohkem. Aga see on tõsi küll, et aeg-ajalt tuleb teda ikka arvutist eemale ka peksta. Mis teha, elu on selline.
 
Lubad tal veriseid arvutimänge mängida?
Me oleme seda arutanud ja ta saab aru. Ma olen üritanud tõmmata väga konkreetset joont mängu ja reaalsuse vahele. Ta on kursis, et päris elus ei saa lihtsalt midagi ära salvestada ja uuesti alustada. Meil ei ole ebareaalseid mänge, a`la Doom, kus saetakse kolle pooleks. Ta mängib Teise maailmasõja mänge, kus reaalsustasand on okei.
 
Oled sa valmis ametialaseks kannapöördeks?
Ma ei tea, mul ei ole näitlejatööst veel villand saanud. (Muigab.) Ja ma ei oska ju ka muud.
 
Kaitseliidus pole karjääriväljavaateid?
Kaitseliit on nagu rohkem tasakaalustav pool. See on midagi kardinaalselt teistsugust, seal aju puhkab. Oled metsas või õppustel, sa tegeled nii diametraalselt teise asjaga. Kui ma näitleja ei oleks, siis oleksin ilmselt sõjaväelane.
 
Kuidas kõrvutad Kaitseliidu macho-mehe natuuri ja osatäitmisi naiseriietes?
Tegelikult on mõlemas ühiseid jooni. Ameerika merejalaväelaste üks lipukirju on — kohane ja improviseeri! Mida sa laval teed? Kohaned ja improviseerid.
See machondus on rohkem ajus kinni. Mul on paar sõpra huumoriga norinud, et ma lähen aeg-ajalt metsa identiteeti kinnitama. Tsivilisti jaoks on see ilmselgelt imelik maailm ja mida inimene ei tea, seda ta ei tunne ega mõista. Mu jaoks on see hobi. Mis vahe on mul ja inimesel, kes kogub marke?
See on nüüd üks külg. Jätame siit kõrvale patriotismi, sest see on teine teema. Mulle meeldib metsas seltskonna mõttes ka. Meelelahutus kui ala ikkagi kogu aeg tegeleb konkureerimisega. Sa ei või iial teada, millal keegi sul vaiba alt ära tõmbab. Inimesi on kahesuguseid. Mõni selleks, et parem olla, pingutab ise, teine aga tambib teisi alla. Metsaseltskonnale võib sada protsenti kindel olla.
 
Millist vastukaja oled metsasõpradelt oma rollidele saanud?
Eks igas seltskonnas on kivinenud arusaamu ja kindlasti on mõne mehe peast läbi käinud mõte, et mis sellel klounil siia kuulipilduja taha asja on. Aga valdavalt siiski mitte. Kuna ma ühinesin Kaitseliiduga kuskil 90ndate alguses, siis me kõik tunneme teineteist läbi ja lõhki.
Taolist mainitud mõtlemist on ikka ette tulnud, rohkem vanemate meeste seas. Ivo Linna rääkis kunagi kirjeldamatult hea loo. Kui ta oli kuskil esinemas, astus üks tõsine põllumees ligi ja küsis, sa laulad küll väga hästi, aga mis tööd sa ka teed? Meelelahutusmaailmast on teisigi mehi kaitseliidus - Urmas Reitelmann, Aivar Riisalu, Hannes Võrno, Raivo E.Tamm. Jagub.
 
Kuidas uut aastat tervitad?
Õnneks ma sel aastal tööd ei tee. Kui hakata mõtlema, siis ei mäletagi vaba aastavahetust. Otsustasin, et sel aastal tööd ei tee ja ütlesin päris mitme pakkumise peale «ei». Ei saa ka kogu maailma tööd ära teha, olen sel aastavahetusel laisk.
 
Kuidas aastat alustad?
Ütleme niimoodi, et uuele aastale lähen ärevusega vastu. Aga see on positiivne ärevus, see on seotud nende väljakutsetega, mis töises plaanis ees ootavad. Selline ärevus on sees alati enne lavaleminekut. Kui seda enam ei ole, siis tuleb ametit vahetada.