Kroonika katsetas Bormios mäesuusatamise MM-võistluste radu koos kõvemate suusaässadega.
Bormio. Kõrgus merepinnast on 2100 meetrit. Mäesuusatamise MM-võistluste lõpuni on veel paar päeva. Ootan oma laskumist. Ümber sagib uskumatu seltskond. Kolmekordne olümpiavõitja suurslaalomis Deborah Compagnoni, prantsuse viimaste aastate parim mäesuusataja, nüüdne hull rallimees Luc Alphand, kolmekordne maailma karika võitja, šveitslane Pirmin Zurbriggen. Ainult Alberto, loomulikult legendaarne olümpiavõitja Alberto Tomba ei saanud tulla.
Käimas on Carlsbergi, mäesuusatamise suursponsori üritus nimega «Pro-Am race». Meie meeskonna kapten on Šveitsi viimaste aastate parimaid Bruno Kernen. «Lõbutse hästi,» ütleb Bruno ja lööb mulle laksu õlale. Veendun, et olen vist valesse kohta sattunud. See ei ole pühapäevasuusataja jaoks. Kui Deborah alla sööstab, kommenteerib keegi kõrvalt: «Näe, see tütarlaps on varemgi suusatanud.»
Teen oma sõidu ära ja saan aru ühest: kui kohe täit kiirust üles ei võta, pole hiljem seda enam kuskilt juurde hankida. Ja ma ei võta kohe kiirust üles, sest siis lendaksin lihtsalt rajalt välja.
Kahju, et kolleeg Poola suurimast päevalehest ei sõida. Teda oleksin ma ikka võitnud, sest ta pole elus suusatanud.
Vaikne suusakeskus
Bormio on Põhja-Itaalia linnake, nelja autosõidutunni kaugusel Milanost. Sinna oli veebruari alguses kogunenud maailma mäesuusaeliit. Alpi päike on terav ja paistab otse näkku — nii leian peagi, et kuigi suurelt teleekraanilt näeb võistlust paremini, on tribüünil istumise asemel mõttekam suusatada. Aeg-ajalt tuiskab minust suuskadel mööda mõni Carlsbergi roheline pudel. On ikka mõnel mehel töö: proovige ise kahe inimese pikkusesse õllepudelisse hüpata ja siis veel liikuda ka.
Linna peal ja mägedes üllatavad inimkambad, kes on ühtlases vormiriides. Näib, et enamik kohale sõitnuid on sponsorite esindajad: mingi piimafirma lillad joped, ühe õllefirma rohelised suusavormid, Peaki-nimelise firma punahallid joped. Ka soome turistid on vormides, mis on sponsorreklaami täis joonistatud. Soomlased saavad kaasa elada Tanja Poutiaineni hõbedale ja Kalle Palanderi neljandale kohale. Loomulikult loevad soome ajakirjanikud kokku ka Poutiaineni sissetulekud: 3 miljonit krooni maailma karika etappide auhinnarahasid ja veel 10-12 miljonit reklaami- ja muid rahasid, mis teevad Tanjast suurima sissetulekuga naisportlase Soomes. MMil Eestit esindanud Tiiu Nurmberg on mõistagi nõrgemast puust.
Mõneski plaanis on mäesuusatamine hullumeelne sport: kiirused võivad siin olla sama suured kui rallis, kuid rataste ja mootori asemel on vaid suusad, lumi ja mägi. Ja sportlase külg käib siin kurvi võttes samamoodi maas kui mootorratta seljas.
Pirmin Zurbriggen: «Ma ei võta liigseid riske!»
Šveitsi suusakuulsusel on neli autot, neli last ja kaks hotelli, üks olümpiakuld, üks olümpiapronks ja 31 maailma karika etapivõitu. Ta suhtleb nii saksa, prantsuse kui ka inglise keeles.
Kas spordist loobumine läks kergelt?
Sa pead loobumiseks valima õige hetke — mina lahkusin 27aastaselt. Mul tulid uued huvid: perekond ja äri. Mul on kaks hotelli Šveitsi suusakuurortides. Ühe pärisin vanematelt, teise lasin ise ehitada.
Kas võtad riske, kui suusatad?
Suusatamine on alati risk. Harrastan ka sõpradega igal aastal heli-skiingut (koptersuusatamine/laskumine? — toim), kuid liigseid ekstreemsusi üritan vältida.
Mida tähendab ‘liigseid ekstreemsusi’?
Mägedes saab iga aasta palju inimesi surma, sest nad ei näe ohte ja ei tunne oma võimeid ega piire. Kui miski ei ole kontrolli all, siis oht vigastada saada on alati olemas. Selleks läheb vaja vaid kerget viperust, et lennata maailma, kus enam kunagi lõunat ei sööda.
