Laulja MAIT MALTIS plaanib endast 25 aastat noorema kallima Kristel Kirsimaaga peatselt abielluda. Nende peres sirguvad poeg Margo ja pisitütar Mari-Liis on suure armastuse viljad.
Kui me Muusika külas asuvasse Laulu tallu sisse astume, veedab pererahvas mõnusat laupäeva. Ema Kristel (32) puhastab öökülmade eest päästetud maitsetaimi, isa Mait (57) vaatab poole silmaga vormel 1 võidusõitu ning küpsetab kooki. Poeg Margo (7) loeb diivaninurgas raamatut ja pisipiiga Mari-Liis (2) magab tagatoas õndsaund. Suure talumaja palkseintest õhkub soojust ja hubasust.
«Palun võtke kooki. Just kell kolm tuli ahjust välja,» pakub Mait lahkelt hapukoorekooki. Maitseb tõesti oivaliselt, nagu oleks vanaema tehtud. «Ma ise leiutasin selle retsepti,» teatab Mait, uhkusenoot hääles. Ka kõik soolased toidud on selles peres Maidu valmistatud. Koduaiast korjatud ravimtaimedest keedetud tee tassidesse kallanud, istub Mait suure köögilaua taha ja räägib, kuidas ta Laulu tallu oma fantastilise pere keskele jõudis.
#end#
Armastus algas laeval
«See oli 96. aasta septembrikuu, kui me Kristeliga esimest korda teineteist Vana Tallinna laeval märkasime,» ütleb Mait.
Mait käis laeval laulmas ja Kristel oli esimest õhtut kruiisiemandana tööl. Ligi viiekümnese Maidu ja alles 20aastase Kristeli pilgud kohtusid. Mait vaatas, et Kristel on pikkade juustega kena ja sümpaatne tüdruk ning otsustas kontserdipausi ajal temaga lobisema minna.
«Iseendas tõe leidmine sündis hetkega. Märkasin kohe, et selle tüdrukuga tuleb vist natuke rohkem ja pikemalt juttu ajada,» lausub Mait.
Kristel oma tunnetes kohe nii kindel polnud: «Armumine esimesest silmapilgust see polnud, kuid midagi jäi hinge kripeldama küll.»
Mait tögab vahele: «Õige kah, tuleb mingi vanemehenäss ja hakkab liini ajama.»
Kristel arvab, et pigem arenes nende suhe sõprusest. «Oli mingi seletamatu külgetõmbejõud. Või oskad sina, Mait, midagi konkreetsemat öelda?»
Mait sõnab: «Oli Kristeli 24. sünnipäev ja ma ostsin enne laevale minekut Viru tänavalt kakskümmend neli roosi.» Kristel näitab kätega, kui pika varrega roosid olid. Neiu tegi parasjagu konferansjeetööd, kui Mait teda üllatada otsustas.
«Läksin otse lavale, roosikimp näpus. Surusin lilled Kristelile kätte, tegime väikese kalli ja lõpuks andsin talle kogu rahva ees musi. Vot see saigi mulle määravaks, et Kristel ei tõrjunud mind ära,» räägib Mait.
Kristel naerab mehe jutu peale ja ütleb, et oli tööl ega saanud rahva silme all lavalt ära joosta. Mait aga usub, et Kristelilt musi saamine oli nende suhtes märgilise tähendusega.
Väsitav kaksikelu «Tegelikult polnud ma seni meie sobivuses kindel, kuni Kristel polnud rasestunud,» tunnistab Mait avameelselt. «Kui tuli meeldiv teade, et Kristel ootab Margot, siis oli selge, et asi läheb tõsiseks.»
Margo sünd oli igati oodatud ja planeeritud.
«Kristel jättis neli kuud enne Margo eostamist pillid ära. Tookord polnud meile lapse sugu tähtis, soovisime lihtsalt väga last,» ütleb Mait.
Kristel meenutab, et Mait oli juba esimesel kohtumisõhtul teinud ettepaneku, et nad võiksid lapse saada. «Mitu aastat käis mul sabas, enne kui see lõpuks juhtus. Kuid see oli teadlik plaan.»
2001. aastal, kui Margo sündis, elas Mait eksabikaasa Erikaga.
«Pendeldasin kahe pere vahel kuni aastavahetuseni. Siis langetasin lõpliku otsuse, sest niimoodi see enam kesta ei või,» ütleb Mait. Ta kahetseb, et ei suutnud varem tähtsat sammu astuda.
Samas ei ole Maidul head vastust küsimusele, miks ta kohe Kristelit ei valinud, kui rasedusest kuulis, vaid elas kaksikelu kuni Margo pooleaastaseks saamiseni.
«Ma ei tea, miks ma selle sammuga nii kaua venitasin ja tekitasin nii mõnelegi hingepiinasid. Olen süüdlane, kuid mis siin vanades asjades ikka enam soperdada,» sõnab Mait.
Õnneks oli Kristel Maidu suhtes mõistev ja suutis mehe otsuse ära oodata. Küsimuse peale, kas Mait pidi kõvasti pingutama, et Kristelit tagasi võita, teatab naine resoluutselt, et Mait pole temast kunagi ilma jäänudki.
«Kindlasti polnud Kristelil lihtne väikese lapsega teadmatuses olla. Aga ma ei jätnud ju neid,» ütleb Mait. «Käisin Margot hoidmas, kui Kristel koolis oli. Tõusin iga päev pool seitse üles Kivila tänaval, kus oli mu eelmine elu. Kergitasin kaabut ja ütlesin, et lähen nüüd väikest poissi hoidma.»
Maidu eksnaine Erika oli mehe kaksikelust ja Margost teadlik, sest mees on algusest peale olnud kõigi osapooltega aus, olgu tõde kui valus tahes. «Ma mõistsin ühel hetkel, et hing ja süda olid mul juba ammu Kristeli juures.»
Mait jäi pisitütrega koju
Mait tunneb, et on hingerahu leidnud. «Mõistan, et elan alles nüüd õiget elu. Naudin ja kaifin iga hetke.»
Selleks, et uuelt elult viimast võtta, ei pidanud laulja paljuks tütar Mari-Liisiga koduseks jääda. Kristel käib tööl ja Mait hoiab nädala sees lapsi. Esinemised on tal põhiliselt nädalavahetustel.
«Tüdruk oli kahenädalane, kui Kristel tööle naasis ja sünnitama läks ta ka põhimõtteliselt otse töölt, nii et kokku puudus vaid 15 päeva,» lausub Mait.
Kristeli kohest tööleasumist ei tinginud rahapuudus. Ta oli alles õpetajakutset omandamas ja võinuks kaotada töökoha, mille oli äsja saanud. Soome filoloogiat õppiv Kristel töötab keeltekoolis soome keele õpetajana.
«Kristel on hea suhtlejana loodud seda tööd tegema. Ta on väga armastatud pedagoog. Õpilased toovad talle kogu aeg kingitusi. Viimati istutasid meie aeda kultuurpihlaka,» on Mait naise üle uhke.
Ajal kui Kristel ja Margo koolis tarkust taga nõuavad, on Mait päevad läbi koos Mari-Liisiga kodus.
«Nüüd saan aru, kui raske laste kasvatamine naiste jaoks on,» tunnistab Mait. Ta olevat põngerjaga toimetamisest õhtuks täiesti väsinud.
«Kogu aeg väikese päralt olla on vaimselt koormav, mitte füüsiliselt. Nüüd ta toimetab juba ise ega vaja pidevat kätel kandmist.»
Vahel juhtub, et Maidu meel on päevaga sedavõrd mustaks läinud, et ta kargab õhtul Kristelile kraesse.
«Olen õhtuks väsinud ja siis astub Kristel viimaks rõõmsa ja rõõsa näoga uksest sisse... Siis ütlen, et mis sa kelgid, ma olen siin päev otsa rassinud,» tunnistab vanameister.
Kristel ei jää vastust võlgu: «Aga kallis mees, sa ei kujuta ette, kuidas ma pean end ukse taga kokku võtma, et rõõmsa ja värske näoga uksest sisse astuda.»
Mait noogutab ja ütleb vaikselt: «Ma usun. Ma tean, et kui Kristel oleks kogu aeg kodus ja mina tööl, siis läheks ka tema närviliseks. Müts maha kõigi nende naiste ees, kes üksi selle koormaga hakkama peavad saama.»
Vaatamata sellele, et väikelaste järele valvamine pole just kerge töö, ütleb Mait, et koos Margo ja Mari-Liisiga on ta elu justkui otsast alanud. Ka laste kasvatamise osas.
«Ma olin ju kogu aeg Vitamiiniga ringreisidel, kui Jakko ja Mikko olid väikesed. Nende beebiiga jäi minu jaoks vahele.»
Poeg käib isa jälgedes
Margo käib issiga kõikjal kaasas, nii esinemistel kui ka salvestustel. Ta on Maidult suurepärase lauluhääle pärinud.
«Ma ei taha nüüd Mikkot ja Jakkot solvata, aga midagi pole parata, Margol on neist kindlam viisipidamine,» kiidab Mait.
Margo on juba nii mõnegi võistulaulmise kinni pannud ja ka stuudios demosid sisse laulnud. «Ta on oma vanuse kohta palju lindistanud, nii et käib isa jälgedes, kuigi me teadlikult pole teda kunagi suunanud,» sõnab isa
Kristel avaldab lootust, et Margo omandab ka mõne normaalse ja tasuva elukutse.
«Loodame, et tuleviku Eestis hinnatakse muusikuametit rohkem,» ütleb Mait.
Loomult on Margo aga professori-tüüpi, ta armastab üle kõige lugeda. Poiss teab alati kõigest kõike. Ka sel ajal, kui ema ja isa intervjuud annavad, täpsustab ta elutargalt nii mõndagi seika.
«Ja bioloogi on temas ka paras annus. Ta on selline loodusearmastaja,» kiidab Mait. Kristelile meenub seepeale naljakas seik, kuidas ta kord Margo pükse pesema hakates avastas, et ta taskud olid kuivanud vihmausse täis.
Pesamuna Mari-Liis, keda kutsutakse Mammuks, olevat loomult palju ägedam ja energilisem kui vennaraas. «Ta on meil selline iseloomuga neiu. Tõeline Laulu talu tütreke,» naerab Mait. Kristeli sõnul saab Mari-Liisist kunagi hea perenaine, sest neiule meeldib koos ema ja isaga köögis toimetada, aidata süüa teha ja nukkudega kodu mängida.
« Üks kord tegime tomati-paprikasalatit ja siis kui panin Mammu voodisse tundsin, et tal on kõrva taga tomatilõhn,» heldib Kristel. Margo olevat rohkem emmekas ja Mari-Liis issikas.
Peavad pulmaplaane
Nüüd, kus peres on kaks vahvat last sirgumas ning edukalt läbitud suurim suhteproov ehk oma maja ehitamine, peavad Mait ja Kristel vaikselt pulmaplaane.
«Kui maja valmis ehitad ja kokku jääd, siis on järelikult suhe õige ja toimib,» ütleb Mait.
Kristel kiidab takka: «Meil on maja valmis ja me pole veel kordagi korralikult tülli pööranudki.»
Pulmade kohta ütleb alles sel talvel eksnaisest ametlikult lahutanud Mait: «Kiirustada selle asjaga ei maksa, aga eks ta laste seisukohast oleks õige tegu. Margo on pidanud lasteaias vastama kaaslaste küsimustele, et miks ta emmel on teistsugune perekonnanimi kui poisil. Laste soetamise ja maja püsti panemisega on kõik olulised verstapostid meie suhtes saavutatud, miks mitte kätte võtta ja ka abielluda »
Ka Kristel on päri suhte ametlikuks vormistamisega, kuigi valgest kleidist ta enam ei unista. «Olen selleks juba liiga vana, et valget kleiti selga tõmmata ja mingeid mõisu ja uhkeid autosid pole meil ka tarvis. Kui see asi juhtub, siis juhtub vaikselt.»
Mait ei salga, et pulmaplaan on neil tegelikult üsna konkreetselt paigas.
«Tahaks kaminaga grillinurga aeda ehitada. Kui see on valmis, siis kutsuks lähemad sõbrad ja tuttavad aiapeole, eelnevalt registreeriks kahekesi abielu ära,» räägib Mait.
Siiani on plaanid seisnud ajapuuduse taga. Ehk võetakse grillinurga ehitus järgmisel kevadel ette?
«Elame-näeme,» sõnab Mait kavalat.
Vahel sähvivad välgud
«Ma loodan veel kaua elada ja näha laste kasvamist. Pakatan praegu tervisest ja kavatsen seda hoida,» kiidab Mait.
Kristel palub kallimal selle lause peale kolm korda üle õla sülitada, nii igaks juhuks.
«Kunagi üks Ameerika teadlane rääkis raadios, et meesterahvas armub tõeliselt ja lõplikult alles viiekümneselt. Minu koha peal peab see täielikult paika. Valusad teed viivad heade asjadeni,» ütleb Mait.
Kristel avaldab hea suhte retsepti: «Suhe on kompromisside kunst, mõlemad peavad õigel hetkel alla andma. Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.»
Ka nende peres lööb vahel äikest, kuid mõlemad leiavad, et ilma riidudeta pole normaalset suhet olemas. See käib kooselu juurde.
Mait lisab, et pole midagi hullemat kui negatiivsete emotsioonide enda sees hoidmine, kuniks kõik üle keeb. Sestap nende majas tummfilmi ei esine.
«Me räägime palju kõikidest asjadest, ka halbadest. Räägime või hilisööni, aga hommikul ärkame värskete ja rõõmsatena,» sõnab Kristel.
Mait täiendab, et riiuga ei tohi kunagi magama minna. Nad loodavad, et leiavad peatselt teineteise jaoks rohkem aega.
«Kui lapsed on suuremad, siis tahaks koos reisima minna või lihtsalt rohkem kahekesi olla,» unistab Mait.
Viimane intiimsem hetk oli paaril juuli lõpus Rootsis, kui Mait Kristelile lauldes armastust avaldas.
«Mait laulab mulle väga harva. Siis laulis ta mulle esimest korda laulu «Vikerkaar», mille sõnad olen ise kirjutanud ja mis on meie mõlema jaoks väga erilise tähendusega,» õhkab Kristel. Ütleb ju vana laulusalmgi: tundeist sünnivad laulud…
